Puhkuse eelne aeg on piripardani
kõikvõimalikke töiseid projekte täis lükitud. Ja
esimesed puhkusepäevad kuluvad nende projektide
lõpetamisele-viimistlemisele. Jalad kannavad otsekui iseenesest
töökoha poole, kodukontori puhul sirutub käsi automaatselt
arvutit sisse lülitama.
Kui ta mõõdukat
jõudu rakendades tööasjadest eemale tirida, vaatab ta
ebaselgel pilgul enda ümber ega oska esimese hooga süllesadanud
vabadusega midagi peale hakata.
Kui teie lähikonnas on
mõni selline, siis püüdke tabada mõni sobiv hetk ning
esitage talle lihtsamaid eksistentsiaalseid küsimusi. Näiteks, et kui
täna oleks tema elu viimane päev, kas ta tegeleks ikka eile
lõpetatud projekti viimistlemisega? Või et kas on
tõenäoline, et kui ta vanas eas elule tagasi vaatab, ütleb ta
mõtlikult: “Jah, aga oleks ikka võinud veel paar ilusat
puhkusepäeva arvuti taga istuda …”?
Tüüpiline töömurdja vajab rutiinist väljumiseks
kahte-kolme päeva. Kuna koju jäädes ei oska ta seal midagi peale
hakata, oleks kasulik ta nendeks integreerumispäevadeks kuhugi aktiivselt
tegutsema viia. Kui ta aru saab, mida puhkus tähendab, hakkab see talle
meeldima. Ja puhkuse lõppedes on sel tüübil pisut raske uuesti
tööellu sulanduda.
Haigestuja
11
kuud on ta rabanud nagu orav rattas. Eirates talvel grippi ja külmetust,
hommikul unisust ja päeval peavalu. Väsimuse puhul aitavad kohv ja
energiajoogid, valu puhul vaigistid, kurva meelegi puhuks leiab
käekotisahtlist tabletikese. Peaasi on vormis olla!
Puhkuse
esimene päev võib selle tüübi jalust niita: keha
võtab oma ning mõni selle nõrgematest lülidest
ütleb üles. Ravi käigus jõuab ta ilmselt ka välja
puhata ja terveks saada ning suudab taas oravarattale ronida.
Aga kas
sellest ka hingele rõõmu on?
Remondihoolik
Puhkus? Definitsioon on lihtne –
aeg remonti teha. Kui ühe suvepuhkuse kulutamine mõnusa kodu nimel
on üsna tõenäoline vajadus, siis aastast-aastasse korduv
remondipuhkus on pereelu ja isiksusliku arengu seisukohalt märksa
küsitavam valik.
Tõsi, kui pere koosneb kahest
remondihoolikust, on neil ilmselt teineteisega lõbus. Kui aga peres on
lapsi või tahaks üks suhtepooltest töövabal ajal peale
värvipotsikute-tapeedirullide midagi muud näha, tuleks
püüda vajadused ja tõekspidamised omavahel selgeks
rääkida. Kas elu- ja suhtekvaliteet on pärast n-tuhande krooni
kulutamist ja kodu visuaalse külje muutmist parem kui enne? Kui jah, on
aja- ja rahapaigutus end õigustanud. Aga kui ei …? Või kui
selline mõtegi remondijumala palge ees liialt ketserlik tundub?
Suure suguvõsa sündroom
Onu siin,
tädi seal, suguvõsa jagub üle kogu riigi ja vahel kaugemalegi.
Kui tahta nad kõik puhkuse ajal läbi külastada, kujuneb
puhkusest suguvõsa-safari. Ja aega võib veel puudugi
jääda.
Üks mõttepaus, palun! Kas onu XXX ja
tädi ZZZ ja nende laste-nõbude-kälide külastamine on see,
mida teie – teie ise! – kõige enam tahate? Kui jah, siis
külakost kaasa ja teele. Kui aga ei – siis mis teile tegelikult
rõõmu teeks?
Muide, suguvõsaga suhelda saab ka
nii, et selle peale tervet puhkust huugama ei pea panema. Näiteks
võiks korraldada suguvõsa kokkutuleku, kus ühe
õhtupooliku või nädalavahetuse j
ooksul kõik üle saab vaadata. Või hajutada
külaskäigud aasta peale – novembris onu XXX, veebruaris
tädi ZZZ …
Potipõllundaja
Tema hooled algavad juba varasel kevadel. Vaja seemneid hankida ja taimi ette
kasvatada, veidi hiljem peenraid teha ja istutada. Suvine puhkus mahutab
endasse nii lõputu rohimise kui ka saaduste konserveerimise. Need
moosid, need mahlad, kompotid ja salatid …!
Kui aiamaalapp ja
moosipada rõõmu valmistavad, on kõik korras.
Potipõllundus pole kehvem hobi kui näiteks filateelia. Kui aga
aiatööd ja hoidistamine on muutunud tuimaks kohustuseks à la
tahaks teatrisse või reisima või lugeda, aga ei saa, sest malts
tahab kitkumist ja moos keetmist, on taas aeg vaimset piduripedaali vajutada.
Kiire kalkulatsioon annab aritmeetiliste arvude keeles üsna üheselt
teada, et turult saaduste ostmine võib olla isekasvatamisega
võrreldes selge rahasääst. Ja kui kodumoos maitseb, ent
keetmine rõõmu ei valmista, võiks teha rõõmu
ja pakkuda pensionilisa tädikestele, kes turul omatehtud hoidiseid
müüvad.
Igikestva süütundega
tüüp
Tal on hirm puhata ja hirm puhkusest
rõõmu tunda. Justkui peaks midagi tegema … Midagi
konkreetset, harivat, rikastavat … Aga mida täpselt?
Võib kalduda töömurdmisse või remonditegemisse,
võib vahetada kontoritöö magistritöö kirjutamise
vastu. Ent mida ta ka ei teeks, ei tunne ta sellest täit
rõõmu – sest äkki peaks hoopis millegi muuga
tegelema?
Kui teie lähedal on mõni selline
tüüp, siis kiitke ja tunnustage teda. Ning püüdke valvata,
et ta vahetevahel veidi lihtsalt lõõgastuda saaks.