Depressioonist ravimisõltuvusse
Rahustite buum möödas
Tamara Babitseva sõnul püüavad tänapäevased arstid üha vähem ravida emotsioone pärssivate ravimitega – nii näiteks hakkavad minevikuks muutuma alles kümmekond aastat tagasi populaarsed olnud rahustid, näiteks Diazepam.
“Rahustite suureks miinuseks oli kiire sõltuvustunde tekitamine. Esialgse koguse efektiivsus langeb kiiresti, sama tulemuse saamiseks suurendati tablettide annust. Kui arsti ettekirjutatud ühe tableti võtmises polnud midagi halba, siis koguse viiekordistamine viitas juba ravimisõltuvusele. Kui organism ei saanud uut ja suuremat doosi, tekkis füüsiline ebamugavustunne – valud, värisevad liikmed, süvenev melanhoolia ja ärrituvus.”
Tohtri sõnul võib ajas tagasi vaadates rääkida lausa Diazepami ja Sedukseni buumist, õnneks on see tänaseks juba möödas.
Xanax, mis Interneti-avarustes tublisti jutuainet annab, on Tamara Babitseva hinnangul vähemalt rahustitega võrreldes veidi süütum. “See võtab ärevuse maha ja kõigil sõltuvust ei tekita. Aga rõhutan, omapäi Xanaxiga ravima hakata ei tohi. Ka tuletab arst meelde mõningaid ravimiga seotud spetsiifilisi momente – näiteks langeb Xanaxi tarbimisel reaktsioonikiirus, mistõttu enne rooli istumist tuleks kaaluda loodetava kasuteguri ja langeva reaktsiooni suhet.”
Depressiooni mitu nägu
“Depressioonil on väga mitmeid erinevaid ilminguid. Paljudel inimestel on n-ö neurootiline depressioon, mille põhjustajateks on üleväsimus, ületöötamine, läbipõlemine, pinged tööl ja kodus. Meestel ja naistel on seda tänapäeval üsna võrdselt, mõlema sugupoole elu on muutunud väga pingeliseks,” räägib Tamara Babitseva.
“Läbipõlemine tekitab tihti unehäireid. Inimene võib olla kokkukukkumiseni väsinud, aga päästev ja lõõgastav uni ei tule. Sellises olukorras oleks arukas pöörduda arsti poole. Tihti aga konsulteeritakse tohtri asemel sõpradega ning hakatakse proovima erinevaid unerohtusid. Kontrollimatu tarvitamise juures on sõltuvus kerge tulema – esialgu toob une üks tablett, hiljem kaks või kolm või kuus …”
Paljude perearstide tööle depressiooni avastamisel ja ravil jagub psühhiaater Babitseval kiidusõnu. Ometi hoiatab ta ka ohtude eest. “Vahel pole perearstil aega inimese muredesse süveneda. Ta kuuleb märksõna “unehäired” ning kirjutab välja unerohu. Et aga unehäired võiksid olla depressiooni üks esialgsetest ilmingutest, jääb tähelepanuta, ehkki varase sekkumise korral on depressioon kõige hõlpsamini ravitav.”
Õnneks ei peeta tänapäeval psühhiaatri või psühholoogi poole pöördumist enam taunitavaks ega blameerivaks. Kui vaid algavale depressioonile kiiremini jälile saadaks …
Julge tundeid tunda
Veel ühe aja märgina toob Tamara Babitseva välja suundumuse, mis eeldab tunnete allasurumist.
“Inimene tahab valitseda. Ka iseenda ja oma tunnete üle. Vaikimisi eeldatakse, et kõik peaksid olema kogu aeg ühesugused. Kehakaal ei tohi kõikuda, tundeid ei tohi tunda. Lein ja valu ja mure ja rõõm ja vaimustus tuleks justkui kõik ühesuguseks stabiilseks olemiseks vormida. Ja kui ideaal on selline “stabiilsus”, siis ongi kerge tekkima olukord, kus selle saavutamiseks püütakse ka tablettidest abi otsida.
Vahel on abi märksa lähemal. Võiks ju püüda oma tunde ära tunda ja julgeda seda tunda läbi selle erinevate astmete. Kontrollimatu ravimisöömine atrofeerib võime inimlikke tundeid tunda, kaasa arvatud normaalse pingetaluvuse võime, mis enamikel inimestel looduse poolt täiesti olemas on. Kui aga organismi keemia abil kurnata, muutub ärrituvuslävi üha madalamaks ja närvisüsteem nõrgeneb.”
Elu ei ole lihtne, kinnitab doktor Babitseva. Kuid elu saab muuta meeldivamaks, kui elada kooskõlas iseendaga, julgeda tunda oma tundeid – rõõmu ja muret, lootust ja lootusetust –, elada tervislikke eluviise järgides ning vajadusel pidada nõu psühholoogi, psühhoterapeudi või psühhiaatriga. Kontrollimatu “iseravimine” elu meeldivamaks ei muuda, rõhutab ta.
Meeleheitel koduperenaised* kirjutavad Xanaxist …
• Xanax on üsna süütu ravim. Vähemalt mina võtsin ühe prooviks ega tundnud end teisiti.
• Rahustid tekitavad sõltuvust, depressandid mitte. Rahustid teevad rahulikuks, depressandid tekitavad lihtsalt ükskõiksust ja vati-tunnet.
• Pigem on ilma antidepressandita tunne, et elan vatis. Jah, selline udune ja arusaamatu ebareaalsustunne.
• Ma tean inimest, kes ei astu hommikul voodist väljagi, enne kui pole paari tabletti sisse tõmmanud. Ilma ei saa enam üldse.
• Mul mees mingitel kindlatel perioodidel on seda tarvitanud. Siis ikka kolm-neli tabletti korraga ja Jäger peale. Ja nii mitu korda päevas, neli-viis päeva järjest. Ütleme nii, et edasine on üks suur õudusunenägu. Hannibal Lecter on tema kõrval siis poisike ...
• Võtan pohmakaga. Aitab hästi.
• Minul on kodus see kogu aeg olemas, aga võtan ainult siis, kui pean laeva peale minema, ma kipun merehaigeks jääma, see aitab rahulikuks jääda. Muidu pabistan juba ette, et äkki hakkab paha. Ilma Xanaxita ma enam laeva peale ei lähe, nii palju ikka sõltuvuses olen.
• Ma krõbistasin ükskord mingi 30 tükki, miskit ei mõiganud ...
• Minu arust võiks selle Xanaxi retseptivabaks teha.
• Esiteks ei tekita sõltuvust!
Teiseks, arvestades meie riigi kuritegusid ja tigedaid inimesi, siis miks mitte, las nad söövad parem rahusteid ja oleks palju õnnelikumad ja rahulikumad. Paljud enesetapud ja -katsed oleks olemata, lahutused jmt ka.
Miks pakutakse apteegis rohtusid, mis EI MÕJU, mõttetu raharaisk. Palderjan jmt on praegu absoluutselt out, sest inimesed on keemiaga nii harjunud, et see ei mõju.
• Ok, sõltuvus sõltuvuseks, aga öelge, mida HALBA selle ravimi sõltuvuses oleks? Sa oled rahulik, heatujuline, kellelegi halvasti ei ütle. Meil ei ole piisavalt tugiisikuid, kes oleks kõrval, kui inimene enesetappu tahab teha või muidu murest kõnelda. Depressioon ei ole enam moehaigus ehk igavlevate koduperenaiste mure. Nii umbes 65% on selles kas rohkem või vähem. Inimesed reageerivad üle, kuritegevus on laes. See pole muidugi üksühene lahendus, aga siiski.
• Mulle kirjutati kuus aastat tagasi Xanaxit. Kurb, et seda tegi arst väga kergekäeliselt. Mul tekkis teisel nädalal sõltuvus, väga tugev. Kui arst mulle keeldus seda kolmandat korda välja kirjutamast (kuid tagajärge ta ei aidanud ravida), siis otsisin tuttava arsti, kes mulle selle uuesti välja kirjutas.
Olin kohutavas sõltuvuses, ajasin seda ravimit igalt poolt taga ja olin valmis retsepti eest kogu oma kuupalga andma.
Kuid võõrutus oli kohutav – ma ei maganud ööpäevade kaupa peaaegu nädal, ei söönud midagi, lamasin neli päeva ja alles viiendal päeval hakkas pilt selginema. Värisesin ja tõmblesin nagu narkar. Sellest ajast peale ma sain aru, mis tähendab olla narkomaan. Olin Xanaxist nii segi, et oleksin ka midagi väga halba teinud kellelegi või endale, et seda saada.
Läks veel mitu kuud, kui suutsin ilma Xanaxile mõtlemata normaalselt elada ja veel aastaid, et mitte arstilt seda küsida (arst oleks seda kirjutanud).
• Tahaksin siinkohal kõigile südamele panna, et Xanax võib tekitada mõnedel inimestel tugeva sõltuvuse ja sellest välja tulemine on raskem, kui ravida end psühholoogi juures ilma ravimiteta.
*Või koduperemehed. Nopitud tsitaadid on pärit foorumist www.perekool.ee ja kirjutatud anonüümselt.
