Parempoolsuse puuslikud
Haljand Udam kirjutas 1994. aastal ajakirjas Vikerkaar:
“Kui nüüd on meil päevakorras enda eurooplaseks harimine,
siis ei tuleks piirduda üksnes liberaalsete ja sotsialistlike poliitiliste
ja ideoloogiliste voolude [...] tundmaõppimisega, vaid huvi tuleks tunda
ka neist paremale jäävate voolude vastu.”
Tema
sõnum on jäänud suuresti tähelepanuta. Euroopa
parempoolne ideestik on Eestis samahästi kui tundmata, kuigi Eesti
poliitilises retoorikas leiab parempoolsuse mõiste üsnagi palju
kasutust. Enamasti käsitletakse seda aga sünonüümina
liberaalsele turumajandusele, mis võib, aga ei pea käima kaasas
parempoolsusega. Viimane kujutab endast ikkagi käsitlust igavestest
tõdedest, “mis näitavad end erinevatel epohhidel ja vaimsetes
vooludes ning mida on võimalik neis ära tunda”. (Niklaus
Pfluger. Herausforderung Konservatismus. – Junge Freiheit, 1. 6. 2007)
Iseenesest võivad igavesed tõed väljenduda ka vaba
turu printsiibis – lihtsalt seetõttu, et Carl Schmitti poolt
“avatuseks” nimetatud inimese olemuslikust ebatäiuslikkusest
lähtuv parempoolsus ei usu inimese võimesse kõike ette
näha. (Vt Akadeemia nr 6 – 2004) Kuna meie arusaam isegi
inimühiskonna enese toimimisest on määratud jääma
ebatäiuslikuks, siis pole parempoolse maailmakäsitluse silmis
mõeldav väga täpselt defineeritud ja piiritletud majandusliku
või üleüldse ühiskondliku mudeli kasutamine.
Minnes siit veelgi kaugemale – vastukaaluks vasakpoolsusele ei salli
parempoolsus ka väga selget ideoloogilist süsteemi. Jällegi
samadel põhjustel – selline süsteem jääb
ebakindlaks ning kipub kujunema omamoodi puuslikuks.
*
Heites pilgu Eesti ühiskondlikule ja kultuurilisele mõttele
näeme, et “enda eurooplaseks harimine” käib
jätkuvalt, kuid nagu paljude muudegi algatuste puhul, käib see
suuresti kampaania korras ja lombakalt. Libistades pilgu üle Avatud Eesti
Raamatute selgade või ka ajakirja Vikerkaare numbrite sisukordi
mööda, tuleb tõdeda, et enamik autoreid liiguvad kitsukesel
rajal, mille üht poolt ääristavad tinglikult mõttes
Jürgen Habermasi ja teist Max Weberi mõtted.
Ehk siis
– väga tihedalt on “asustatud” vasakpoolsest ja
liberaalsest ideestikust eostatud ala, mille kõigile pilkudele
nähtavaks viljaks on näiteks Marju Lauristin, kes avaldab 22. juuni
Sirbis kahetsust, et tema sõnutsi parempoolsusest sallivam
“vasakpoolse alternatiivi populaarsus sai uue hoobi aprillilõpu
ööl Pärnu maanteel aknaid puruks peksnud noorukite
laamendamisest” – soovimata vaadata silma tõsiasjale, et
vasakpoolsus on selliste aktsioonidega paistnud silma 1905. a revolutsioonist
2005. a noorterahutusteni Prantsusmaal...
Kuid küsimus pole
mitte konkreetsetes sündmustes, vaid ikkagi Eesti ühiskondliku
mõtte suunatuses väga kitsale filosoofilisele
maailmanägemisele. Tuntakse küll liberaalset ja
sotsiaaldemokraatlikku, samuti ka vasakäärmuslikku (kommunistlikku)
diskursust, kuid kus on Eesti autorite säärased pilguheited
maailmale, mis katsuksid, mis võtaksid appi Julius Evola või
Nicolás Gómez Dávila vaimse pärandi? Või kui
võõrkeeles lugemine tõepoolest käib üle
jõu, siis Carl Schmitt, Erik Kuehnelt-Leddihn või René
Guénon on kättesaadav ka eesti keeles. Nende kohta on olemas ka
sekundaarkirjandust...
*
Mis eristab nimetatud,
traditsionalistlikku ja parempools
et maailmavaadet esindanud autoreid Eesti mõttevara raudvarasse
kuuluvast sotsiaaltehnilisest instrumentaariumist, on nimetatud
mõtlejate arusaam inimühiskonnast kui ajas kujunenud tervikust.
Sootsiumi vaatlemine möödunud põlvkondade saavutustel rajaneva
ehitusprotsessina on universaalne parempoolne tõdemus. Valgustusajal
algas aga integraalsuse kui eluhoiaku kadumine, mis on tänaseks
toonud endaga kaasa sisuliselt positivistliku maailmapildi võidu.
Viimane kujutab endast sisuliselt mõõdutundetuse triumfi
ühiskonnaelu, aga ka üksikisiku käsitlemisel.
Lisaks
eespool nimetatud võõrautoritele on sellele äratundmisele
jõudnud ka Eesti oma traditsionalistlikud mõtlejad. Olgu
siinkohal nimetatud kristlust ja inimese ühtsust loodusega
mõtestanud Uku Masing, integraalse traditsiooni universaalset iseloomu
tabanud Haljand Udam või ka Eesti mütoloogiat kaasaegsesse keelde
tõlgendanud Hasso Krull. Igaüks neist on kõndinud oma teed,
kasvanud vaimselt omaenese viisil, kuid neid kõiki ühendab soov
näha inimeste loodud meelevaldselt kompileeritud ja selliselt elutuks
Frankensteini monstrumiks kujunenud maailma taha, leida esmapilgul varjatud
seoseid ja vertikaalseid telgi, mis ühendavad meie ajalist maailma ajatute
printsiipidega ning samuti soov ja pealehakkamine anda nimetatud
tõdemusi edasi oma kaasajale arusaadavas keeles.
Paraku on
traditsionalism jäänud üsna Eesti ühiskondliku mõtte
äärealale. Propageeritakse küll traditsioone (jaanipäev,
laulupidu, rahvakombed), kuid unustatakse, mis on traditsioon.
See
on aga kestvus. Kestvusele püütakse vastandada konstruktsiooni, kuid
paraku vajab ka viimane kestvust – mitte ainult iseendas, vaid ka seotuna
laiemasse ajalisse ja ühiskondlikku raamistikku.
Pole
mõtet uurida, selgitada ja pakkuda toimivate retseptide pähe
välja õõnsatel teooriatel rajanevaid lahendusi
ühiskonna käekäigu parandamiseks. Viimane saab ikkagi tulla vaid
ühiskonnast endast – tema pärandist. Viimane ei pruugi aga olla
nii silmaga nähtav ja käegakatsutav nagu konkreetsed traditsioonid
(jaanipäev, laulupidu, rahvakombed) vaid varjatuna nende sees või
lausa nende all.
Märkamiseks ja mõistmiseks on tarvis
aga tunnetust, mis omakorda rajaneb säärasel
teadmisel (mida ei
maksa ajada segi positivistlik-konstrueeritud teadusega), mille
üleaegadekestva paikapidavuse mõistmiseks on tarvis tõlkida
seda kaasaegsesse keelde. Palju lihtsam on muidugi unustada ning kuulutada vana
aegunuks, kuid nagu Gómez Dávila juba kord ütles, eelistavad
massid alati segast keerulisele.
*
Võime olla
uhked, et ka meie oma keeles on olemas mõttetraditsioon, mis on
püüdnud ja püüab tõlkida ka meie oma rahva
pärimuses tallel olevat universaalset traditsiooni kaasaegsesse keelde
ning mida huvitab ühiskonna ja kultuuri mõistmine mingil teisel kui
ainult sotsiaaltehnilisel tasemel. Ühiskonna tervikliku ja tasakaalustatud
arengu ning eesti kultuuri säilimise nimel on aga vajalik, et
säärast mõtet ka loetaks ja arvestataks. Vastasel juhul
sumbume hingetusse ja vildakasse maailmanägemisse, mille ähvardavad
viljad meil tegelikult juba küpsevad soovi näol tõlgendada
kõike aritmeetiliselt või geomeetriliselt. Kui tahame mitte
ainult saada midagi Euroopa kultuurilt, vaid ka anda, sünteesida ja edasi
arendada, siis ei tohi me piirduda mitte ühekülgse ja kitsa
eurooplusega, vaid peame avardama seda ka säärase euroopluse arvelt,
mis ei pruugi hetkel ka Euroopas endas en vogue olla.