24.05.2007, 00:00
"'Kas kõik on juhus? Jõud, mis määrab meie elu"'
Stefan Klein
“Kas kõik on juhus? Jõud, mis määrab meie elu”
Saksa keelest tõlkinud Krista Räni. Varrak, 2007. 288 lk.
Raamatu “Kas kõik on juhus?” autor Stefan Klein on hariduselt biofüüsik. See tähendab – täppisteadlane. Erinevalt humanitaaridest nõuavad reaalalade inimesed, et kõik tõsiselt võetavad asjad siin maailmas peavad olema mõõdetavad, kaalutavad, ühesõnaga, maailm on teaduslikult seletatav ainult siis, kui see allub uurija mõistusele.
Juhust ei saa uurida, sest siis ta ju poleks enam juhus. Ometigi kubiseb õnnelikest ja õnnetutest juhustest nii teaduse kui ka ühiskonna ajalugu, inimsuhteid ja saatusi määravast Suurest Juhusest rääkimata. Inimene oma kordumatus isikupäras on sündinud ainult tänu suurele juhusele, kus kaks rakku miljonitest võimalikest on mingil põhjusel ühineda otsustanud.
Juhust saab uurida ainult post factum. Newtonile kukkus õun pähe. Ruletikuul peatus number 31-l, tehes hetkega rikkaks juhusliku mänguri. Rattarehv purunes täpselt ülesõidukohal täpselt rongilaternate valgusel jne.
Juhuse mõte seisnebki selles, et ootamatu sündmusega pole justkui midagi ette võtta. Ja ometigi on juhus meie kõigi elus möödapääsmatult kohal. Inimpsüühika peab alati arvestama mingi määramatusega või just nimelt ettemääratusega, saatusega, kui soovite. Kõlab paradoksaalselt, aga valmisolek nii headeks kui halbadeks juhusteks annab eksistentsiaalse turvatunde.
Turvatunde vastand on hirmutunne. Kõikvõimalikud juhused, õigemini juhuste võimalikkus, hoiavad meis hirmutunde pidevalt värske. Me kõik peame toime tulema oma eksistentsiaalsete hirmudega – ning siingi on juhus omal kuratlikul moel meile abiks.
Stefan Kleini raamat on vaimukas segu kvantfüüsikast, teaduse ajaloost, psühholoogiast, Murphy seadustest, eneseabi nõuannetest jne. Lobe lugemine, millest leiab nii hulganisti meelde jätmist väärivaid fakte kui ka filosoofiat stiilis “kui eeslil on liiga hea, siis ta läheb jälle tantsima”.
“Kas kõik on juhus? Jõud, mis määrab meie elu”
Saksa keelest tõlkinud Krista Räni. Varrak, 2007. 288 lk.
Raamatu “Kas kõik on juhus?” autor Stefan Klein on hariduselt biofüüsik. See tähendab – täppisteadlane. Erinevalt humanitaaridest nõuavad reaalalade inimesed, et kõik tõsiselt võetavad asjad siin maailmas peavad olema mõõdetavad, kaalutavad, ühesõnaga, maailm on teaduslikult seletatav ainult siis, kui see allub uurija mõistusele.
Juhust ei saa uurida, sest siis ta ju poleks enam juhus. Ometigi kubiseb õnnelikest ja õnnetutest juhustest nii teaduse kui ka ühiskonna ajalugu, inimsuhteid ja saatusi määravast Suurest Juhusest rääkimata. Inimene oma kordumatus isikupäras on sündinud ainult tänu suurele juhusele, kus kaks rakku miljonitest võimalikest on mingil põhjusel ühineda otsustanud.
Juhust saab uurida ainult post factum. Newtonile kukkus õun pähe. Ruletikuul peatus number 31-l, tehes hetkega rikkaks juhusliku mänguri. Rattarehv purunes täpselt ülesõidukohal täpselt rongilaternate valgusel jne.
Juhuse mõte seisnebki selles, et ootamatu sündmusega pole justkui midagi ette võtta. Ja ometigi on juhus meie kõigi elus möödapääsmatult kohal. Inimpsüühika peab alati arvestama mingi määramatusega või just nimelt ettemääratusega, saatusega, kui soovite. Kõlab paradoksaalselt, aga valmisolek nii headeks kui halbadeks juhusteks annab eksistentsiaalse turvatunde.
Turvatunde vastand on hirmutunne. Kõikvõimalikud juhused, õigemini juhuste võimalikkus, hoiavad meis hirmutunde pidevalt värske. Me kõik peame toime tulema oma eksistentsiaalsete hirmudega – ning siingi on juhus omal kuratlikul moel meile abiks.
Stefan Kleini raamat on vaimukas segu kvantfüüsikast, teaduse ajaloost, psühholoogiast, Murphy seadustest, eneseabi nõuannetest jne. Lobe lugemine, millest leiab nii hulganisti meelde jätmist väärivaid fakte kui ka filosoofiat stiilis “kui eeslil on liiga hea, siis ta läheb jälle tantsima”.