Sürrealistlik professor Andres Ehin

Raplamaa kirjamehe suvenäidend “Volquin Varbola“ sisaldab veel üht versiooni Läti Henriku kroonikatest. Millist? Ja kus on sürrealism, uuris Veiko Märka.

Istume Andresega tema Rapla ­kodu aiamajakeses. Abikaasa, tõlkija Ly, trööbeldab aias ning pakub õunamahla, kohupiimakooki ja kohvi. Keskmine tütar Kristiina on samuti vanematekodus ja eksponeerib oma poega, kolme ja poole kuu vanust Hannest, kes üksisilmi ja liikumatult kollaseid lilli ­uudistab ja ei tee häältki.

(Alles see oli, kui ta kirjandusfestivalil “Sotsia” naisluuletajate esinemise ajal päris kõva background’iga hakkama sai.)

Kristiina lubab, et võtab isa kirjutatud näidendis statisti rolli. Ja Hannes ka. “Ta oleks siis kõige noorem näitleja trupis.”

Vanem tütar Piret on Tartu ülikooli politoloogia õppejõud. Noorem, Elise, teeb parasjagu Eesti Kunstiakadeemias magistritööd ning on viimasel ajal samuti ohtlikult luulesse kaldumas. Stiililt sarnaneb ta küll märksa rohkem õe kui isaga.

Millest on muidugi kahju, sest Andresega vesteldes ei saa me kõrvale hiilida tõsiasjast, et sürrealistide järelkasv Eesti kirjanduses, eriti luules, on napp, et mitte öelda olematu.
Andres Ehina arvates on sürr kogu kultuuris lihtsalt laiali valgunud: “Näiteks reklaamitööndusse ja videoklippidesse.”

Sürrealistlikke joonekesi esineb tema arvates paljudel tänapäeva eesti kirjanikel. “Mehis Heinsaare proosas väga kõvasti – näiteks “Härra Pauli kroonikates”. “Ilus Armin” on justkui modernismi varane kihistus, freudistliku 1910–1920ndate austria proosa vaimus. Andrus Kivirähk sünteesib väga mimeid asju, sealhulgas ka sürrealismi. Fantaasia on tal võrratu, ainult mõne pikema teose lõpuks väsib veidi ära.”

Lõbusad paganad ja kaks Läit Henriku kroonikat
Näidendi “Volquin Varbola all ehk saatuslik kihlvedu” kirjutas Ehin juba mõne aasta eest Märjamaa valla tellimusel. Siis polnud vallal selle lavale toomiseks raha. Nüüd on. Ja juuli alguses saabki Varbola linnuses näha muistsest vabadusvõitlusest pajatavat lugu, milles Ehina sõnul pole küll sürrealismi, see-eest aga küllaldaselt groteski.

Näidend põhineb ajaloolisel ainesel, peamine konflikt leiab aset käremeelse röövrüütli Volquini ja mõõdukama Riia piiskop Alberti vahel. Läti Henrik peab mõlemale kirjutama meelepärase kroonika, kusjuures kumbki rivaal teise variandist haisu ninna saada ei tohi. Aga nagu ikka, osutuvad vale jalad liiga lühikeseks.

Eestlastele tunduvalt meelepärasemalt kirjutatud variant hävitatakse ja meie esivanemate kuulsusrikas võit ristirüütlite üle jääb igaveseks saladusse. Ei puudu ka armastusintriig Kuramaa kauni kuningatütre Oide ümber.

Ehin: “Eestlasi kujutasin lõbusavõitu paganatena. Neile meeldib sakslastele vingerpussi mängida, aga vahel nad vihastavad ka väga – kui näiteks tuhat peitupugenud eestlast koobastes suitsuga surnuks lämmatatakse.”

Näidendi peamise idee võtab autor kokku sedasi: “Eestlaste raske tutvumine lääne tsivilisatsiooni ja ristiusuga. Aga ühtlasi ka uue ajastu algus. Näidendis on ka eelrenessanslikust humanistist tegelane, kes Paracelsuse vaimus eestlasi ravib.”
Esinemiskoht on muidugi muljetavaldav: muinasaegse Eesti suurim maalinn, ainus tähtis linnus, mida sakslased kunagi ei vallutanud (alistus ise mõnel korral).

Ehin on sageli Varbola linnamäel mediteerimas käinud ja oskab sellest jutustada palju huvitavat: “See paik on kuidagi rahustava toimega. Minu jaoks tekib siin mü stiline tunne, mida seletada ei oska.”

Ehin on siin paar korda ka rästikut näinud.

Andres Ehin: “Vene kroonikates ja letopissides nimetatakse eestlasi tšuudideks. Varbolas aga ei elanud nende andmetel mitte tšuudid, vaid hoopis sosolid. Ma ei tea, mida sellest arvata, küllap oli tegu soome-ugri ja skandinaavia segarahvaga.”

Veel selgitab Ehin, et nii muistsete eesti vanemate kooskäimiskoht Raikkülas Paka mäel kui Varbola linnus asuvad geoloogilise rikke kohal (see tähendab, et maapõue kihid on siin segi paisatud). Kas tegu on meie esivanemate vaistuga või mõne muu põhjusega, seda ta ei tea.
“Volquin” pole Ehina esimene näidend. Vabaõhulavastust Rummu Jürist võis näha mõne aasta eest Lelle lähedal. Nimiosas oli Üllar Saaremäe, lavastas Jaanus Rohumaa. Kolme peale kirjutatud “Karske õhtupoolik” ilmus Lembit Vahaku nime all 1972. aastal Loomingu Raamatukogus. Teised autorid olid kunstnik ja karatetreener Rein Siim ning Enn Mikker, üldtuntud kui Vormsi Enn.

Niisugune see sürrealism on
Sel kevadsemestril oli Ehin Tartu ülikooli vabade kunstide professor, teemaks “Kultuuripoliitika ja kirjanduselu Eestis kuuekümnendatel aastatel ja modernismi läbimurd.” Ehin: “Rahvast ei olnud just palju, aga need, kes käisid, näisid väga pühendunud olevat.”

Kuulasin teda ise sealsamas paari nädala eest, kui Ehin sürrealismist rääkis.

Loengut alustas lektor tõdemusega, et seda ette valmistades tuli talle vaim peale ning ta kirjutas kümme sürrealistlikku lühiluuletust Marmeladovist. (Viimane on täiesti sürrealistlik, see tähendab, ilma prototüübita tegelane.) Ehin polnud kade ja luges tekstid ette.

“Niisugune see sürrealism on minu näitel,” kõlas resümee.

Uut kogu pole Ehinalt tükk aega tulnud. “Oktoobrist detsembrini tegelesin päris tõsiselt luuletuskogu kokkupanemisega, aga siis läks vaim pealt ära. Nüüd kogun uuesti vaimuraasukesi, et seda jätkata.”

Küllap teab iga kirjandushuviline, et sürrealistlik loomingumeetod põhineb ärkveloleku ja une vaheliste seisundite, muljete ja assotsiatsioonide kirjapanekul. Kuidas Ehin sel ajal üles tõusta ja kirjutada viitsib?

“Ma ainult mõnikord viitsingi. Ja mõnikord on kahju, kui ei ole viitsinud.”
Ehin täpsustab, et ega ta ainult une piiril kirjuta, päeval ikka ka. Ja saab rahulikult magama jääda ka ilma sürreaalse seisundita.

Ehin: “Olen ka pärast õlle või veini joomist kirjutada üritanud. Aga need õlleähmased luuletused on kaunis viletsad. Paljud sürrealistid on abivahendina kasutanud narkootikume. Mina mitte. Ainult siis, kui Colombias käisin, närisin huvi pärast kokapõõsa lehti. Need kasvavad seal umbes nagu meil lepavõsa. Aga nende lehtede toime on sada korda nõrgem kui kokaiinil.”

Sügissemestril jätkab vabade kunstide professor ülikoolis loovkirjutamise seminariga. Lubab, et ei eelista selle raames mingil moel sürrealistlikult kirjutavaid üliõpilasi.

Ehinist veelgi puhtakujulisem Eesti sürrealist Ilmar Laaban loobus vanemaks saades traditsioonilise teksti kirjapanemisest ning viljeles häälutamist.

(ÕS ega EE sellist toimingut ei tunnista, võhiku seisukohalt on tegu looma- ja inimhäälte vaheliste helide tekitamisega üksnes omaenda kõri abil. Ehin leiab, et häälutamine on midagi modernistliku luule ja modernistliku heliloomingu vahepealset. Improvisat siooni olemasolu lähendab seda ka džässile.)

Ehin on ise ka häälutanud. “Üksikutel kordadel, väga pühendunud ma sellele ei ole. KUMUs mullu ühe korra häälutasin.”

Seekord ta sellest siiski keeldub, isegi Varbola linnuses. “Häälutamiseks on inspiratsiooni vaja, aga see on väga salapärane asi.” Kaks korda üht häälutust esitada ei saa.
Laaban kirjutas: “Ma olen must lipp ahvi peos”.

Kes on sel juhul Ehin?

Kirjanik põikleb vastusest kõrvale, mööndes, et on “ma olen...” algusega luuletusi küll üsna palju kirjutanud, aga praegu ei tule ühtki meelde.

“Mul on neid ma-olen luuletusi küll, aga rahva hulgas olen pigem tuttav muude tekstide tõttu.”
Ja loeb kohe: “Sügas kased kollased, sügas vahtral kirjud lehed, sügas raagus puud...” ja “Käes on savi, käes on suur savi, käes on kuum savi...”

Kui Jaapani keisripaar Eestit külastas, luges Andres Ehin keisrinna Michikole oma haikusid, mida ta ise enne inglise keelde tõlkis. Ja andis üldse ülevaate “haigutamise” ajaloost eesti luules. Keisrinna leidis, et see on väga tore ning tema abikaasa olevat ka siiralt huvitatud.

Raplamaa on muinasmaa
Kunagi arutlesin kolleegiga, et igas Eesti maakonnas on midagi huvitavat, ainult Raplamaal mitte. Viimasel ajal olen Rap­lamaa kohta järjest enam imestamisväärset teada saanud.

Siin asub ju Raikküla, kus kogu Muinas-Eesti vanemad kokku said ja suurkärajaid pidasid. Siin on Keava linnus, mida märgitakse Vene kroonikates juba 1054 (täpselt sada aastat enne

Tallinna esmakordset mainimist). Nüüd saab vääriliselt – näidendiga – ära märgitud ka Varbola.
Kas raplamaalaste identiteet (ja turismibränd) ei võiks põhineda neil muistsetel väärtustel?
33 aastat Raplamaal elanud Ehin lisab minu loetelule maakonna lõunaosa suurte metsade ja rabadega. “Siin oli muinasmaakond Alempois. Ei Henriku kroonikas ega kusagil mujal pole juttu selle vallutamisest. Eks siin metsases ja soises maastikus oli ristirüütlitel väga raske liikuda. Küllap sääsed sõid neid ka hullupööra. Nad polnud ju Saksamaal sellega harjunud.”

Sünnist saati raplamaalane Kristiina lisab, kuidas ta oma sõpradele läbi autoakna giidi mängib: ““Vaadake vasakule – seal pole mitte midagi. Vaadake paremale – seal pole mitte midagi.” Aga kui inimesele nii öelda, siis ta hakkab ise otsima ja võib näha väga erilisi asju, mille peale ma ise ei tulegi.

Mina hindan just seda, et saan ennast tunda olemas mitteerilises paigas. See on väga vabastav.”

“Eurooplase või jaapanlase jaoks on siin iseäraliselt õnnis tühjus,” lisab isa. “Osa maanteid on päris kena asfaltkattega, aga autosid ei ole. Teinekord kõnnivad päris maantee ääres hallid sookured.”

Lõpuks kutsub Andres meid Ly tehtud suppi sööma. Aga meie kiirustame Tallinna.

Kahju, oleks võinud vähemalt küsida, mis supp oli.

 

Mida nägi Marmeladov?
Tartus, sürrealismi käsitlevat loengut ette valmistades, tulnud Andres Ehinale järsku vaim peale. Ja sellest vaimupuhangust sündisid järgmised värsid.
**
Marmeladov lamas, silmad kinni
ja kuulas kintsudega,
kuidas päike loojub.
**
Oma pikkade mustade küüntega
kratsis ja sügas Marmeladov
õllevahtu,
mis sügeles hullemini kui nahk.
**
Marmeladovi habe
pügas žiletiteri.
**
Marmeladov
uinutas jumalaema.
**
Ukseavas nägi Marmeladov
Pahatihti gyrra tagumikku,
kui see küürutas ja küüris
uksetagust kuristikku.


Mis on sürrealism?
(tsitaate Andres Ehina loengust)
 
* “Sürrealism on romantismi saba – aga millise haardeulatusega saba.”
(Breton)
* “Ilus nagu õmblusmasina ja vihmavarju ootamatu kohtumine lahkamislaual.”
(krahv Lautréamont)
* “Sürrealism ammutab kitsalt sillalt tervise ja hulluse vahelt.”
(de Nerval)
* “Sürrealism tahab tühja maailma täita, mitte nagu müstika, mis tahab täis maailma tühjendada.”
(Breton)

Mida nägi Enn Vetemaa
Nõnda mäletab Enn Vetemaa oma esimest kohtumist Andres Ehinaga. Ehin ise mäletab seda hoopis teisiti. Seda, et mootorid üksteist ära sõid, polevat ta üldse väitnud. Jukagiiri muinasjutt olevat kah rääkinud ainult ropendamisest, mitte oma sugulaste söömisest.
*
Ma arvan, et Andres Ehinaga pole ma vist mitte kunagi esimest korda kohtunud. Minu meelest on ta alati olemas olnud, ja alati oleme aeg-ajalt kokku saanud ka. Aga üks kohtumine on mul väga hästi meeles. Sellel koosolemisel jagas ta meile kasulikke õpetusi.
See kohtumine toimus Niguliste kiriku müüri peal. Sel ammusel ajal polnud Niguliste kirikul veel torni, mina ja mu sõbrad olime aga tudengid. Niguliste otsa sai ronitud mööda keerdtreppe ja redeleid. Enam ei julgeks. Meil oli seal ka panipaik, kus oli alati leiba ja juustu ja mõned pudelid veini nimega “Gamza”. Niguliste müüripealne oli mõnus koht.
Ühel õhtul maitsesime seal jälle veini ja leiba ja ka külmi loomaliha-lõike. Äkki oli ka Andres platsis. Kust ta tuli, seda ma ei tea. Redelist nagu ei tulnud, äkki tuli hoopis ülevalt poolt.
Pakkusime Andreselegi leiba ja liha ja veini nimega “Gamza”. Ta sõi ja jõi, siis aga jäi mõttesse ning avas oma päratu kõhuga portfelli, ilma milleta teda ilmvõimatu oli ettegi kujutada. Ta ütles, et loeb meile jukagiiri muinasjutte. Kõigepealt rääkis ta, et jukagiirid ja kamassid ja mootorid on meie kauged vennad; mootorid on hoopis välja surnud, kamasse ehk veel paar tükki järel. Oletatakse, et mootorid sõid ennast ise ära, kuigi ma arvan, et üks oleks siis ikkagi pidanud järele jääma.
Jukagiiri muinasjuttudest saime teada palju õpetlikku. Saime teada, et inimese liha söömine on sündsusetu tegu; eriti halb on süüa oma sugurahvast, kõige hullem aga oma sugulasi. Kes sugulase ära sööb, sureb kõhuvalusse. Halb on veel ka allikasse kusemine ja ropusti rääkimine. Seal külas elanud üks mees. Mis ta nimi oli, seda ma enam ei mäleta. Kõlas umbes nagu Osoaviohimm. See oli väga halb inimene. Ta kuses igasse allikasse ja polnud roppu sõna, mida ta suhu poleks võtnud. Tihtilugu veel mitu korda järjest. Ja Osoaviohimmil oli poeg, kes oma isast üldse mitte maha ei jäänud. Nad sõid ka kaugemaid sugulasi, kuid neil oli nii hea seedimine, et nad ikka ellu jäid.
Külarahvas otsustas, et need kaks halba inimest tuleks ära tappa – söövad muidu veel kogu külarahva ära. Nii tehtigi. Aga külarahvas oli kaval. Nad lõid esmalt maha poja. Võtsid suure tüki poja maksa ning keerasid selle nartsu sisse. Viisid siis Osoavio­himmile. Osoaviohimm ei tänanud, sülitas mitu korda ja ütles mitu roppu sõna järjest. Hakkas siis liha sööma. Kui pool tükki söödud oli, haaras äkki kõhust kinni.
“See on minu poja maks. Ma tunnen ta ära täide järgi. Nüüd ma suren küll ära.”
Osoaviohimm läks õue, karjus natuke aega ja suri tõesti ära. Nii juhtub igaühega, kes sööb oma poja maksa.
Andrese jutt oli väga õpetlik, ja me vaikisime kaua. Liha me nagu ei tahtnudki enam, veini aga lonksasime küll. Siis ronisime alla.
Sellest kohtumisest saati pean Andresest väga lugu.
(Pikker 5/1990)

Mis on sürrealism?

(tsitaate Andres Ehina loengust)

 

* „Sürrealism on romantismi saba - aga millise haardeulatusega saba."

(Breton)

 

* „Ilus nagu õmblusmasina ja vihmavarju ootamatu kohtumine lahkamislaual."

(krahv Lautreamont)

 

* „Sürrealism ammutab kitsalt sillalt tervise ja hulluse vahelt."

(de Nerval)

 

* „Sürrealism tahab tühja maailma täita, mitte nagu müstika, mis tahab täis maailma tühjendada."

(kes?)