Bob Marley &
The Wailers
“Exodus: 30th Anniversary Edition”
(Island/Universal)
Suur klassik juubelirüüs

Juubelijutte räägitakse, kuni kõik usuvad – see, mida päevakangelane iial ette on võtnud, on olnud loogiline edenemine tolle praeguse graniitse staatuse ja sedakaudu surematuse suunas. Võtke või Bob Marley. Või ei, veel enne võtke too teine klassikust Bob – Dylan. Mõlemat toetav müüt kipub olema terviklikkuse ja lõpetatuse lugu, võitleva visionääri lugu. Ja seejuures unustatakse või ei taheta märgata, kui konfliktsed, sisemiselt tasakaalust väljas meie kangelased oma erinevatel loomehetkedel olnud on. Siit tuleb ideaalne illustratsioon, tänaseks kolmekümnene “Exodus” - erutav, ehkki ebatasane.
Bob Marley oli sünnimaal Jamaikal just üle elanud vigastustega lõppenud atentaadi ja kolis oma viiendat stuu-dio­­plaati plaadifirmale Island valmistama Londonisse. Minu lemmik oli ja on plaadi seitsmeminutiline nimilaul – oma rahvast maailmast koju Siionisse (Etioopiasse) kutsuv funk, mis tänu supervormis Wailersile James Browni ennastki väärt. Samas on Marley hääles ka siinsete võitlusvaimulisemate lugude aegu emotsionaalset haavatavust või ehk isegi jälgi möödalibisenud surma hingusest. Juba avalugu “Natural Mystic” näib teadvat midagi sellist, mida Marley enne ei teadnud.
Plaadi teine pool oli omal ajal mitmetele pettumus – mitte kõik ei tahtnud Marley näol kohata lembelüürikust soulilauljat – kuigi mitu hitti siit saadi. Neist “Waiting In Vain” on minu maitsele parim – ikka on ilus, kui armidega vabadusvõitlejad naiste pärast nutavad. 7
Tõnis Kahu

Sophie Ellis Bextor
“Trip The Light Fantastic”
(Fascination)
Patuvaba diskomuus ika

Disko on ohtlik. Siin pannakse narkotsi ja kepitakse superklubi peldikus võõraid. Tõelise disko säravamad kostüümid on sellised, et ajavad loomulikus keskkonnas hirmu nahka igale metsloomale. Disko on dekadentlik hägu, kus elatakse üks öö korraga.
Võib-olla ongi see just see, millest Sophie Ellis Bextor päris hästi aru ei saa. Oma kõrgete põsesarnade ja kõrgklassi kostüümidega. Ei piisa ainult poosist, rahvas saab aru, et sa valetad. Sa pole neid asju kunagi teinud, ega neid riideid (vabatahtlikult, stilisti abita) kandnud. Sulle tegelikult meeldib ju must värv?
Jah, siin plaadil on rohkem elektrot. Samas oleme jõudnud aega, kus ilmselt isegi madame Dion treib juba elektrolugusid. Jah, siin on paar head lugu. “Me and My Imagination” näiteks on täitsa kobe hitike. Samas enamikel sellistel plaatidel on paar head lugu. Sellistel, kus lood kirjutab keegi teine ja sõnad artist ise. Arvestades Sophie Ellis Bextori minevikku (moodsad indiebändid ja moodsad hausihitid), oleks eeldanud, et ta suudab oma produtsente paremini valida. Peter Rossi ei tahtnud võtta või? 4
Tristan Priimägi 

The Police
“The Police”
(A&M)
Korralik, kaheplaadine, kogumik reahuvilistele.

Kui vanasti olid imed kõrgemalt poolt korraldatud, siis tänapäeval teeb uskumatu teoks raha. Ja The Police on taas veerand sajandi järel koos tuuritamas! Ühtlasi tähistamaks oma 30. sünnat on üllitatud kogumik kahel diskil. The Police oli 70ndate-80ndate huvitavamaid bände, kes suutis meinstriimi murda üsna iseendaks jäädes. Trio minimalistlik reggaest inspireeritud, poppi, jazzi ja muud taolist sissesulatav saund oli eristuv. Nii kitarrist Andy Summers kui trummar Stewart Copeland olid ühtaegu meistrid ja friigid. Lust on kuulata lugude rütmikihistusi ja kidrakäsitlust. Mõlemad suutsid ohjeldada Stingi ja tema loomingule omapärase tausta luua. “Vabanenud” soolo-Sting ei ole enam huvitav artist.
Kõik 28 lugu plaadil on täismäng. Fännide jaoks ei ole aga midagi uut, neil on pundi viis albumit olemas ja ka singlite B-pooled on kättesaadavad. Miinus boonust. Tavahuvilise jaoks on see parem kogum, kui kunagi varem ilmunud. Kui keegi just boksi pole soetanud. Kindlasti oleks CD-le mahtunud kaks-kolm lugu lisa. Kas või “When the World is Running Down...”, “I Burn for You”, “The Bed’s Too Big Without You” või muudki. 9
Tõnu Pedaru

Armand Van Helden
“Ghettoblaster”
(Southern Fried)
Ajalootund tantsumuusikas

Kui Pronksiööst tuttava püstolreporteri Jürgen Fogeli käest küsiti ajalehes tema iidolit, siis vastas mees: Armand Van Helden. Mida?
Ma ei oska küll tema tegevuse ja Van Heldeni loomingu vahele konkreetseid punktiirjooni tõmmata, aga kui püüda, siis võiks ju väita, et ka Armand Van Helden siin plaadil “teisaldab tantsumuusika ajaloost tuttavaid tükke teise ajastusse” või siis “seisab vapralt tantsumuusika frondil, kus vihisevad hetkel munad ja tomatid”.
“Ghettoblaster” teeb tantsumuusikas umbes sama, mis Missy Elliott tegi kunagi hiphopis oma plaadiga “Under Construction”. Võttes elemente tantsumuusika ajaloost – reivikultuurist, klaverihausist, varasest tehnost, acid-hausist, new wave elektrost – loob ta uue kaasaegse terviku, mis mõjub vahetult ja kaasakiskuvalt, aga lisab ise vanadele valemitele veidi liiga vähe, et mõjuda uudsena.
Lugusid on siin igale maitsele, aga kõige maitsetum, parem ja otsekohesem on ilmselt “I Want Your Soul”, mis sobiks ilusti mõne Hi-NRG hiti ja Mylo “Dr. Pressure” vahele.
Pealegi on Van Helden ju ilmselgelt see mees, kelle pealt kopeeris välimuse kunagine Inglise kolkaräppar-koomik Ali G. Niiet, Booyakasha! 6
Tristan Priimägi 

Rihanna
“Good Girl Gone Bad”
(Def Jam)
Võidukas kommerts-R’n’B

Iga suvi justkui vajab üht neetult kummitavat ja pisut ajuvaba pop-hitti. Õuesoleval suvel on see Rihanna “Umbrella” (tuntud ka kui “ella ella, eh eh eh, eh eh eh!”), hetkel planeedi raadioeetris konkurentsitult kõige sagedamini kõlav lugu. Ning tõtt öelda ei ole Barbadoselt pärit Rihanna - kes kindlustas äsja oma jalad miljoni dollari peale - kolmandal kauamängival ainsatki pala, mida ei võiks tabada “Umbrellaga” sama massiivne saatus. 4/4-rütmist aeroobika-r’n’b “Don’t Stop the Music”, esimese hiti kajamajäämise-trikki kordav “Breakin’ Dishes”, kõik kolm siinset Timbalandi meisterdust... – Rihanna juhendaja ja Def Jami kubjas Jay-Z on kindla käega hoolitsenud, et iga hammustus “Good Girl Gone Bad” küljest oleks plaattinaläikega. Ja teemantkõva.
Tõenäolise grandioosse kommertsedu kõrval on albumi kerge dancehallivarjuga pop-R’n’B harjumuspäraseid standardeid arvestades väga taltsa ja keerukusteta produktsiooniga. “Good Girl Gone Bad” laulupõhine, neid neetult kummitava jäävaid noodi- ja häälitsuste järjekordi otsiv muusika, mitte stuudio hookus-pookusega virutav helitulestik. Ja äkki, väga võimalik, on see isegi boonus. 8
Siim Nestor 

Tiit Kikas
“String Theory”
(Elwood)
Folkviiuli ja Pink Floydi kokkusulamine.

Keelpill on keelpill, ükskõik kuidas seda mängida, taipan seda plaati kuulates. Viiuldaja Tiit Kikas lahkub siin mängleva kergusega talle loogiliselt kuuluvalt mängumaalt – folk, Dagö, tavaviiuldamine, Tubin ERSOga isegi, mis veel – ja hakkab tegutsema, käivitab masinaid, haarab vahepeal poogna hambusse ja mängib viiulit nagu kitarri. Ka soundilt. Meeletud helimassiivid pääsevad valla, näppimine tundub olevat eelistatud võte, kuid alati on ka abiks elektroonika. Mitte alati just moodne lõpptagajärg, vahel meenuvad isegi Pink Floydi katsetused, kuid selgroogsed, iseseisvad.
Pretensioonikas, kuid nauditavalt tõsine parimail hetkil. 7
Tõnu Kaalep

Ryan Adams
“Easy Tiger”
(Lost Highway)
Südamlik, kuid eklektiline retro-americana.

Teatud kanada laiatarbeartistist eristab seda lauljat puuduv B-täht ja žanriline avarus, suutlikkus teha laia ampluaaga kantripõhist retro-folk-pop-rocki. Neil Young ja Warren Zevon, aga ka Grateful Dead näivad Adamsi mõttekaaslastena. Emotsionaalselt toodab ta meloodilisi, traditsionaalse kantri- ja folgikõlaga laule (näiteks “Oh My God, Whatever, etc”), aga ka peaaegu psühhedeeliat (“Goodnight Rose”) ja ühel juhul nimega “Halloweenhead” suisa 80ndaisse kiskuvat staadionirocki. Veel üks klots juurde minu mitte nüüd just määravasse, kuid siiski reaalsesse americana-huvisse. Pretensioonitu, kuid hästi tehtud. 8
Tõnu Kaalep