Edgari sõjakirveskultuur ja Tallinna päev
*
Ent Tallinna päev on midagi enamat! Just sel aastal jääb linnapeale võimalus tõeliselt õitsele puhkeda. Ja vehkida sõjakirvega, nagu talle kombeks.
(Tema madala profiili hoidmisesse eriti ei usu. Madalat profiili hoiab meie meer siis, kui on käes tõeline kriis ning „püksid täis" - sellisel juhul on ta vait nagu sukk ning ei ütle - vastandlikuna oma tavalisele ülbele häälekusele - silpigi. Mäletame seda lindiskandaali päevilt, mäletame Savisaare ei-ja-jaa olekut enne Eurovalimisi, rääkimata vandaalide ööst Tallinna tänavail.)
Kui kriis on selleks korraks möödas, imbub linnapea kapist välja, moodustab mõne ümarlaua ning seletab ja süüdistab mitme eest. Ma ei kahtle, et ka täna saame kuulata uusi huvitavaid süüdistusi ning näha kirveheidet kaaspoliitikute kapsaaeda.
Ent kas on Tallinna päev või pole, ei kanna meeri jutt reeglina endas mitte mingisugust loogilist informatsiooni, pigem manab ta nagu sõge vana testamendi prohvet ja keerutab vaenu üles. Tuletage meelde sedasama sisutühja ümarlauda, millest kujunes tavaline vaenupritsimine ja kirveheitmine.
*
Pakun meenutuseks ka midagi veidi kaugemat - nimelt ühte praeguse meeri sõnavõttu enne presidendivalimisi. Eelmisel aastal. Kah ehe näide tema sõjakirveskultuurist!
„On selge, et tulevikumees on Rüütel, sest tema põhiteemaks on iibeküsimus. See demograafia küsimus, kuidas rahvas säiliks, see on Rüütli teema ja ta on selles väga tugev.
Ma ütleksin valijameestele ainult üht - ärge kartke! Jah, see on sama, mida Jeesus ütles jüngritele, aga ma ei tõmbaks seda paralleeli. Aga ärge kartke! Kui te tunnete, et olete surve all, siis kõik see surve kaob, kui valijamees on kabiinis kahekesi oma hääletussedeliga.
Kui kaotab president Rüütel, siis talle tuuakse lilli. Kui kaotab Ilves, siis ma arvan, et talle tuuakse sõjakirves, ja siis on juba tema otsustada, kas ta tõstab selle üles või ei."
Just selle avaldusega näitab meer kujukalt, mida ta teeb - ükskõik, sekeldab ta parasjagu linnas või riigis, loob ta segadust ja impordib sõjakirvest. Kui segadus juba käes, on igasugune kahtlane toimetamine alati lihtsam. Inimesed lihtsalt ei pane kõike ühiskonnas asetleidvat tähele.
*
Väike meeldetuletus. Meeri tentsikute mehkeldamine korteritega (pean silmas „Sepa poisse") linnatüüri juures on praegu orbiidilt kadunud ja mõnusalt maha rahunenud. Savisaar aga teeskleb kultuuriinimest: juhatab ümarlauda, avab Harju tänaval haljasala, peab Raeplatsil vahutava kõne, juhatab sisse Kukerpillide kontserdi, ent kusagil kontorinurgas sahistavad sepa poisid kinnisvaraga rahulikult edasi. Kuni järgmise plahvatuseni, et taas kord paariks nädalaks seevaldisse peitu kaduda.
Ma väga loodan, et linnakodanik pole neid asju unustanud, sest need asjad korduvad aastast aastasse.
*
Edgari praegune sõjakirves on eriti võimas - ulatatud üheaegselt nii venelastele kui eestlastele. Pange tähele, pidev jutt venelaste suunal, et „neil polevat identiteeti" kannab lõpuks vilja. Igal juhul õõnestab see olukorda, muudab kodanikevahelised suhted allergiliseks, külvab paksu pahandust ja annab keset „segaduste aega" võimalust veelkord vale-Dmitrina troonil kõikuda ning Edgaripäevi organiseerida.
Mis aga puudutab vene identiteeti, tuletaks kirvemehest meerile meelde, et „nõukogude" identiteet" pole „vene" oma.
Ehk tuleks vene identiteedi otsinguil ronida palju sügavamasse minevikku ja seda eelkõige nõuka ajupesu all kannatanud venelastel endal.
1880ndal aastal pidas kirglik natsionalist Dostojevski oma kuulsa kõne, mis kutsus vene inimest üles „muutuma kõikide inimeste vennaks, maailmainimeseks, kui soovite". Nii on Venes euroopalikkuse üle mõeldud küll, paraku ei ole selliste asjade meeldetuletamine kasulik ei Savisaarele ega tema koostööpartnerile, kellelegi Vladimirile Moskooviast.
Ent -tahtes elada ühiskonnas, kus kirvevibutajatel kohta pole, peaks ehk just sealt alustama.
