Kuum vaene kino

Mele Pesti ja Margit Tõnson kaardistavad kaasaegset Ladina-Ameerika filmimaastikku.

Ladina-Ameerika filmikultuuri õitselepuhkemisega seoses räägitakse üle maailma ennekõike Mehhiko kinost ja mehhiklastest, kes on jala Hollywoodi ukse vahele saanud, seda eneseküllast ja endassesumbunud maastikku oma värskete ideede ja kunstiliste võtetega rikastanud. Äsja meiegi kinodes jooksnud Guillermo Del Toro “Paani labürint”, Alfonso Cuaroni “Inimlapsed”, Alejandro González Iñárritu “Paabel” on head näited.

Mehhiko käes on ka teleseepide tootmise liidripositsioon. Venezuela ei jää novela’de meisterdamisega kaugele maha – täispikki mängufilme aga tuleb sealt haruharva. Paar kuud tagasi šokeeris Venezuela filmitegijaid uudis sellest, et president Hugo Chavez toetab paarikümne miljoni dollariga Danny Gloveri plaani vändata film 18. sajandi Haiti vabadusvõitlejast Toussaint L’Ouverture’ist. Selle raha eest saaks Venezuela mängufilmide tootmist viis aastat toetada, arvab kohalik režissöör Jose Novoa Variety intervjuus. “Ja see film ei räägi ju isegi Venezuela ajaloost,” on ta nördinud. Just, kui raha vähe, siis...

Aga ärme räägi täna Mehhikost ja Venezuelast. Ja ilmselt ei jõua jutt ka mitte Tšiili kinoni, mille triumf jääb 60ndatesse (ja nii Tšiili kui Brasiilia cinema novo/nuevo kuldajast võiks kirjutada mitu raamatut). Räägime hoopis Ladina-Ameerika vähem tähelepanu saanud riikide tänastest filmidest ja tegijatest.

Eurooplased kipuvad arvama, et Ladina-Ameerika on üsna homogeenne paikkond. Poliitiliselt ebastabiilne, majanduslikult kolmandajärguline, täis ilusaid kuumaverelisi inimesi. Tegelikult on Ladina-Ameerika sees kultuuriline (ja majanduslik ja poliitiline ja sotsiaalne) variatiivsus märksa suurem kui Euroopa eri otste, näiteks Serbia ja Islandi vahel. (Ladina-Ameerikat saab defineerida esmalt keeleruumi kaudu – need on siis ennekõike need Lõuna-Ameerika riigid, kus kõneldakse romaani keeli – peamiselt hispaania, portugali, aga ka prantsuse. Vrd: Anglo-Ameerika, kus domineerib inglise keel.)

Ladina-Ameerika filmikunst on võimas, värvikirev ja paljulubav ning maade kaupa võttes vägagi erinev ja eklektiline. Et selles kirevuses lihtsamalt orienteeruda, võib kõigepealt tõmmata piirid n-ö indiaani- ja mitteindiaani maade vahel. Kultuuriliselt jookseb nende vahel järsk kuristik.

Aga et pilt veel keerulisem oleks, on lisaks valgete vallutajate ja pärismaalaste indiaanlaste järeltulijatele Ladina-Ameerika erinevates piirkondes tuntav ka aafrika, araabia, jaapani ja hiina mõju.

Paraguay
Paraguays, kus suurema osa perede kodune keel on guaranii, puudus oma filmikunst sisuliselt 1990. aastani (julma diktaatori Alfredo Stroessneri valitsusajast 1954-1989 on teada vaid paar nõrka propagandafilmi). Ja selle justkui tühja koha pealt murdis möödunud aastal Cannes’i festivali samasse programmi, kus sel aastal osales Kadri Kõusaare “Magnus”, väga omapärane film “Hamaca Paraguaya” (2006). Paz Encina dokumentalisti taust on äratuntav, filmi minimalism ja aeglus ei ole ilmselt igaühele meele järele. Midagi ei juhtu, vanapaar istub võrkkiiges, teeb oma igapäevaseid toimetusi, ja ootab poega sõjast koju. Tegu on Paraguay esimese täispika mängufilmiga pärast ligi 40aastast varjusurma.

Vaeste aegade filmikunst elab harilikult dokumentalistikas – mõelge kasvõi 15 aasta tagusele Eestile, kus mängufilmide tegemiseks raha ei olnud, aga käsitööoskusi hoiti soojas tõsielufilmide tegemisega. Nii ka Ladina-Ameerika va esemates piirkondades.

Prantsusmaal, Hispaania piiri lähedal Toulouse’is peetakse igal kevadel Ladina-Ameerika filmide festivali. Selle kavas oli tänavu ka üks Paraguay’s valminud dokfilm. Ramiro Gómes (kes õppinud muuseas Kuuba filmikoolis, kuhu suvel suundub ka üks eesti dokumentalist Madli Lääne) veetis kokku vaid 16 päeva nelja eri vaesusastmega gua­ranii-perekonna juures, aga sai lühikese ajaga üles võetud antropoloogiliselt kuldaväärt materjali. “Tierra Roja” (tõlkes “punane maa”, punase savirikka Paraguay mulla järgi) näitab suure armastuse ja hoolimisega, kuidas need indiaanlaste järeltulijad oma eluga hakkama saavad.

Naiste õlul lasub kogu elu(s)püsimise koorem. Naised teevad ära kõik tööd – käivad põldu harimas (kasvatatakse suhkruroogu, maniokki, maisi ja sojat), toovad toidu lauale, hoolitsevad laste eest, teevad näputööd, et džunglisse sattunud Jaapani turist võiks endale mõne punutud viguri soetada.

Mehed käivad valgete teepuuistandustes hooajatöödel, sadade kilomeetrite kaugusel, tihti ei saa selle eest rahagi, sest valge mees ütleb, et nad ei teinud oma tööd piisavalt hästi. Aga enamik neist lihtsalt on. Alles siis, kui mate (Ilex paraguariensis’e lehtedest tehtav kange tee) otsa lõpeb, keritakse jalad kõhu alt välja ja minnakse metsa lisa tooma. Permanentselt rasedad emad jutustavad täiskasvanuikka jõudvatele tütardele, et katsugu nood ikka kõik lapsed ühe isaga saada, siis on lihtsam. Päris väiksed lapsed – ja neid on palju, sest surevus on suur – lihtsalt kasvavad.

Filmile järgnenud vestlusringis puhkes noor lavastaja masendavast vaesusest ja riigi poliitilises ladvikus lokkavast korruptsioonist rääkides nutma, ja ei saanud pisaraid tagasi hoida ka kuulajad.

Boliivia
Indiaanlasest presidendiga uus-sotsialistliku Boliivia pea olematu filmitööstuse kõrval annavad tooni hoopis arvukad kiltmaa muusikavideod, kus operaatoril on üks pealisülesanne: hoida kaamera võimalikult madalal, et tüdrukute seelikualused oleks hästi näha.

Boliivia on Ladina-Ameerika üks vaesemaid riike, elanikkonnast üle 55 % on indiaanlased.

Esimene indiaanlasest president Evo Morales võitleb võimsalt indiaani-kultuuri traditsioonilise koka-kasutamise eest, kuid USA jaoks on kõik üks kokaiini-allikas puha. Moralesest, muuseas, vändatakse Boliivias praegu täispikka mängufilmi. Loomulikult üliväikese eelarvega ja suurtes tehnilistes kitsikustes. Lavastajaks Tonchi Antezana, kes kinnitab, et Moralesest ei tehta filmis superkangelast, vastupidi. Filmi põhiteemaks on hoopis vaese riigi indiaanlastest enamuse rahvuslik ärkamine.

Moralese eduloos on piisavalt draamat – vaene koka-farmer, kasvanud muldpõrandal ja õlgkatuse all, olnud müürsepp ja trompetimängija, enne kui hakkas ametiühinguaktivistiks ja jõudis poliitilisse tippu. Filmi toetab briti firma Buena Onda, mis oli ka brasiilia lavastaja Fernando Meirellese “Jumalate linna”, mis tõi Ladina-Ameerika ränga elu teravalt laia maailma tähelepanu keskmesse, üheks tootjaks.

Toulouse’i festivali kavas oli samuti üks Boliivia film “Lo más bonito y mis mejores años / Parimatest parim aasta”, mida vaadata oli paras katsumus – pilt oli pime ja rastris. Aga lugu ise – ebatraditsionaalne armastuskolmnurk, kus asotsiaalne noormees üritab müüa maha oma auto, et siis väikelinna unisest igavusest minema tõmmata ja leiab sõbra pruudi näol hingesugulase – on esitatud värskete ja ootamatute nurkade alt.

Nukker paradoks niisiis: maad, mis ei ole globaliseerumise käigus oma identiteeti kaotanud, teistmoodi kogemusega rahvused, kel oleks maailmale midagi põnevat öelda – just neil ei ole tehnilisi vahendeid ega kogemusi, et seda tänapäeva vaatajale vastuvõetaval tasemel teha.
Punase niidina läbivad vaeste maade lugusid äraminekukatsed – riskitakse eluga, kulutatakse viimane kui sent, et pääseda USAsse, kus “ootavad pudrumäed ja piimajõed”, kuid tegelikult ei oota neid seal keegi ega miski. Parimal juhul saadetakse nad piirilt tagasi. Halvimal juhul... saadetakse surmateade perekonnale.

Peruu
Kolmas Ladina-Ameerika riik, kus suurema osa elanikkonnast moodustavad indiaanlased, on Peruu. Iidne inkade maa on näinud paremaid ja halvemaid aegu, kuid kultuur on seal silmipimestavalt kirju. Indiaanlaste ja konkistadooride järeltulijate kõrval annavad tooni ka 19. sajandil tulnud hiinlased ja 20. sajandil Peruusse asunud jaapanlaste ja araablaste kogukonnad.

Rahvusvaheliselt on läbi löönud 2006. aastal valminud Claudia Llosa film “Madeinusa”. See poeetiline ja imeilusa pildiga film on meeldiv erand ikka ja jälle sõjaväelise diktatuuri lähiminevikuga vägikaigast vedavate filmide reas. Madeinusa-nimelise tütarlapse argipäeva üksildases mägikülas “vürtsitavad” vanad kombed ja traditsioonid, mis nn püha nädala jooksul lubavad inimestel teha mida iganes, sest sel nädalal “jumal magab”. Verepilastus, sodoomia, isatapp, õgardlus ja joomine, kui nüüd mõnda neist pattudest nimetada, millega külas jumala uneajal tegeletakse.

Peruu dokumentaalfilmis annavad tooni samuti poliitilised teemad, sest kui ajalugu on nii kirju, siis on, millele tagasi vaadata, ja on neid erinevaid tõdesid, mille väljaütlemist on siiani edasi lükatud. Tuleb toonitada, et indiaani-maade filmitegijate hulgas on palju naisi. Ja naised on ka ühiskonnas aktiivsemad. Vastupidiselt näiteks macho Brasiiliale, kus naiste rolle on sootsiumis esmapilgul vaid kolm – puta, madre ja puta madre.

Argentina
Ladina-Ameerika suured võimsad, end juba tõestanud filmimaad on Mehhiko kõrval ka Argentina ja Brasiilia. Viimasel ajal on taas moodi läinud neorealism: sissevaated lihtsate argentiinlaste ellu, kus mängufilm kasutab ülimalt dokilikku pildikeelt ja ülesehitust, tempo sarnaneb reaalajaga ja süžees on pehmelt öeldes vähe dramaatilisust. Näiteks PÖFFil 2005 linastunud “Bombom, El Perro”: eepiline lugu mehe ja koera rännakust läbi Patagoonia avaruste. Või siis Uruguay-Argentina koostööfilm “Koe-rakuut”, mis jäi enne PÖFFile jõudmist silma juba Rotterdami festivalil – see film näitab valusalt, milliste valikute ees on Ladina-Ameerika inimesed iga päev, võidujooks ellujäämise peale on pehmelt öeldes masendav. 2006. aasta juubeli PÖFFilt jäi meelde veel Argentina-Hispaania koostöö “Elsa ja Fred”, haruldaselt südamlik komöödia, mis võitis ka publikuhääletuse.

Hoopis erinevat masti oli aga “ Aura”, tumedatooniline põnevik epileptilisest taksidermistist. Film võitis läinud aastal peaaegu kõik Argentina filmiauhinnad.

Brasiilia
Brasiillased ise virisevad omamaise filmikunsti üle. Nagu ikka, igal maal, ollakse oma filmikunsti suhtes kõige kriitilisemad ja nõudlikumad. Filme tehtavat vähe, häid filme väga vähe ja filmitööstus olla nõrk. Eestlase pilgu läbi vaad atuna tundub see jutt muidugi märtsijänese jaburusena.

On muidugi palju keskpärast, aga tipud paistavad kaugele ja dokumentaalfilmid teevad ilma.

Kasutatakse ootamatuid vaatenurki, leitakse jahmatava elukogemusega lihtne inimene ja harutatakse lahti tema maailm. Näiteks film ühest piinlikult korrektse välimusega ülikonnastatud härrasmehest, kes elab juba mitu aastat Brasiilia pealinnas justiitsministeeriumi ja presidendipalee lähistel puu otsas ja üritab nõnda kiirendada ühe oma saadetud ametliku dokumendi vaevalist teed läbi bürokraatiakoridoride. Tavaliselt jätavad filmitegijad suure osa energiast visuaalse avangardirea ajamiseks.

Mängufilmide seas on mandrisuuruse riigi kohta oodatult palju regionaalseid erinevusi. Jõuliselt on viimasel ajal esile tõusnud n-ö Nordeste filmid. Kirde-Brasiilia on kogu riigis kõige rohkem taga räägitav piirkond. Tavaliselt kahes kontekstis: teemaks on kas sealne imeline loodus ja imeilusad barokk-linnad või siis nordestekad ehk kirde-inimesed: vaesed immigrandid, kes tulevad lõunasse suurlinnadesse õnne otsima.

Nordeste filmides näeb mõlemat, aga inimmõõde on olulisem. Reeglina on üks tegelane prostituut, osa tegevusest kandub bordelli; alati on näha ka muid sotsiaalseid probleeme ja vägivald ei puudu pildist. “Cidade Baixa” (“All-linn”) räägib ühest valgest ja ühest mustast mehest, kelle eluaegse sõpruse paneb proovile armumine samasse stripparisse. Dünaamiline film, kus kaadris vaid inimesed ja nende suured emotsioonid, ideestik ehk veidi kulunud.

“Ceu de Suely” (“Suely taevas”) tundub sünopsise järgi sarnane: noor kirdest pärit naine tahab tagasi oma unistuste São Paulo’sse ja on selleks raha saamise nimel nõus üks kord oma keha müüma. Ometi mõjub film teisiti kui “All-linn”. Siin on oluline filosoofiline küsimus: kas on võimalik müüa end vabatahtlikult, täiesti teadlikult, ühekordselt ja jääda ikkagi n-ö puhtaks enese südames? Väikeses kolkalinnas on sotsiaalne surve muidugi tohutu ja eetikanormide nihutamise katseid on keeruline läbi viia. Südamlikult tehtud lihtne film, mille Brasiilia kriitikud valisid 2006. aasta parimaks. Peaosalist Hermila Guedest peetakse muide Brasiilias praegu üheks suurima potentsiaaliga näitlejannaks. Film sai sooja vastuvõtu ka Veneetsia filmifestivalil.

Brasiilia kino n-ö paha poiss on Cláudio Assis – temperamentne ülbevõitu tegelane, kelle filmides on rohkelt vägivalda ja naiste ärakasutamist. Ise rääkis ta Toulouse’i festivalil oma järjekordset rõvefilmi “Baixio das Bestas” esitledes, et ta ei saa lihtsalt teisiti, kui peab näitama seda vägivalla kõige hullemat vormi – perekonnasisest vägivalda. Sest see jääb nelja seina vahele, ja temal kui filmitegijal on peaegu et jumalik kohustus need kohutavad juhtumid avalikkuse ette tuua. Mainitud filmis tassib vanaisa oma teismelist lapselast õhtuti tehase taha, laseb tal riided seljast võtta ja noort ihu vaadates peksab terve trobikond töölisi pihku, olles enne vanamehele selle eest maksnud.

Brasiilia trumpäss – muusika
Teine oluline trump Brasiilia filmitööstusel on kindlasti muusikadokid. Kui mingi nipiga õnnestuks plaadimüüki kaasata ka iga artisti kohta tehtud dokumentaalfilm, vallutaks brasiilia muusika maailma veelgi jõulisemalt. Mõned näited: “Cartola”: imetihe visuaalavangardi täis noorte režissööride kummardus lihtrahvast tõusnud sambaheliloojale Cartolale. Naudin gu saab filmist ka võhik, aga tegelikult oleks “Cartola” vaatamise kõrvale vaja kohalikku kultuurifriiki, kes paar korda minutis pausi vajutaks ja teeks sissevaateid Brasiilia kultuurilukku: nii tihe ja tiine on see kõikvõimalikest vihjetest.

Andrucha Waddingtoni “Pedrinha de Aruanda” on verivärske film Maria Bethaniast, kes on üks armastatum Brasiilia lauljanna. Seekord sõitis režissöör Maria ja ta sama kuulsa venna Caetano Veloso koju Salvadori lähedale (jälle see nordeste ehk Kirde-Brasiilia!) ühe teise filmi tarvis paari kaadrit võtma. Juhtus aga filmitegija jaoks haruldane asi: pere kogunes verandale, kaamera töötas ja tegelased avanesid ilma igasuguse sekkumiseta. Maria ja Caetano ligi 100-aastane ema hakkas laulma igivanu ballaade, lapsed võtsid ka kordamööda viisijuppe üles ja... nii see film ise ennast tegi.

 

Kogu tõde Brasiilia dokist

Märtsi lõpus oli kolmes linnas korraga intrigeeriva pealkirjaga dokifestival: “É tudo verdade” – “See kõik on tõsi “. Brasiilia sektsioonis võitis peaauhinna “Elevado 3,5”, mis põhines lihtsal ideel: otsida üles inimesed, kes elasid ühe hiiglasliku São Paulo viadukti ääres enne selle ehitamist 30 aastat tagasi militaarvalitsuse ajal ja kes elavad seal tänini.
Linastuse kõrghetk oli pärast filmi näitamist, mil üks daam filmist esitas hämaras saalis enda loodud samba. Inimene, kelle eluunistus oli saada lauljannaks, lauliski nüüd paksult täis higises kinosaalis. Efekt oli sama, mis filmivaatamisel, aga veelgi tugevam: tühja sest viaduktist, hoopis olulisemaks sai võimalus kuulda ja näha uskumatuid tegelasi suurlinna suvalisest heitgaasisest tänavast.
Minu isiklik lemmik oli hoopis “Caroneiros” (“Hääletajad”). Kamp noori brasiillasi võttis kaks põrnik-autot ja sõitis nendega läbi Argentina, Tšiili, Paraguay, Uruguay ja osa Brasiiliast. Just nagu noor Che Guevara (Gael Garcia Bernal) Walter Salles’i filmis “Mootorrattapäevikud”. Teel korjasid nad peale kõik hääletajad, aga ainult ühel tingimusel: peate meiega vestlema! Kogu jutt võeti üles ja monteeriti filmiks.
Filmipurki sattus paarkümmend hipit kõikidest nimetatud maadest. Jutt, mida nad rääkisid... oli üllatavalt sarnane. See uskumatu ühtsus võimendus filmis Lõuna-Ameerika särasilmsete noorte ühendkooriks, nagu oleks uus Che Guevara lahustunud kümnete noorte peades ja südametes.
Kõik noored latiinod tunnistasid, et ei tea teistest Ladina-Ameerika maadest tuhkagi. Koolis mainitakse maiasid ja asteeke, korra käib läbi Simon Bolivari nimi... Ja ongi kõik. Ka kaasaegne kultuur ei jõua naabermaadest kohale. Tšiili kinos saab näha vaid tšiili või USA filme jne.
Aga nad tahaksid teada. Ja tahaksid jõuliselt reformida kogu haridussüsteemi: tahaksid, et nende endi keskelt kasvanud autorid kirjutaksid õpikuid noorte endi keeles. Ja nad tahaksid, et nende uutest teadmistest kasvaks vägev Lõuna-Ameerika liit. Et Mercosur hakkaks lõpuks tööle. Ja et USA, kes lubab aidata, ent kriisihetkel kaob, “tõmbaks meie siseasjadest üldse minema”.

Mele Pesti, Brasiilia