Tants ja trall tühermaal
Keset Lõuna-Hispaania jäätmaad 16. kuni 18. märtsini
väldanud festivalil kõlas muusikat hardcore-techno’st
kantrini. Seda nautima oli tulnud umbes kümme tuhat inimest ning kari
koeri, hobuseid ja kasse. Omapäraseks tegi festivali asjaolu, et
Dragon-festival pole organiseeritud, kuid samas ka mitte organiseerimata. See
pole keelatud, kuid mitte ka lubatud. Festivalil puuduvad turvateenus ja
esmaabi ning seal müüakse avalikult kõikvõimalikke
drooge ehk mõnuaineid.
Hääletasin Orgiva
külast Granada lähedal vagunbussi peale, et sõita
Dragon-festivalile Cigarronesesse. Tohutult tossu väljaajav buss oli teelt
korjanud peale juba üksteist hääletajat ja kaks koera, kellest
üks oli nokkmütsiga. Külast alla sõites jõudsime
Sierra Nevada mäestikust ümbritsetud tühermaale, kust avanes
korralik madmax maailm. Tohutult autosid ja autovrakke, needistatud punkareid,
hipisid ja rastafarisid ning kari sõbralikke koeri. Lähenedes
festivali südamele, võib järjest rohkem näha seisvatel
autodel plakateid: pizza, cerveza (õlu), falaffel jne.
Aga
mitte ainult! Oli ka silte “Magic Mushrooms”, “ACID”,
“Marichuana-coockies” ja “Opium tea”. Iga vend oli
käepäraste vahenditega püsti pannud oma müügiputka,
kus müüs täpselt seda, mida heaks arvas.
Meist
kihutas ülerahvastatud kitsal tänaval umbes 80 km/h kiirusega
mööda kaks mootorratast. Mööduv buss oleks peaaegu
sõitnud otsa ühele hobusele. Kui mind keset möllu bussist maha
visati, kohtusin ühe 70aastase itaallasega kohalikust hipikommuunist,
kellel oli kaasas eesel.Ta juhatas mind kohe needistatud punkide vahelt
sõbralikule hipidest pungil greenfield’ile, kus mängis
parajasti mustlasansambel.
Igale matsile oma
disko
Dragoni festivalil on esindatud
kõikvõimalikud stiilid. Igaüks teeb, mida tahab,
müüb, mida tahab, laseb sellist muusikat, nagu tahab, jne.
Metal, techno, live-rock, reggae, house, flamenco ning tsirkus, aeroobika
ja teatrietendused lastele mahuvad sõbralikult suure draakoni tiiva
alla. Üle 20 bändi ja umbes sama palju diskoreid üle kogu
Euroopa, kes kõik esinevad tasuta. Rohelise “hipilava”
organiseerija seletas mulle lähemalt, mida tähendab organiseerimata
organiseeritud festival. Sellel aastal leppisid viie suurema lava
korraldajad kokku kuupäevad, millal asi toimub, ja koht oli niikuinii
teada: seal kuskil nende mägede vahel. See info pandi üles
internetti. Kohale tuli aga lisaks kokkulepitule veel 4 suurt lava ja umbes 25
suvamehe diskosid, keda keegi otseselt ei kutsunud. Lisaks tulid kohalikud
hipid ning punkarid raha teenima ja müüma
kõikvõimalikku sodi – second-hand riideid, sööki,
jooki, ehteid ja narkootikume.
Kõige totram
müügimees oli Antonio, kes müüs autovrakist kioskis koos
nelja-aastase pojaga psühhedeelilisi maale, mida ta väidetavalt
maalis oma koera karvadest tehtud pintslitega.
Ei politseid.
Ei esmaabi, ainult welfare
Paar päeva enne festivali
lähedal asuvas külas Orgivas jalutades oleksin peaaegu maadlema
hakanud paksude rastapatsidega Johnnyga ühe prügikasti peal vedelenud
kuue pärast.
Kulli ja kirja peale sai Johnny endale uue jaki ja
rääkis, et teeb Dragon-festivalil welfare’i.
Mis on
welfare? Otsetõlkes tähendab see heaolu, aga tegelikult nimetab nii
end punt tüüpe, kes reisivad ringi, külastavad eri
massiüritusi ja aitavad inimesi. Näiteks eriti hommikuti leidub
suurtel festiv
alidel alasti inimesi, kes on kõik oma asjad ära kaotanud. Kes
hakkab kokku kukkuma, kellel veepuudus või kellel mõni muu
äpardus juhtunud. Ei esmaabi ega turvateenistus ei aita neid, sest see
pole nende ala. Welfare’i poistel on kaks telki. Esimene on nn punane
telk. Seal vedelevad üldiselt kõik täiesti sassis teadvusetud
või magavad tüübid. 100 000 mastaabis Inglismaa festivalidel
on see alati ääreni täis. Teine, nn chill-telk, kus veidi
toibunud johmastele tüüpidele antakse natuke teed ja vett kui vaja.
Nad on ainuke grupp Euroopas, kes käivad vabatahtlikult suurematel
festivalidel aitamas. Tihtipeale festivali korraldajad neid ka toetavad, nii et
iga vennike saab korraliku taskuraha. Suurimaks saavutuseks pidas Johnny
üht Inglise festivali, kus üle-eelmisel aastal läks haiglasse
umbes 120 inimest, aga järgmisel, kus nemad kohal, vajas arstiabi ainult
kaks matsi. Lihtsalt enne, kui keegi end päris kooma jõi, sai ta
näiteks tasuta vett. Dragon-festival on Johnny arvates omapärane,
kuna seal pole nii, et politsei, security ega esmaabi ei aita, vaid neid
polegi. Jah, just, lugesite õigesti, ei ole.
Väikesed lapsed ja LSD
Suurema osa lavadest olid
vallutanud elupõletajatest peoloomad kõikvõimalikest
maailma riikidest, rastad, diisel-pungid ehk mootorrataste või
furgoonidega sõitvad anarhistid, kes varastavad öösiti
teetööde kanistritest diislit, hipid ja muud vagabundid. Kõva
tehno- ja metal-muusika saatel tantsisid karjades inimesed, kellest suurem osa
kindlasti oli tarbinud LSDd, oopiumi, heroiini, kokaiini, kanepit, seeni ja
loomulikult alkoholi. Enamikku neid aineid müüakse avalikult, kas
sildikeste all või koguni omapüstitatud kohvikutes. Ilusad
hipitüdrukud proovivad pähe määrida mitmesuguseid
marihuaanamaiustusi ja space-cake’e.
Kogu sellele suht
sassis energiaga hullusele on aga kontrastiks kolmest suurest lavast koosnev
roheline ala, mille on vallutanud igasugu new-age-sektid ja rainbow’
inimesed. Igapäevane programm nägi ette t’ai-chi’d,
joogat, tantsimist, ühislaulmisi, hingamistehnika kursusi, maalimise
workshop’e, trummiringe. Oli ka vaba lava, kus sel aastal võis
kuulata muusikuid ja ansambleid näiteks Inglismaalt, Austraaliast,
Hispaaniast, Ameerikast.
Lisaks oli ka lasteala ja
päikeseenergial töötav Solar-Cinema, kus näidati tasuta
piraatversiooni “Kariibi mere piraatidest”. Soovijad võisid
teha aurapilte, nautida hiina massaaži ja akupuntuuri. Kõige selle
toreda vahel aga kohtab jalutamas meest, kelle süles lisaks pisikesele
tütrele on silt: ACID.
See tähendab, et tema käest saab
osta LSDd.
Pole keelatud, aga ka mitte lubatud
Festivali ei saa keelata, kuna 2004. aastal leidis valitsus, et peo keelamine
läheks vastuollu Hispaania kui fiesta-siesta-maa
põhiseadusega. Samuti pole Dragonile antud ametlikku luba, ometigi see
toimub, rääkis mulle kohalik inglise farmer Andy, kellele kuulub suur
osa festivali maast.
Dragon sai alguse 1997. aastal umbes
sajainimeselisest külapeost, kus peremehele kingiti suur rohelise
draakoniga lipp. Plaan oli pidada kevadise pööripäeva pidu, ja
võimalikult selle lähedale festival alati sätitaksegi. Paari
aastaga kasvas mürgel spontaanselt mitme tuhande osavõtjani. 2001.
aastal oli juba 7000 inimest. Järjest rohkem tuli kutsumata külalisi,
kes panid üles oma lava, ja järjest enam kõikvõimalikke
kaupmehi.
Miks siis pole politseid? Nende aastate jooksul on
kohalik linnapea küll proovinud hulka variante, kuidas pidu ära
keelata. 2002. aastal püüti asju lahe
ndada vägivallaga – politsei hakkas suvaliselt inimestelt
õlut ja kanepit konfiskeerima. Selle peale tegid hipid aga politsei
ümber ringi ja hakkasid laulma, misjärel keegi politseinikest kaotas
närvid ja lasi hoiatuslasu.
Kuna inimeste seas oli aga palju naisi
ja lapsi, siis pööras meedia selle hoopis politseipoolseks
vägivallaaktiks heatahtlike lillelaste vastu, mis tõi
omavalitsusele väga tugevat kriitikat. 2003. aastal tehtud
rahvahääletus Granada provintsis näitas, et ainult kaheksa
protsenti inimestest pooldas peo keelamist. Seega seda ka ei keelatud. Ka sel
aastal paluti riigilt abi lisapolitsei kaasamiseks, aga seda ei tulnud. Oma
paarikümne tüübiga ei julge kohalik politsei hullude hipide
keskele enam tulla, irvitas Andy.
Mida siis Draakonist arvata? Seksi
ja narko propageerimine väikeste laste keskel, nagu väidab kohalik
linnapea ajalehes, või hoopis vahva vabameelne mürgel, kus inimesed
saavad end lõdvaks lasta ning olla just sellised, nagu nad tahavad?
Kokkuvõtteks võiks öelda, et see aasta ei vajanud
keegi arstiabi ja welfare Johnny väitis, et midagi hullu peale paari
puhkust vajava teadvuseta inimese polnudki. Ei teagi, kas see on maailma
tervendav või hukutav üritus, igal juhul on Dragon ainuke Euroopa
suurfestival, mis on täiesti vaba politseist ja tasuta kõigile.
Muud grandioossemad kontrolli all olevad Euroopa festivalid on Downloadi,
Glastonby ja Readingi festival Inglismaal. Veel tasub külastamist ehk
Roskilde Taanis, Puck Fair Iirimaal ja Hispaania kurikuulus Tomatina, kus saab
inimesi tomatitega loopida.
Siiski, teadaolevalt vähemalt
üks Dragoniga sarnane kaosfestival on “Burning man”,
väitis mulle keset peolärmi üks Ameerika tibi. See toimub
Põhja-Ameerika lõunaosas Nevada kõrbes ja erineb Dragonist
peamiselt selle poolest, et seal on umbes 50 000 inimest. Kui sa end ette ei
valmista, siis sa sured ära, sest kõrbes pole vett ja
öösel on väga külm.
Mõtlen
mõnusalt meie suvisele turvalisele Viljandi Folgile. Tore, et on ka
kenasti vormistatud festivale. Muidu ei tunduks hullumeelsed festivalid nii
hullumeelsed.
Vaata ka http://www.dragon-festival.com/ .