Rahvarahutuste mahasurumise salakavad
Aprillirahutuste mahasurumisel tegutseti Tallinnas kindla kava
järgi. Kavad massirahutuste vaigistamiseks pole Eestis siiski uus
nähtus. Niisuguseid plaane oli nii ennesõjaaegses Eesti Vabariigis
kui ka Nõukogude okupatsiooni ajal. Sõjaeelses Eestis
mõjutas sisekaitsekavade väljatöötamist 1924. aasta
detsembriputš. Kuni 1940. aastani tegelikult ei kardetud sisemisi
rahutusi, vaid mässu lavastamist Venemaalt. Seetõttu on neis
kavades juttu terroriaktidest, aga ka relvastatud üksuste tungimisest
üle Eesti piiri. “Päikeselises” Nõukogude Eestis
välisvaenlasi ei peljatud, küll aga rõhutud eestlaste
väljaastumisi.
Kord presidendi elust
tähtsam
Sõjaeelses Eestis jõuti koostada mitu
sisekaitsekava, neist ühe viimase kinnitas sõjavägede
ülemjuhataja kindral Johan Laidoner 10. oktoobril 1938. aastal.
Sisekaitsel oli toona kaks eesmärki. Kindlustada riigi sisejulgeolek ning
“kehtiva riigikorra vastu väljaastumiste korral likvideerida
väljaastujate relvastatud jõud ning võtta oma kätte
kõik riikliku elu juhtivad asutised”. Seega sama mis
tänapäevalgi. Sisekaitsekava jagas kogu riigi kaitsesektoriteks,
neist tähtsaim oli Tallinn.
Toonased Eesti riigikaitse
kõrgeimad juhid arvestasid mitme võimaliku ohuga.
Võimalikuks peeti kallaletungi presidendile, sõjaväe
juhtkonnale, valitsusele, riigiasutustele ja kaitsejõududele. Kardeti
näiteks terroriakte presidendi, peaministri ja teiste riigi juhtivate
ametiisikute vastu. Kaitsekavas oli kirjas ka nende terroriaktide eesmärk:
“demoraliseerida rahvast ning riigikaitset teostavaid osi ja
asutisi”. Samas arvestati ka “partisaanliku tegevusega
põletamise, sildade, raudteede jne purustamise, telegraafi ja
telefonijuhtmete rikkumise jne näol”. Selge see, et niisugused
rünnakud said toona tulla vaid naaberriigist Nõukogude Liidust.
Riigivaenulikud kohalikud kommunistid polnud selleks võimelised –
nad kas istusid vangis või olid kaitsepolitsei hoolsa valve all. Ka
vapside riigipöördekatse detsembris 1935 oli pigem hiljem
ülepaisutatud kui tõsine oht. Igal juhul ei olnud neilt oodata
sildade ja raudteede purustamist ega muid terroriakte.
Kaitsekavas
hoiatati, et kallaletung Eesti riigile võib tulla “kõige
nõrgemal vastupanu momendil, nagu öösel, püha- või
pidupäevadel, kaitsejõudude viibimisel õppustel”.
Seega ajal, mil “kõrgemad juhid ja valitsuse liikmed, viibides
väljaspool valitsuse või ametiruume, on kaitseta relvastatud
kallaletungi vastu”. Nii peeti kaitsekavas vägagi
võimalikuks, et riigi juhtkonda ei õnnestu alati kaitsta ning nad
võivad kallaletungis hukkuda või sattuda ründajate
kätte vangi. “Niisugusel juhul sõjaväe üksuste
ülemad peavad teotsema omal algatusel ja otsustavalt, pidades silmas
üldsihti – jalule seada riigis kord ja julgeolek.
Läbirääkimised võimuhaarajatega on keelatud.”
Viimane lause viitab selgelt sellele, et kui mässajate kätte langeb
vangi näiteks president Konstantin Päts, ei tohi isegi
see segada rahutuste
mahasurumist. Kord tuleb riigis taastada kas
või presidendi elu hinnaga.
Võitlus
võimuhaarajate vastu tugines Eestis olulisele põhimõttele.
Kui kõrgem ohvitser rahutuste käigus kas tapeti või ta ei
suutnud mingil põhjusel oma üksust juhtida, võttis juhtimise
oma kätte auastmelt järgmine ohvitser. Nii ei muutunud juhi kaotanud
üksused kunagi peata lambakarjaks.
Tö
;
;ölised ja muulased olid oht riigile
Tallinna kaitsesektori
moodustasid 1938. aastal Tallinna ja Nõmme linnad ning Iru, Rae,
Tõdva, Saue ja Harku vallad. Tallinn ise oli jagatud neljaks
kaitsejaoskonnaks. Kõiki nelja jaoskonda juhtisid
sõjaväelased ning nende ülesanne oli purustada
väljaastujate relvastatud jõud ja arreteerida juhid. Niisamuti
vastutasid nad raadiojaamade, elektrijaamade, veevärgi, raudteejaamade,
sildade, välissaatkondade jt tähtsate objektide kaitse eest. Pealinna
ja seda ümbritsevate valdade kaitse üldjuht oli 3. diviisi ülem
kindralmajor Herbert Brede.
Esimene jaoskond kaitses riigi
südant Toompead, peaministri korterit, valitsuse ja Riigikogu hoonet,
Sõjaministeeriumi, aga ka kindralite Brede ja Laidoneri kodusid.
Kusjuures ka Laidoneri suvekodu Viimsis. Kindralite kodudesse tuli rahutuste
korral saata “üks soomusauto ja vähemalt üks
motoriseeritud laskurijagu ohvitseri juhtimisel”. Teise jaoskonna
ülesanne oli võtta kaitse alla Balti jaam, Tallinna sadam ning
tugevdada relvatehase Arsenali ja Keskvangla valvet – et viimasest
kommunistid välja ei pääseks. Kaitsekava selles punktis selgub,
keda Tallinnas kõige rohkem kardeti. “Luure ja valveteenistuse
organiseerimisel pidada eriliselt silmas Kopli kaubajaama rajooni ja Kopli
tööliste ja muulaste kvartaalisid.”
Vabariigi
Presidendi julgeoleku eest vastutas kolmas jaoskond, mille ülemal
kästi “täiendada ja kõvendada Kadrioru lossi ja
Lükati talu kaitset juhul, kui Vabariigi President viibib ühes
neist”. Sinnagi tuli saata soomusauto ühes motoriseeritud
üksusega. Veel pidi jaoskond seadma sisse kontrolli eralennuliinidel ja
-lennuväljadel, eralennukid tuli valve alla võtta. Oluliseks peeti
ka Tapa-Tallinna raudteeliini kontrolli – kõik kahtlased isikud
nii rongidel kui ka raudteejaamades tuli arreteerida. Neljanda jaoskonna
vastutuspiirkond oli plahvatusohtlik selle sõna otseses tähenduses.
Nemad pidid kaitsma Männiku, Nõmme ja Harku laskemoonaladusid.
Lisaks sellele kontrollima ka Haapsalu-Tallinna ja Rapla-Tallinna
raudteeliine.
Kaitsekava oli ülisalajane
dokument
Rahutuste puhkemise korral Tallinnas tuli
kõigepealt anda üldhäire ja seda kõikvõimalike
vahenditega. Nii pidanuks üle linna hakkama huilgama elektri-, auru- ja
käsisireenid, politsei signaalsarved, vedurite ja laevade viled ning
tuletõrjekellad. Nagu pühade ajal hakanuks lööma ka
kõigi kirikute kellad. Üldhäire kestuseks oli kaitsekavas
määratud vähemalt pool tundi. Et võitlus mässajate
vastu oleks koordineeritud, pandi kavas olulist rõhku sidele.
Telefoniside oli küll tähtsaim, et samas ka kõige
haavatavam. Seetõttu pidi valmis olema väliraadiojaamade
võrgustik, niisamuti helkside. Kaitsesektori juhatuse ja jaoskondade
vahel tuli käima panna ka virgatsside. Juhul, kui teiste sidevahendite
töö oli takistatud, kavatseti kiireloomuliste teadete edastamiseks
kasutada ka lennukeid.
Üldhäire puhul keelati koheselt
kõik rahva kogunemised ning seisati “igasugune liiklemine
tähtsamatel tänavatel ja teedel neile, kes sisekaitseülesannete
täitmisest osa ei võta”. Tänavatele pandi vahipostid,
mis kontrollisid liiklust, sulgesid tänavaid ja pidasid kahtlasi
isikuid kinni. Kusjuures reeglid olid karmid. “Isikute kinnipidamisel
lähtuda põhimõttelisest seisukohast, et kinni pidada tuleb
kõik isikud ja sõidukid. Sõjaväe-, politsei-
või kaitseliiduvormi kandmine üksi ei õigusta veel nende
isikute vaba läbipää
;
;su.” Põhjuseks oli 1924. aasta õppetund, mil
võimuhaarajad kasutasid Eesti kaitseväe mundreid.
Tänavad tuli kaitsekava kohaselt nööridega sulgeda ning
riputada üles silt “Läbikäik suletud”,
öösel aga punane tuli. Tänavail arreteeritud isikute jaoks olid
ette nähtud erilised koonduspunktid. “Kõik kõrvalised
isikud, kes ei ärata kahtlust, juhtida teistele tänavatele,
või samal tänaval elavatel käskida minna koju.” Tartu
linna kaitsekava täpsustab ka kinnipidamise korda: koostada tuleb
protokoll, kus kirjas “kelle poolt, kes, millal, kus ja mis oludes on
isik kinnipeetud ja milles teda süüdistatakse”. Kui kinnipeetu
otsustati arreteerida, saadeti ta edasi arestimajja ning esimesel
võimalusel korraldati juurdlus.
Erinevalt
tänapäevast oli ennesõjaaegses Eestis väljaastumiste
peamine mahasuruja sõjavägi, mitte politsei. Politsei, aga ka
Kaitseliit, olid küll kaasatud, kuid kõik toimus
sõjaväe otsese juhtimise all. Sõjavägi juhtis isegi
haiglaid. Nii vastutas Tallinnas kohaliku garnisoni arst selle eest, et
haiglates oleks vajalik personal kohal ja et haiglad oleksid suutelised
kannatanuid vastu võtma.
Sõjavägi kontrollis
täpselt sedagi, et täiesti salajaseks kuulutatud sisekaitsekava oleks
seitsme luku ja riivi taga. Kogu riigi sisekaitsekavaga olid tuttavad vaid
väga vähesed isikud. Kehtis kord, mille järgi alluvatele anti
väljevõtteid, mis olid neile vajalikud oma kava kokkuseadmiseks. Ja
neidki ei levitatud niisama: näiteks Tallinna sisekaitsekavaga tervikuna
olid kursis vaid kuus inimest.
Uued ajad, uued
hirmud
Riigiarhiivis on säilinud 1968. aasta kevadel
koostatud kava massiliste korrarikkumiste ennetamiseks ja likvideerimiseks
Tallinnas. Selle EKP KK sekretäri Johannes Käbini kinnitatud
kava kohaselt tuli mäsu korral luua eristaap, mida hakkas juhtima ENSV
ühiskondliku korra kaitse minister Valter Ani. Temale allusid miilits ja
KGB, kes pididki pealinnas korra tagama.
Okupatsioonivõimudel oli põhjust hirmu tunda – oli ju Praha
kevad ning kardeti vabadusetuulte jõudmist ka Tallinna
tänavatele.
Võimalike tõsiste kokkupõrgete
puhuks olid Tallinnas löögivalmis miilitsa ja sisevägede
üksused ning KGB. Samuti Tallinna garnisoni väeosad. Rahva
laialiajamiseks oli miilitsal luba kasutada gaasi
“Tšeremuha” ja tuletõrjeautosid, mis täitsid
tänapäevaste veekahurite rolli. Inimesi tohtis ka tulistada, ent seda
äärmuslikul juhul. Kuid sellele klauslile lisandus märge, mille
järgi tohtis tulistada kohe, kui rünnati valvatavaid objekte.
KGB tegeles massikorratuste organisaatorite ja aktiivsemate
möllajate tuvastamise ja arreteerimisega. Selleks loodi staabi juurde
eraldi operatiivuurimisgrupp. Erilist tähelepanu pöörati
nõukogudevastaselt meelestatud isikutele, kes võisid
provotseerida massirahutusi. Neid hakati jälitama. Juhul kui rahutused
paisusid väga suureks, tuli lahinguvalmidusse viia kogu ministeeriumi, KGB
jt korratuste likvideerimisega seotud asutuste isikkoosseis.
Töövälisel ajal anti selleks häire. Rahutuste
mahasurumiseks oli kavas kasutada ka suuremaid tootmisettevõtteid
(Dvigatel, Punane Ret, Volta jt), kus partei allorganisatsioonide juhtimisel
tuli usaldusväärsetest töölistest luua malevad.
Töölismalevate üldjuhiks määrati noor tubli kommunist
Rein Ristlaan. Kavas nõuti eritähelepanu noortele, et ära
hoida võimalikke suuri kaklusi.
Tallinnas tuli rahutuste
puhul kaitse alla võtta
kõik olulisemad võimuasutused – EKP Keskkomitee,
Ülemnõukogu Presiidium, Nurme, Ravila ja Kaare tänava
residentsid, KGB peakorter. Aga ka peapostkontor, Juveelitehas, Tallinna
veepuhastusjaam, Tallinna elektrijaam, Tallinna naftabaas, hoiukassad,
laskemoonalaod jm. Niisamuti tugevdati kontrolli piiril ja
kinnipidamisasutustes. Seega kardeti 1968. aastal ulatuslike rahvarahutuste
puhkemist okupatsioonivõimude vastu.
Artikli kirjutamisel on
kasutatud Eesti Riigiarhiivi materjale.