10.05.2007, 00:00
Mina, meie ja venelased
Mõnikord harva esineb elus valgustuslikke hetki, mil
ootamatult langeb asjade olemust varjav kate, paljastades viivuks
tõelised tähendused ning mehhanismid.
Üks selline hetk oli mul Atlase mägedes, teel Marrakechist Agadiri. Buss peatus tolmuse külakese teemaja ees. Teisel pool teed kõrguval järsul mäenõlval oli kalmistu, kus ukerdasid mehed. Teemaja taga laskus nõlv külasse. Oli kell neli pärast lõunat, päike oli kaotanud oma põletava kuumuse ja vürtsikas soojus kiirgas hoopis mäeküljest ja asfaldist. Külast kostis rahulikke elamise hääli, laste kilkeid, söögiriistade kolinat ning kerkis mõnusat toidulõhna.
Selline meeldiv üldinimlik kodune pärastlõuna. Sel hetkel tajusin kogu oma olemusega, kui sarnased on inimesed ja nende elu.
Ajalugu koosneb kividest ja mördist nende vahel. Eesti Vabariigi kui rahvusriigi nähtamatu vundamendi moodustavad kaks hiiglaslikku mürakat. Kogu ülejäänud rahvuslik retoorika on vaid mört nende vahel. Esimene monoliit – venelased mingu Venemaale tagasi. Teine – kuna nad tagasi ei lähe, siis tuleb eestlastel elada nii, nagu polekski neid olemas. 15 aastat rahvuskonfliktideta elu oli võimalik tänu sõnatule kokkuleppele, mille on omaks võtnud nii eestlased kui ka venelased.
Minu vanaema Emilie sündis Hiiumaal, kuid kasvas üles revolutsioonieelses Peterburis; vanaisa sündis Lehtses, kuid teenis Peterburis paiknevas tsaari ihukaitseväe Pavlovski polgus. Seal nad küll kohtusid, kuid teineteist leidsid alles 20. aastate Eestis, kui mõlemad olid kodumaale tagasi opteerunud. Vanaisa oli Esimeses maailmasõjas Poola rindel haavata saamise eest Geogi risti kavaler. Tsaariaegse Peterburi vene gümnaasiumiharidusega vanaema tsiteeris peast Puškini luulet, kuulas venekeelseid raadiosaateid ja tellis ajakirja Rabotnitsa.
Märkamatult õpetas ta mulle vene keele nii selgeks, et koolis polnud mul kunagi vene keele õpikut vaja.
Aga eesti kooli jaoks oskasin ma vene keelt liiga hästi. Häbenedes püüdsin seda ära unustada. Pingutasin – ja keskkooli lõpuks olin vene keele enam-vähem unustanud ning omandanud seda rääkides jubeda aktsendi. Mis oli muidugi viga, sest juba paar kuud pärast keskkooli lõppu leidsin end Novosibirski tagant Vene sõjaväest. Pärast aga töötasin seitse aastat toimetuses, kus pooled olid venelased, ning Tartu ülikoolis õppisin vene keelt ja kirjandust.
Nii olen omal nahal tundma õppinud, et inimesi ei eralda mitte nende rahvus või keel, vaid erinevad hoiakud ja ideoloogiad.
Mul on tunne, et pärast Pronksiööd on Eestis nii eestlastel kui ka vene keelt kõnelevatel inimestel täiesti selge, et kummadki neist ei saa siin Soome lahe äärsel maatükil oma ideaalriiki. Ning et ainus võimalus on elada teineteisemõistmises ja koostöös.
Jaapani kirjanik Haruki Murakami kirjeldab oma jutustuses Barn Burning (“Küüne põletades”)
tüdrukut, kes oskab veenvalt tundide kaupa võtta tühjast kausist kujuteldavaid apelsine, neid koorida ja süüa. Tüdruk ütleb: “Kõige keerulisem pole mitte uskuda, et sa olematu apelsini kätte võtad, vaid ära unustada see, et kausis tegelikult apelsine ei olegi.”
Nii et kõige keerulisem ei ole uskuda, et me oleme omavahel väga sarnased, vaid ära unustada, et me oleme teineteist väga erinevaks pidanud.
Mina olen enda jaoks saadud õppetunni sõnastanud nii: alles pärast Pronksiööd tunn en ma Tallinnas seda, kui oluline on hea läbisaamine eestlaste ja venelaste vahel. Ilma sellest sündiva turvatundeta on elu siin täiesti talumatu. Ja tegelikult ongi see kõikidest asjadest kõige tähtsam.
Üks selline hetk oli mul Atlase mägedes, teel Marrakechist Agadiri. Buss peatus tolmuse külakese teemaja ees. Teisel pool teed kõrguval järsul mäenõlval oli kalmistu, kus ukerdasid mehed. Teemaja taga laskus nõlv külasse. Oli kell neli pärast lõunat, päike oli kaotanud oma põletava kuumuse ja vürtsikas soojus kiirgas hoopis mäeküljest ja asfaldist. Külast kostis rahulikke elamise hääli, laste kilkeid, söögiriistade kolinat ning kerkis mõnusat toidulõhna.
Selline meeldiv üldinimlik kodune pärastlõuna. Sel hetkel tajusin kogu oma olemusega, kui sarnased on inimesed ja nende elu.
Ajalugu koosneb kividest ja mördist nende vahel. Eesti Vabariigi kui rahvusriigi nähtamatu vundamendi moodustavad kaks hiiglaslikku mürakat. Kogu ülejäänud rahvuslik retoorika on vaid mört nende vahel. Esimene monoliit – venelased mingu Venemaale tagasi. Teine – kuna nad tagasi ei lähe, siis tuleb eestlastel elada nii, nagu polekski neid olemas. 15 aastat rahvuskonfliktideta elu oli võimalik tänu sõnatule kokkuleppele, mille on omaks võtnud nii eestlased kui ka venelased.
Minu vanaema Emilie sündis Hiiumaal, kuid kasvas üles revolutsioonieelses Peterburis; vanaisa sündis Lehtses, kuid teenis Peterburis paiknevas tsaari ihukaitseväe Pavlovski polgus. Seal nad küll kohtusid, kuid teineteist leidsid alles 20. aastate Eestis, kui mõlemad olid kodumaale tagasi opteerunud. Vanaisa oli Esimeses maailmasõjas Poola rindel haavata saamise eest Geogi risti kavaler. Tsaariaegse Peterburi vene gümnaasiumiharidusega vanaema tsiteeris peast Puškini luulet, kuulas venekeelseid raadiosaateid ja tellis ajakirja Rabotnitsa.
Märkamatult õpetas ta mulle vene keele nii selgeks, et koolis polnud mul kunagi vene keele õpikut vaja.
Aga eesti kooli jaoks oskasin ma vene keelt liiga hästi. Häbenedes püüdsin seda ära unustada. Pingutasin – ja keskkooli lõpuks olin vene keele enam-vähem unustanud ning omandanud seda rääkides jubeda aktsendi. Mis oli muidugi viga, sest juba paar kuud pärast keskkooli lõppu leidsin end Novosibirski tagant Vene sõjaväest. Pärast aga töötasin seitse aastat toimetuses, kus pooled olid venelased, ning Tartu ülikoolis õppisin vene keelt ja kirjandust.
Nii olen omal nahal tundma õppinud, et inimesi ei eralda mitte nende rahvus või keel, vaid erinevad hoiakud ja ideoloogiad.
Mul on tunne, et pärast Pronksiööd on Eestis nii eestlastel kui ka vene keelt kõnelevatel inimestel täiesti selge, et kummadki neist ei saa siin Soome lahe äärsel maatükil oma ideaalriiki. Ning et ainus võimalus on elada teineteisemõistmises ja koostöös.
Jaapani kirjanik Haruki Murakami kirjeldab oma jutustuses Barn Burning (“Küüne põletades”)
tüdrukut, kes oskab veenvalt tundide kaupa võtta tühjast kausist kujuteldavaid apelsine, neid koorida ja süüa. Tüdruk ütleb: “Kõige keerulisem pole mitte uskuda, et sa olematu apelsini kätte võtad, vaid ära unustada see, et kausis tegelikult apelsine ei olegi.”
Nii et kõige keerulisem ei ole uskuda, et me oleme omavahel väga sarnased, vaid ära unustada, et me oleme teineteist väga erinevaks pidanud.
Mina olen enda jaoks saadud õppetunni sõnastanud nii: alles pärast Pronksiööd tunn en ma Tallinnas seda, kui oluline on hea läbisaamine eestlaste ja venelaste vahel. Ilma sellest sündiva turvatundeta on elu siin täiesti talumatu. Ja tegelikult ongi see kõikidest asjadest kõige tähtsam.