"'Kõik saab korda. Emme ja issi on siin."'

Ekspress ja reisikorraldaja Travel IN sõidutasid Türgis enne­aegsena sündinud Ralfi ema ja isa siiani Antalya haiglas olevat beebit vaatama.

On 29. juuli varahommik, õigemini alles öö, ning Ülle Vilgo (40) kohvrirattad kolisevad Tallinna lennujaama põrandal väga valjult.

Tegelikult ei tee need muidugi mingit erilist häält, kuid Üllele tundub kõrin kõrvulukustav. Talle näib, et kõik märkavad tema saabumist, et kõik need sadakond kell 4.45 Antalyasse väljuva tšarteri registreerimissabas seisvat inimest pööravad pea. Ülle tunneb end sel hetkel nagu “rahvavaenlane”.

Kuu aega tagasi lendas Ülle samuti Türki. Ta oli kuuendat kuud rase ja sünnitu­seni pidi olema veel kõvasti aega. Eesti tohtrid olid ennustanud, et poiss – tulevase pereliikme sugu juba teati – tuleb ilmale 19. oktoobril. Aga läks teisiti ja 2. juuli hakul Alanya Gorgula Kleopatra ­Beachi hotelli hommikusöögilauast tõustes (nendest kummalistest Türgi toitudest heitunud Ülle julges tol hommikul süüa ainult praemuna ja oliive) hakkas korraga halb – “käiski plaks ära”, nagu naine lihtsal moel ise ütleb. Sellele, et tegu võiks olla sünnituse algusega, ei osanud eestlanna küll veel mõeldagi.

Et looteveed on valla pääsenud, mõistis hoopis üks Ülle sõbrannadest, kellega naine Türki puhkama oli tulnud. Veerand tundi hiljem sõidutas kiirabi Üllet juba Alanya haigla poole.

Türgis toimetatakse turistid enamasti erahaiglatesse, parimatesse, mis võtta. Ka Anatolu

Hastanesi, kuhu Ülle kiirabiga päev hiljem üle viidi, tundus osas palatites leiduvate plasmatelerite tõttu “nagu viietärnihotell”.

Üllel ei olnud küll mahti sellest luksusest rõõmu tunda. Türgi arstid olid talle öelnud, et beebi hakkab sündima kohe – 24. või 25. rasedusnädalal, eri arstide hinnangud olid erinevad – ja ilmale tuleb ta jalad ees. Mõtte Tallinna sünnitama sõitmisest (üks tšarterlennuk pidi Eestisse lahkuma päev hiljem ning naine oli lootnud, et ehk kannatab siiski kuidagi koduni ära) käskisid tohtrid heaga unustada. 3. juuli õhtul kell 20.00 tehti Üllele Antalya haigla maa-aluses operatsioonisaalis keisrilõige.

Juba kümmekond päeva hiljem kisklesid anonüümsed kommentaatorid juhtunu ümber SL Õhtulehe interneti­küljel. Üks lemmikarvamusi näis olevat, et tegemist on vastutustundetu naisega, kellele kaela langenud katsumus on just paras karistus sellise mõtlematu soojamaareisi eest.

Algul suutis Ülle ainult nutta.

Ta nuttis siis, kui 3. juulil oma Soomes töötavale mehele Raivo ­Randmäele SMSi saatis (“Helista kohe,” kirjutas ta, mis pani abikaasa imestama, sest raha kokkuhoidmiseks oli pere varem suhelnud vaid tekstisõnumite abil), ning siis, kui teda pärast lõikust kõigest 730 grammi kaaluvat Ralfi vaatama viidi (“Õed ütlesid lõpuks, et rahune maha, see negatiivsus läheb lapse sisse”).

Ülle nuttis siis, kui selgus, et tema rindadest ei tule piima ning et Türgi haiglas ei tule kõne allagi, et last võiks toita mõne teise ema ülejääva piimaga. Siis, kui hingamisaparaadi all oleva Ralfi kõht toitelahust vastu ei võtnud ja kaal langema hakkas, kui ta,

10 000 eurone raviarve näpu vahel, haiglast välja pidi kolima. Siis, kui ta oma mehelt kuulis, et tema reisi kindlustanud QBE Estonia sünnituskulude sellises ulatuses kinnimaksmisest kuuldagi ei taha.

Lapse isa ja Ülle pikaajaline elukaaslane Raivo (nad kohtusid 1989) oli Tallinnas esimeste päevade jooksu l jalad rakku jooksnud. Äraütlevaid vastuseid oli mees saanud kõikjalt, kuhu pöördus. Haigekassast oli öeldud, et selliseid väljaminekuid nemad ei kata, ning välisministeerium vastas sama. Ka pank, kus meeleheitel mees oma eluasemelaenu suurendada tahtis, ütles ära.

Türgi saatkonnas pakuti Raivole kommi, kuid see oli üldjoontes ka kõik.

Pärast haiglast väljakirjutamist istus Ülle ühe öö kõige odavamas hostelis, mille ta Antalyas leida suutis (öö hind 17 eurot) ja otsustas Tallinna naasta, sest reisifirma oli lõpuks nõus tagasilennu kuupäeva tasuta nihutama. Õnnelikult Ülemiste lennujaama jõudnuna nuttis Ülle veidike veel ja koos isaga emale vastu tulnud poeg Rasmus (3) – kellele ema hiljem ära seletas, mis õnnetus Türgis juhtus ja kuhu ta kõht kadus; “lapsed taipavad kõike ju nii ruttu” – kordab siiamaani, et emme ei tohi enam “lennumajja” minna, kui see teda nii kurvaks teeb.

Suurem osa internetikommentaatoreid leiaks ilmselt just sedasama, mis sest, et enamik rasedaid naisi käib tööl 30. kuni 35. rasedusnädalani ja Pelgulinna sünnitushaigla juht Eva-Kaisa Zupping kinnitab Ekspressile otsesõnu, et “terve rase võib jätkata oma elustiili, sealhulgas reisimist” seni, kuni plaanitud sünnituseni on jäänud kolm-neli nädalat.

Pühapäeva, 29. juuli hommikul veidi enne üheksat maandub Estonian Airi Boeing Antalya lennujaamas. Sooja on 30 kraadi ning elavhõbedasammas termomeetris aina tõuseb. Mõned tunnid hiljem on kuuma juba üle 40 kraadi.

Seisatame teed otsides tänavarägastikus ja uurime kaarti. Kuna Ülle pelgas, et takso võib olla väga kallis, oleme otsustanud hotelli haiglast eraldavad kaks kilomeetrit minna jalgsi. SL Õhtulehest on küll saanud lugeda vihjet, et Ülle Vilgo ja Soomes autojuhina töötav Raivo Randmäe on tegelikult väga rikkad – neil olevat maja Tiskres ja kaks autot ja ATV –, kuid esialgu ei paista see rikkus välja küll kusagilt. “Sellest miskipärast ei kirjutatud, et üks auto on 17 ja teine 11 aastat vana ja et maja on Harku järve taga, mitte Tiskres,” ütleb Raivo.

SL Õhtuleht jõudis kirjutada sedagi, et Raivo ja Ülle peres kasvab kerge puudega tütar. See

“kerge” puue on lümfivähk, mis 12aastasel Gerlil kahe aasta eest avastati. Praegu on Gerli õnneks terve. Ta on vapper tüdruk, kes tahtis koolis edasi käia isegi keemiaravi ajal; siis, kui kõik juuksed peast ära tulid.

Ka kolmeaastane Rasmus olevat tõeli­ne rõõmupall, mis sest, et ta ­sündis ree­suskonfliktiga ja samuti keisrilõike abil.

Vahel, ütleb Ülle, tundub talle, justkui peaks nende pere just laste kaudu tulevate katsumustega maksma kinni mingit seletamatut karmavõlga.

Siis seisatab Ülle järjekordsel kuumava asfaldiga ristmikul ja uurib kaarti. Higi voolab ning läbi seiskunud õhu kajab imaami igatsev laul. Takso maksnuks vaid viis liiri, kuid see selgub alles päev hiljem.

Anatolu Hastanesi

on ilmselt üks parimaid haiglaid kogu Türgis. See on erahaigla, kus osutatakse teenuseid alustades sünnitusabist ja lõpetades plastilise kirurgiaga. Fuajees annavad tooni tohutuist konditsioneeridest voolavad külma õhu joad ja steriilselt mõjuv mereroheline klaas. Vaikivad Türgi koristajad, endal sinised kilemütsid peas, on pühendunud ootesaali pinkide desinfitseerimisele. Iga tumbat nühitakse käsnadega mitu minutit järjest.

“Hi, my name is Ülle. My baby is here,” ütleb Ülle vastuvõtutöötajale pisut kramplikul moel, püüdes mitte mõelda sellele, kui palju iga kaks korrust kõrgemal oleva Ralfi intensiivravipäev maksta võib.

Nüüd tuleb oodata. Viiest minutist saab veerand tundi ja veerandist tunnist pool. Läbi fuajee lahkub võidukas Türgi perekond, beebi korviga käes ja suured lillekimbud kaenla all. Need lilled on kohalik komme, meenub Üllele korraga; neid toodi teistele naistele tema haiglasoleku ajal lausa kuhjade kaupa. “Aga teile?” küsin kogemata ja Ülle naeratus kustub. “Kes siis mulle... Mina sain oma lilled Tallinnas...”

Veel veerand tundi. Korraks põikab fuajeesse keegi nooruke jaapanlanna ja pärib Raivolt ja Üllelt muljetavaldava asjalikkusega: “Do you only want to see him or do you want to take him as well?”, olles hetk hiljem jälle läinud.

Läheb tükk aega enne, kui saabub Ingrid, välismaiste patsientidega tegelev hollandlanna, kellele Üllel on kaasas kingitus – suur Kalevi šokolaaditahvel. Üllele Ingrid meeldib; nii haiglasoleku ajal kui hiljem oli ta talle ainus usaldusisik, kuid mulle tundub muskliline, lillas tank-top’is blondiin pisut heidutav. Tema naeratus on laitmatu, ent sama siiras kui katseklaasis esile kutsutud keemiline reaktsioon.

Oodata, oodata, oodata, ütleb Ingrid.

Vaikivad koristajad on asunud küürima vastuvõtuletti.

Raivo jalad trummeldavad närviliselt vastu põrandat.

Ülle on mures. Talle meenub, et ka siis, kui ta sünnituse järel tahtis Ralfi vaatama minna, ei olnud see kohe võimalik. “Tekib selline tunne, et kus nad teda vahepeal hoiavad,” mõtleb naine. Kuid kell kolm päeval on kõik valmis ja intensiivraviruum, kus päeva esimesel poolel võideldi kahe teise enneaegsena sündinud beebi elu pärast, on valmis külalisi vastu võtma. Kõik vajalikud kooskõlastused saanud Ingrid reguleerib oma naeratust kraadi võrra soojemaks.

Intensiivravi on türgi keeles “Yogun makim”

– nii teatab laia isesulguva ukse kohal olev silt. Tõmbame jalga sinised kilesussid ja selga roosad kitlid, pähe läheb roheline kilemüts ja näo ette tihe kirurgimask. Beebi ema ja isa puhastavad desinfitseeriva lahusega käsi ja siis, veel üks uks edasi, olemegi enneaegsete laste ruumis.

Neid on siin seitse; seitse väikest imikut, kes tulnud ilmale kaugelt enne õiget aega. Ralf on kõigist kõige väiksem ja tumepunaste Türgi beebidega võrreldes kõige kahvatum. Ta on ainus, kes lebab tilgutite ja toitmisvoolikuga ühendatult spetsiaalse plastklaasist kupli all, kus automaadid hoiavad kindlat 30kraadist õhutemperatuuri.

Peas on imeväike triibuline müts ja rinna all midagi marlist tehtud padja laadset.

Väiksed krimpsus jäsemed on sirutatud laiali otsekui ujudes. Kõhuli lebav beebi tundub olevat sügavas unes.

Ülle teeb lahti kuvöösis oleva luugi ja puudutab Ralfi ühe sõrmega – väga ettevaatlikult.

“Tere, kullakene. Linnupoja,” sosistab ta. “Emme ja issi on siin.”

Ülle sõrm tundub lapse kõrval hiiglaslik, jämedam kui Ralfi käsi, kuid Ralf ei ärka silitusest.

Küll näib – kuid võibolla üksnes tundub –, et beebi süda, mis peksis kuvöösi all oleva masina andmeil muidu 140 korda minutis, hakkab nüüd lööma pisut aeglasemalt. Ja kui sõrm edasi libiseb, sirutab Ralf väga tasakesi välja oma lõngpeened, kuid täiuslikult välja arenenud sõrmed ja pigistab ema näpuotsa korraks.

Siis haare lõtvub ja beebi magab edasi, silmad endiselt kinni.

Raivo seisab vapustatult, julgemata esimese hooga last puutudagi. Ta näeb Türgis Ralfi üldse esimest korda. Kuidas võib ta olla nii väike ja miks tunduvad kõik need teised beebid palju suuremad? Mees uurib ülejäänud beebide kaalusilte murelikul moel, kuid Ralfi kaalu pole võrdluseks kuskilt võtta (hiljem ütlevad arstid, et Eesti beebi kehakaal oli nädala algul 744 grammi).

“Kõik saab korda, kõik saab korda,” kordab Ülle kätt ära võttes.

Ja enne ruumist lahkumist silitab ta kuvöösi külma plastseina veel ühe korra.

 
Reisikulusid aitas katta reisikorraldaja Travel IN Tours.

Pisi-Ralf sõidab Eestisse ema-isata

• Nädala algul oli Ralf hingamisaparaadita hinganud juba neli päeva.
• Praeguste kavade kohaselt lennutatakse beebi Eestisse 16. augustil lennufirma Avies erilennuga. Eesti Antalya au­konsuli Ibrahim Ethem Okuduri käes on Ralf Randmäe ajutine reisidokument, ühekordne paber, millel läbi kuvöösiseina tehtud udune foto.
• Sotsiaalministeeriumi pressiesindaja Eli Lillese sõnul sõidab lennukiga Türki kaks arsti ja kaks meditsiiniõde.
• Türgi saatkond on neile noodiga taotletud viisad vormistanud tasuta.
• Ei ema Ülle ega isa Raivo Antalyasse lapsele järele ei lähe.

Ühispildid, etteheited ja teadmatus

• Mõned päevad pärast seda, kui Ülle Vilgo lugu ajakirjandusse jõudis, helistas Ralfi vanematele Mustamäe linnaosa vanem Kalle Mihkels ja kutsus nad kohvile – et võiks rääkida, mis moel Ralfi aidata saaks. Mihkelsi kabinetis selgus, et raha linnaosal pakkuda pole, kuid soovitada võiks näiteks häid advokaate. Ka oli linnaosa juht valmis tegema Ülle Vilgo ja Raivo Randmäega ilusa ühisfoto, mis võiks ilmuda augustikuises Mustamäe lehes.
• Valitsus on otsustanud hüvitada Ralfi kojutoomise kulud summas 350 000 krooni; kohalik aukonsul on pidanud Antalya haiglaga läbirääkimisi Ralfi raviarve alandamiseks. Haigekassa on Sotsiaalministeeriumi pressiesindaja Eli Lillese sõnul valmis beebi ravikulusid kompenseerima märksa madalamate Eesti tariifide järgi. Ülle ravikulu Haigekassa hüvitada ei kavatse. “Naine on sõlminud kindlustuse ning seega teadlik, mida tema kindlustus kattis, ning võttis endale omavastutuse,” ütleb Lilles.
• Seda, mismoodi kõik kulud kaetud saavad, Ralfi ema veel ei tea. Ülle pangaarvele on heatahtlikud annetajad kandnud veidi üle 26 000 krooni. Suurim summa on olnud 1000, väikseim 4 krooni.
• Eesti Antalya aukonsul Ibrahim Ethem Okudur meenutab, et see pole esimene Türgis toimunud haiglaravijuhtum Eesti turistidega. Läinud aastal sõitnud Antalya lähistel end sodiks mootorratta rentinud eestimaalane, kelle luumurde raviti Türgis mitu kuud. Tookord leidis riik veel võimaluse õnnetu mehe 25 000 euro suurused ravikulud katta, mis sest, et mootorratturil polnud aukonsuli teada üldse mingit kindlustust.