Sügav surve
Kui melanhoolia on kunstniku käes võimas
jõud, siis ühiskondliku narratiivina on kurvameelsus, depressioon
meie vilkal eduajastul üks taunimisväärsemaid seisundeid. Ei
mingit nuttu, jõuetust ega käegalöömist meie
õnnerikkal ajal!
Kuulsaima meeleoluravimi Prozaci
võidukäik on tänaseks kestnud kakskümmend aastat. Selle
ajaga on perearstid ja psühhiaatrid välja kirjutanud vähemalt 54
miljonit Prozaci retsepti ning USA ravimitootja Eli Lilly on
“neuroloogiliseks eldoraadoks” ristitud imepilliga saanud
pururikkaks. Prozac on üks oluline osa õnnekultuurist, seda antakse
järjest väiksematele lastele, ja juba ka lemmikloomadele, sest
nemadki näitavad üles rahutukstegevaid depressioonitunnuseid. Mis
põhjusel aga maailma levinuim epideemia depressioon lahti läks,
sellel pole ühest seletust.
Möödunud nädala The
Observer Magazin meenutab Prozacile pühendatud juubeliartiklis, et kohe
preparaadi LY110141 (toimeaine fluoksetiin) avastamisest peale 1971. aastal oli
selge, et tegemist on kaugelt millegi enama kui lihtsalt arstirohuga. Uuel,
neljanda põlvkonna meeleoluravimil puudusid peaaegu täiesti
sellised vastikud kõrvalnähud nagu peavalu, südamepekslemine
jpm. Mis peamine – erinevalt eelmise põlvkonna antidepressantidest
ei saanud Prozacit üleannustades enesetappu sooritada. Tõsi,
üht-teist ebameeldivat leiti ka Prozacis, kuid sellest ei pasundatud.
Näiteks sellest, et teismelistele patsientidele tõi Prozac just
nimelt enesetapumõtted pähe...
1986. aastaks, mil pillid
said ametliku tunnustuse, oli oma töö lõpetanud ka
brändilooja. Seesama brändilooja, kes tootis imago Sonyle,
Microsoftile ja Nintendole, ristis piparmündimaitselised kapslid Prozaciks
– ja siis läks lahti. Vana hea tarbimiskultuuri mudel –
kõigepealt toodame vajaduse ja siis pakume sellele lahenduse –
töötas taas hiilgavalt.
Alustuseks andis Eli Lilly
välja kaheksamiljonilises tiraažis brošüüri “Mida
peab teadma depressioonist” ning ülemaailmne probleem ja selle
lahendus olid sündinud. Et depressioon pole lihtsalt paha tuju, vaid selle
sajandi raske haigus, selles on kõik tänaseks üksmeelel, isegi
antidepressantide suurimad vastased.
20 aastat on piisavalt pikk
aeg, et märgata muutusi, mis õnnepilliga sootsiumis on kaasnenud.
Võrrelgem kolme imaginaarset põlvkonda: viina-, kanepi- ja
Prozaci põlvkonda. Kui alkohol on sotsiaalne mõnuaine, mis
inimesi ühendab – nii pidudes kui pohmellis –, siis
narkootikumid viisid inimese totaalsesse endassetõmbumisse.
Narkootikumide mõju all ei vaja inimene teist inimest, kõik hea
ja huvitav toimub inimese ajus, mitte inimeste vahel.
Kui
beebibuumerite põlvkond mässas oma vanemate ja American Dreami
vastu vaba seksi, rock’i ja kanepiga, siis hipipõlvkonna
järeltulijad eralduvad esivanematest omakorda interneti ja Prozaciga.
Inimeste vahel on ainult jama ja probleemid – parem on suhelda arvutiga
ja arvuti vahendusel.
Individualiseeruv ühiskond on
võimeline rahuldama küll kõiki inimese omamisfantaasiad,
kuid üha süveneb nõutus: mida hakata peale inimsuhete ja aina
enam päevavalgele kerkiva eksistentsiaalse üksinduse ängiga?
Kuskil köeb mingi rahulolematus, mis ei leia väljundit ega
väljapääsu. Hing teeb haiget, ütleks poeet. Serotoniini
ülekanne ajurakkudes on häiritud, ütleks arst. Lihtsaim viis
sellest ängist vabanemiseks on olnud neelata iga päev väike
piparmündimaitseline kapsel, mis paari nädalaga sõ
idutab inimese mustast masendusest roosasse rahulolusse.
Kui
alkoholi ja narkootikumide apologeedid (Bukowski, Sauter, Saarikoski, Kerouac,
Ginsberg) on oma teostes olnud ühiskonna survega vastasseisus, argielust
kas kõrgemal või eemal, siis Prozaci mõju all ei looda
suurt midagi. Prozac röövib inimeselt loovuse, teravad tunded,
rahulolematuse. Lõppude lõpuks on ju ka riigi eesmärk
kodanike meelerahu! Depressioonis inimese motivatsioon rohtu võtta on
just nimelt unistus jõuda paksu nahani, enesetundeni, mis nii väga
ei painaks.
Prozaci-looming peab aga sündima ilma Prozacita.
Nii mõnigi loojanatuur teab seda kuratlikku paradoksi väga
hästi – kui sa rohtu võtad, siis kaob loovus tuimusesse, kui
sa aga rohtu ei võta, läheb ühel hetkel olemine nii
õõvastavaks, et loomisest niikuinii midagi välja ei tule.
Valik on haiget tegeva sotsiaalse närvi ja normaalse, keskmise, tavalise
enesetunde vahel.
Nii Prozacist kui ka depressioonist endast on
mõistagi loodud suurepäraseid teoseid. 1994. aastal avaldatud ja
kohe Ameerikas bestselleriks tõusnud Elizabeth Wurzeli romaan
“Prozac Nation” (alapealkirjaga “Young and depressed in
America”) on Harvardi haridusega andeka muusikakriitiku autobiograafia,
mis tegi selgeks, et depressioon ei ole kapriis, vaid piinav haigus. Eesti
keeles on ilmunud Sofi Oksaneni suurepärased bulimia nervosa ja
maniakaal-depressiivse seisundi kirjeldused raamatus “Stalini
lehmad”. Lisaks pakub seltskonna-ajakirjandus peaaegu iga nädal
pihtimusliku loo depressiooniga võitlemisest.
Depressioonikultuur
on tarbimiskultuuri lahutamatu osa. Me näeme selle toimet enda ümber
iga päev. Prozac võtab ära söögiisu –
väga tore, õigetes mõõtudes püsimine on
niikuinii isiksuse hindamise esimene mõõdupuu. Jaa, Prozac ravib
suurepäraselt buliimiat. Nagu ta ravib ka sotsiaalärevust, hirme,
paanikahoogusid. Prozaci laialdane levik seletab ka seda, miks seks
müüb raugematu hooga. Ühena vähestest ja vähe
räägitud kõrvalnähtudest röövib antidepressant
libiido – aga ta tuimestab ainult füsioloogiliselt. Mida tuimemaks
publik on
tehtud, seda suurema seksikogusega tuleb neile pähe
tampida.
Praeguseks on 20aastane Prozac ise juba eilne päev.
Ei, teda ei ole kõrvale jäetud, vaid edasi arendatud. Üha uued
ja parema koostisega meeleolustabiliseerijad tulevad turule ja see turg ei
näita vähimatki täitumise märki.
Valge rassi
loodud tsivilisatsioonis pole elu kunagi varem olnud nii mugav ja
võimalusterohke kui sel sajandil. Miks meie enneolematu
õnneajastu aga nii palju eluohtlikku paha tuju sünnitab?