Karin Paulus: Nojah, tervisvete linnakesi ehk “baadeneid” ehk spaasid on ilmekalt kujutatud kirjanduses. Näiteks Hermann Hesse “Supelsaksas” (1925) kirjeldab eakas autor, kuidas teda lohutab veelgi haigemate inimeste vaatamine ning kuidas Baden tekitab õrnu illusioone, mis lubab end veidikene paremini tunda. Seevastu Šolem Aleichemi Poola juutidest rääkiv “Marienbad” (1917) on romaan kirjades ja telegrammides. Otsitakse kosilasi, flirditakse, raisatakse raha ja naised ei taha enam lõbusast kuurordist koju naasta.

Harry: Ja Casanova memuaarides tehakse kuurortidest palju juttu!

Spaa atmosfääri ei kujunda ju tegelikult ka praegu mitte ainult mullivannid.

Siim: Miskil veidral põhjusel on spaad, ujulad, veekeskused täidetud kõlaritega. Isegi leiliruumidesse on siin-seal kõlarid veetud ja muusika teinekord lausa mürtsub. Pisut ülehinnatakse muusika lõõgastavaid funktsioone ja omadusi.

Muusika suhtes ekstratundlikele inimestele, nagu näiteks mina, mõjub see vastupidi – muusikat kuuldes olen ma täielikus infovoos, mille eest just põgenen. Ma ei taha mullide vahel pikutades mõelda artistidest, nende käekäigust, publikust või tundmatu muusika puhul nuputada, kes see olla võiks – see juhtub mul võõra muusikaga kokku sattudes automaatselt.

Kui kõlaritest tulev on väga vali, tekib ujudes, kõrvade rütmilisest vee alla ja pinnale liikumisest võikalt ragisev heliefekt.

Veeasutusi võiks muusikavaliku alusel täitsa kaardistada. Kus mängib raadio, kus naiste-house, kus miskisugune ettekujutus chill-out-muusikast, mis on üks eriliselt närvesööv žanr. Ühes Tallinna suurimas spaas käiatakse aeg-ajalt veidrat “kassetti” 70ndate ja 80nda te briti alternatiivsevõitu rock-muusikaga, aga mis sellest – ei ole lõõgastav kuulda saunalaval The Undertonesi “Teenage Kicksi” ja mõelda alati selle peale, kuidas John Peel auto peatas ja nuttis, kui ta seda lugu esimest korda kuulis.

Ühes Pärnu spaa soolakambris uinusin soome vanadaamide vahel ­Vesa-Matti Loiri maheda instrumentaali “Huilu­mies” veel mahedama versiooni saatel.

Kas veekeskusega seoses võib rääkida ka mingitest stereotüüpidest, või vastupidi, arhetüüpidest?

Barbi: Veel on pind ja sügavused, mistõttu ta inspireerib kõikvõimalikke müstikuid ja seletajaid. Turvalist ja siledat veepinda nähes me ei tea, mis peitub vee sügavustes: kus on keerised ja neelukohad. Isegi spaa turvaline sillerdav veepind peidab enda all karisid, näiteks treppe ja astmeid, mille vastu võib varba ära lüüa.

Vesi unenägudes tähendab alati midagi: sogases vees ujumine näiteks haigust. Vett sümbolina armastas psühhoanalüütik Carl Gustav Jung, kes uuris alkeemiat ja ida religioone ning pidas näiteks ka ise võimalikuks elada ainult veekogu ääres.

Vee muudab põnevaks ka see, et tal on mitu olekut: vedel, tahke (jää) ja gaasiline (aur). Kuigi tänapäevaks on ammu ära seletatud, mis vee molekulidega nendes protsessides toimub, jääb salapära alles. Keev vesi hetk enne aurustumist, jääkirme veeloigul või põhjani kinnikülmunud veetünn.

Veel on suur tähendus religioonides. Juba paganausulised teadsid ja kasutasid raviallikaid. Algelemendid tuli, vesi, maa ja õhk on eri religioonides tähistatud ja paljudes on neil omad jumalad. Johannes ristis kristlasi veega kõrbes, oludes, kus vee tähendust pole vaja seletada ja veest sai midagi enamat kui lihtsalt vedelik. Kristluses kulmineerub veekasutamine baptistide juures, kes teatavasti sooritavad oma tähtsamat riitust, usku astumist, basseinis.

Vesi võib ka tappa, näiteks hangub inimese elutegevus liiga külmas vees. Uputamine on vana tapmisviis, mida siiani kasutatakse näiteks soovimatutest kassidest vabanemiseks.

Eestlaste rahvuslikku alateadvusse on raiutud Estonia uppumine ja sajad surmad külmas septembrivees.

Keev vesi oli relv rünnakute tagasitõrjumiseks keskaegsetes lahingutes ja täna käepärane vahend peretülides.

Siim: Filmides on türgi saunades, aurusaunades kombeks sooritada palgamõrvu. Hea auru varjus toimetada. Teiseks vahest kindel usk, et mingisugune elu pärast surma jätkub, ja ohvri piinasid mitmekordistatakse, kui ta peab seal teispoolsuses taluma teadmist, kui alandaval hetkel teda surmaga üllatati. Alasti ja kaitsetult, kuid mis kõige tähtsam – jõudehetkel, elu nautides, puhastudes ja paremaks saades.

Basseine näeb filmides muidugi sagedamini. Aga peamine tegevus basseinides on sealt hulpiva laiba leidmine.

Aga sellist kitši ja camp’i kompotti nagu Tallinkis pole vist küll Eestis enne nähtud.

Harry: Sisekujundus lähtuks justkui 1970. aastate San Francisco luksuslike homosaunade sümboolikast: basseini veerel vana-kreeka skulptuuridest lähtuvad alasti kujud, keset basseini aga Brüsseli “Manneken Pis” jne. Aga eks Rooma saunadki paistsid silma ohjeldamatu kitši ja erootiliste kujundus­elementidega.

Kalev: Tallinki spaa on asutis, mis teeb inimesest amfiibinimese – selle basseinides süüakse, juuakse ja suheldakse – ilma inimkultuuri koormata.