Marek Tamm: Mälu mõiste jõudis uurijate
tänastesse vaidlustesse vastanduse kaudu ajalooga. Artiklis “Ajalugu
kui ühiskondlik mälu” leiate aga, et ka ajalugu võib
mõista ühiskondliku mälu ühe avaldumisvormina. Ent kas
ajaloolased erinevad siiski millegipoolest teistest
mäluloojatest?
Peter Burke: Selle kunagise võrdlusega
tahtsin ma ennekõike öelda, et me ei peaks vastandama tavalisi
inimesi, kes on jäänud lõksu oma kaasaega, ja ajaloolasi,
kellel on justkui eriline võime seista sellest väljaspool. Me
kõik oleme osa oma ajastust ja me kõik näeme minevikku
oleviku silmadega.
Ent ma arvan, et oma artiklis ma ei
rõhutanud piisavalt, et ajaloolastele on teiste mäluloojate seas
omane suurem eneseteadlikkus. Eriti nendele, kes ei arva, et nad on teaduslikud
ja objektiivsed, vaid mõistavad, et nad on juurtega kinni oma olevikus.
Sellega pean ma silmas Michel de Certeau väidet, et igaüks peab olema
teadlik sellest, kust ta räägib, kuna igaüks räägib
mingist kohast (ning see tähendab nii ajaloolist kui ka geograafilist ja
sotsiaalset kohta).
Seega, tõepoolest, ma võtaksin
selle kokku nii, et ajaloolastel on siiski midagi erilist öelda, kuna
tänu oma väljaõppele on nad teadlikud alternatiividest.
Üks põhjus, miks mälu-uuringud praegu ajaloolasi nii
erutavad ja on nende seas vahest isegi moes, peitubki selles, et me kõik
oleme jõudmas äratundmisele vaatenurkade paljususest – see on
meie ajal möödapääsmatu. Ja mälu-uuringud toovad selle
esile.
Näiteks tahame me teada, mida arvas
töölisklass mõnest nende olukorra parandamiseks võetud
meetmest, nagu neid rakendasid Lloyd George Inglismaal või Vargas
Brasiilias. Selleks intervjueerime me neid, kes on sellest grupist veel elus,
ja leiame eest paljususe. Nad kõik ei ütle sama sündmuse kohta
täpselt sama asja. Aga kas me saame seda paljusust laiendada ka ajas
tahapoole, kus me ei saa kasutada suulise ajaloo meetodeid? See on
väljakutse. Kas on mõeldav uurida näiteks keskaegset
mälu?
Seega, ma oletaksin, et selle mälubuumi seletamine
on väga vastuoluline. Kuid ma arvan, et kui ma peaksin valima ühe
seletuse, siis seostaksin ma selle vaatenurkade paljususega.
Linda Kaljundi: Ent praegu pole mälu moes sugugi mitte ainult
ajaloolaste seas, vaid see on muutunud väga tavaliseks
märksõnaks ka meedia- ja isegi argisõnavaras. Mis on teie
arvates selle põhjused? Pierre Nora on näiteks väitnud, et me
oleme nii huvitatud mälust seetõttu, et seda on nii vähe
järele jäänud.
PB: Ma ei oleks selles nii kindel.
Pigem näen selles reaktsiooni üha kiirenevatele ühiskondlikele
muutustele. See mõjutab kõiki. Sa ei pea olema
kaheksakümneaastane ja sa ei pruugi elada mingis kindlas maailma nurgas.
Sa võid olla kolmekümnene ja ikkagi juba märgata, et toimunud
on suured muutused, et sinu lapsepõlvemaailma ei ole mitmeski
mõttes enam alles. Ja oma lapsepõlvemaailma kaotamine on suur
stiimul huvituda mälust. See
ei ole puhas nostalgia, kuid ma arvan siiski, et nostalgia (mida ei tunne
mitte ainult konservatiivid, vaid me kõik) mängib siin väga
olulist rolli.
MT: Ent kas te nõustute sellega, et
me oleme sisenenud uude mälestamise ajastusse – musealiseerumine on
jõudnud kõikjale, rajatakse üha uusi monumente,
võetakse objekte muinsuskaitse alla jne. Kuid teisalt hoolivad inimesed
minevikust üha vähem, nad elavad pelgalt olevikus. Kuidas te seda
paradoksaalset olukorda seletaksite, või kas te üldse
nõustute sellise diagnoosiga?
PB: See on atraktiivne
teooria. Minevikust on seega saanud omalaadi Disneyland, millesse me
võime meelelahutust otsides sisse astuda, kuid mida me muidu hoiame oma
argielust eraldi. Ent ma tahaksin siiski olla kindel, et inimesed on oma
ülejäänud igapäevaelus, oma tööelus minevikust
täiesti vabad, et nad ei viita pretsedentidele.
Sellega seoses
meenub mulle elavalt minu esimene töönädal uues ülikoolis,
Sussexis – kuhu ma olin läinud Inglismaa kõige
traditsioonilisemast ülikoolist, Oxfordist, kus ma õppisin –,
arvates, et siin ei ole mingeid traditsioone. Ja siis teisel
iganädalastest koosolekutest viitas keegi juba esimesele koosolekule kui
pretsedendile. Siis hakkasin ma mõtlema, et inimesed armastavad
pretsedente. Kas pole nii?
Olgu, see oli aastal 1962, ent kas see
on praegu tõesti nii teistmoodi, kui inimesed peavad võtma vastu
otsuseid kontoris või kus iganes? Kas nad tõesti ei käituks
samamoodi?
Muidugi, see pole kauge minevik, nii et võib-olla
me peaksime tegema vahet erinevatel minevikel. Ent see on üks
põhjus, miks ma leian, et teie poolt tsiteeritud väide on küll
esteetiliselt atraktiivne ja selles peitub midagi, kuid et iseenesest ei vasta
see minu nägemusele olevikust sugugi paremini kui Pierre Nora arusaam
mälu totaalsest kadumisest ja selle asendumisest ajalooga (mis on tema
meelest muidugi kohutav).
LK: Kui aga Pierre Noraga siiski
jätkata, siis on ta ühtlasi öelnud, et kui Prantsusmaal on
mälu, siis Inglismaal on ainult traditsioonid. See on arvatavasti üks
põhjustest, miks siiani pole ilmunud Inglise vastet prantslaste
koostatud rahvusliku mälu analüüsile “Les lieux de
mémoire” [Mälupaigad], samas kui on olemas sakslaste vaste
“Deutsche Erinnerungsorte” [Saksa mälupaigad] ja rida teisi
samalaadseid projekte üle terve maailma.
PB: Teatud moel on
inglased nii konservatiivsed, et ei tunne selle järele vajadust. Ehkki
inglise “Les lieux de mémoire” võiks olla
väga huvitav. Selle peatükkide kavandamine võiks palju
lõbu pakkuda: kuninglik perekond, parlament jne. Kuid kindlasti on
britid mitmel moel märksa traditsioonilisemad kui prantslased – ehk
täpsemalt, nende elavad traditsioonid on vanemad.
Ma ei unusta
kunagi ühe prantsuse ajaloolase külaskäiku Cambridge’i.
See oli Alain Besançon, huvitav mees, kes uuris Venemaad. Ma
küsisin temalt, kas ta tahaks näha Emmanuel College’it, ja nii
me kõndisimegi söögisaali, mille seintel rippusid vanad
portreed. Ja ilma mõtlemata ütles ta silmapilkselt: “Ma olen
vabariiklane.” Ma ei suutnud vastu panna kiusatusele vastata: “Meie
oleme vana kord.”
Selle sekulaarse, 1870. aasta järgse
prantsuse kultuuri lapsena tundis ta, et selles traditsioonilises saalis ja
portreedes on midagi valesti. Sest need olid revolutsiooni-eelsed, ja
prantslased olid sellest kõigest lahti saanud. Kuid muidugi on Prantsuse
revolutsioon loonud oma traditsiooni – ning 1789. aastast on
möödunud juba rohkem kui
kakssada aastat. Seega poleks õige väita, et prantslastel ei ole
üldse traditsioone, vaid et nende traditsioonid pärinevad pigem
18.–20. sajandist kui näiteks keskajast.
MT:
Unustust peetakse tavaliselt ajaloolase põhivaenlaseks ning Herodotosest
alates ongi ajaloolased kuulutanud, et nad kirjutavad ajalugu hoidmaks
elus mälestust möödaniku tegudest. Ent teisalt pole lüngad
mäletamises mitte ainult puudus, vaid ka üks eeldus ajaloo
tähenduslikkusele. See on huvitav paradoks: selleks, et minevikust saaks
ajalugu – tähenduslik jutustus –, tuleb midagi ka
unustada.
PB: Ma olen kindel, et see mineviku
päästeoperatsioon on väga oluline osa ajaloolase
ülesandest. Ja et on inimkogemusi, mis muidu jääksid
kõigist unustusse, kuid siis tuleb ajaloolane ja talletab nad,
mõnikord viimase ühte või teist keelt rääkiva
inimese suust. Kuid ma olen kindel, et kirjutatud või mäletatud
ajalugu on täis auke. Ehk nagu on öelnud Ernst Gombrich –
ajalugu on nagu Gruyère’i juust. Tuleb leppida tõsiasjaga,
et me ei saa kunagi teada kõike mineviku kohta.
Ent ma ei
ole kindel, kas ma mõistan teie viimast väidet ajaloo
tähenduslikkuse kohta või kas nõustun sellega. Ma saan
sellest aru nii, et küsimus on valikus. Ajalugu ei saa kirjutada, tegemata
valikut ja teadmata, et su kolleegid ja usaldusväärsed sõbrad
teevad teisi valikuid ning et lugejaskonnal on võimalik nende vahel
valida. Ent see oleks märksa hirmutavam, kui sul palutaks kirjutada
näiteks ainuke Hiina ajalugu ja sul ei oleks ühtegi rivaali.
Me võime vaid püüda kujutleda seda hiiglasuurt
vastutust selle ees, mida sa välja valid ja mida sa välja jätad.
Kuna aga meie võime olla muretud, tingimusel, et me ütleme, et me
kirjutame sellest, mis meid huvitab, ning et me ei teeskle, nagu oleks see kogu
lugu. Kui me ei oleks pidanud neid asju oluliseks, siis ei oleks me neid sisse
pannud, ent me ei eelda, et kõik, mida me välja jätsime, on
tähtsusetu. Seega, ma ei ole kindel, kas see tähendab teiega
nõustumist või mitte, ent see on minu nägemus probleemist,
mil määral sõltub ajaloo tähendus sellest, mida seal
kirjas ei ole. Sellega pean ma silmas kirjutatud ajaloo, mitte mineviku enda
tähendust.
Mulle meeldib endiselt mõelda, et prantsuse
ajaloolaste kunagi sõnastatud “totaalse ajaloo” ideaal on
siiski väärtuslik, kuigi see on kõigest miraaž. See on
üsna sarnane tõe ideele: me teame, et me ei jõua selleni
kunagi täielikult, kuid et see on hea moodus omada kompassi, orientiiri,
suunda, kuhu sa oled minemas.
LK: Ent mäletamise ja
unustamise vahekord võib olla ka kogukonniti ja piirkonniti erinev. Oma
artiklis “Ajalugu kui ühiskondlik mälu” arutlete te ka
ühiskondliku amneesia üle ning, tuues näiteks Iirimaa ja Poola,
osutate, et erinevalt võitjatest ei saa kaotajad endale mineviku
unustamist lubada. Kas arvate, et seda tähelepanekut võiks
laiendada ka tervele Ida-Euroopale?
PB: Ma kaasaksin siia ka
teisi paiku maailmas, kus mitmel puhul on koloniseerijad mineviku unustanud ja
koloniseeritud mäletavad. Sest elades Inglismaal ja pärinedes oma isa
poolt iirlastest, olen ma teadlik iirlaste ja inglaste kultuurilistest
erinevustest.
Mäletan esimest korda, kui ma läksin
Iirimaale ja mu isa viis mu sellesse väikesesse linna, Droghedasse, kus
kõik mäletavad, et Cromwell korraldas siin 17. sajandi keskel
mõnesaja iirlase veresauna. Inglased seda ei mäleta.
Ma
leidsin, et see võiks olla konkre
etseks näiteks millegi märksa ulatuslikuma kohta. See on
tõepoolest kummaline, kuna ma ütlesin just vastuseks teie
küsimusele, et minu arvates on inglased väga traditsioonilised ja
neile meeldib teha asju viisil, nagu neid on kaua aega tehtud.
Aga
kuidas sobib see kokku üsna halva mäluga igasuguste
minevikusündmuste kohta? Kuid ma arvan, et kui sa tunned end kuuluvat
kaotajate hulka, siis sa elad minevikku pidevalt uuesti läbi –
võib-olla oskaksid psühhoanalüütikud selle kohta midagi
huvitavat öelda. Sa üritad seda korrata. Kui ainult seekord kukuks
teistmoodi välja.
William Faulkneril on selle kohta üks
oivaline kirjeldus, mida ma teie mainitud artiklit kirjutades ei tundnud.
Romaanis “Intruder in the Dust” ütleb ta, et iga Lõuna
poiss mäletab Picketti rünnakut, seda umbes kuutkümmend sekundit
Gettysburgi lahingus Ameerika kodusõjas, mis otsustasid kogu
Lõuna saatuse. Konföderatsiooni väed ründavad
suurtükiväge ja nad pühitakse minema. Ja Faulkner ütleb, et
poisid mõtlesid selle üle ainiti või siis lootsid, et see
võinuks lõppeda teisiti. See rabas mind kui väga usutav
näide selle kohta, kuidas minevik võib saada kinnismõtteks.
Korrata ja korrata seda enda jaoks samal viisil, nagu korratakse enda jaoks
ebameeldivat sündmust, et sellega toime tulla.
Kui sa aga
võidad lahingu, siis sa unustad, sa lähed oma eluga edasi. Ent
tõepoolest, ma usun, et ma olen valmis seda ideed laiendama ka
Ida-Euroopale ja, nagu ma ütlesin, kaugemalegi.
MT:
Üks teie varaseid artikleid 1969. aastal käsitles
antiikajaloolaste kasutamist vara-uusaegses ajalookirjutuses. Ent
tänapäevaks on välja kujunenud omaette valdkond, mida Jan
Assmanni järgi kutsutakse mnemoajalooks: ajaloolased ei uuri enam mitte
ainult sündmusi endid, üritades rekonstrueerida nende tegelikku
toimumiskäiku, vaid analüüsivad ka seda, kuidas neid
sündmusi on hiljem tõlgendatud ja kasutatud. Kas te
nõustute, et tegemist on olulise muutusega ajaloouurimises?
PB: Kindlasti, ent see muutus on varasem. Ma mäletan, kui Geogres Duby
avaldas raamatu Bouvines’i lahingust (1973), mis käsitleb selle
kuulsa 1214. aasta lahingu hilisemat tõlgendamist tänapäevani
välja. Ning kui liikuda lahingutest poliitika juurde, siis meenub mulle
raamat, mida ma lugesin veel tudengina ja mis on kirjutatud 1940ndatel, Pieter
Geyli “Napoleon: poolt ja vastu”.
See on
pühendatud sellele, mil viisil prantsuse ajaloolased järgneva saja
viiekümne aasta jooksul Napoleoni nägid ja kuidas see nägemus
oli seotud nende kaasaja probleemidega. Ja mulle tundub, et Hayden White
näis arvavat, et ta lõi oma 60ndate lõpul-70ndate alguses
ilmunud töödega midagi väga uut, kuigi tegelikult on see
ajalootekstide kriitilise analüüsi traditsioon palju vanem.
Cambridge’is meenuvad sellega seoses sellised antiikaja uurijad nagu F.
M. Cornford, kes kirjutas raamatu “Thucydides Mythistoricus”. Mis
on puhas Hayden White, ent see ilmus aastal 1907! Seega olen ma küll
nõus, et tegemist on olulise pöördega ja et see on 20.
sajandi pööre, kuid see ei ole sugugi nii hiljutine.
Nüüd on see lihtsalt jõudnud enamate inimesteni.
LK: Teadusparadigmade ja ühiskondliku konteksti kõrval
sõltub mäletamiskultuur suuresti ka erinevatest mäletamise
tehnoloogiatest ja žanritest. Viimasel ajal on need oluliselt mitmekesistunud
ja traditsioonilise ajalookirjutuse kõrval kasutatakse üha enam
teisi meediume: film ja televisioon, internet jne. Milliseks v
& amp; otilde;iks teie arvates sellel taustal kujuneda ajalookirjutuse
tulevik?
PB: Kõige tähtsam muutus, mille tulekut
ma oskan ennustada, on raamatu allakäik. Viimase kahekümne aasta
jooksul olen ma tähele pannud, et isegi kõige andekamad tudengid,
kes pääsevad Oxfordi ja Cambridge’i, loevad tunduvalt
vähem kui varem. Kuid muidugi kasutavad nad informatsiooni omandamiseks
teisi mooduseid.
See aga tähendab, et tuleviku ajalugu
võib olla enam visuaalne, see võib olla enam suuline, ent igal
juhul kasutab see muud kui trükimeediat märksa enam.
Meedia muutumisega kaasnevad aga teisedki muutused. Isegi kui ma pole kindel,
kas ma oskan neid praegu sõnastada, siis kahtlemata ei leia aset suuri
muutusi meedias (nagu varem näiteks trükimasina või koodeksi
tõus), ilma et nendega ei kaasneks mitmesugused teised muutused. See on
tohutu muutus kommunikatsioonisüsteemis. Ja me võime näha, et
nooremad põlvkonnad on sellesse tihedalt kaasatud.
Minu
põlvkonna jaoks on arvuti kasulik riist kindlate toimingute
sooritamiseks, ent me ei kao sellesse peadpidi mitmeks tunniks päevas,
nagu me näeme nooremaid inimesi tegevat. Seega, see peab olema teistsugune
ajalugu.
Mulle meenub sellega seoses probleem, millega ma
seisin silmitsi, kirjutades raamatut “Eyewitnessing. The Uses of
Images as Historical Evidence” (2001). Seal ei tegelenud ma piisavalt
küsimusega, mis puudutab visuaalse ja verbaalse vahelist
tõlget. Muidugi, ühelt poolt võime me kirjutada ajalugu,
kasutades visuaalseid allikaid, ent teisalt võime samuti
kirjutada “visuaalset ajalugu”. Me võime näiteks teha
ajaloolise filmi, teha selle nii täpselt kui võimalik ning
ühtlasi validagi selle oma meediumiks, kui et pigem jäädvustada
oma ideed raamatusse. Sellisel juhul on muidugi märksa kergem kasutada
pilte ajalooallikana.
Ainult et ma olen kohutavalt pettunud, et
ajaloolised dokumentaalfilmid või televisiooniprogrammid (näiteks
Simon Schama omad) ei kasuta ära materiaalse kultuuri
võimalusi, kuigi see meedium näib olevat selleks loodud.
Selles peitub omajagu irooniatki, sest enne kui temast sai
televisioonitäht, kirjutas Simon raamatu hollandlastest ("The
Embarrassment of Riches", 1987), milles ta käsitles rikkalikult ka
nende materiaalset kultuuri. Seega ei saa me öelda, et see teda ei huvita.
Oli see siis produtsent, kes arvas, et kui Simon teeb saatesarja
"Inglismaa ajalugu", siis peab see tingimata jutustama just nendest
kuningatest ja kuningannadest ning just nendest lahingutest ja poliitikutest?
Ilmselt küll. Sellega aga lasti kaduma minna võimalus kasutada seda
meediumi uurimaks ühiskonda ja kultuuri üsna erilisel viisil. Film
saab näiteks liikuda ümber ajaloolise hoone, andes sulle ettekujutuse
ruumist. Või kui me tahaksime teada, mis tunne võiks olla
siseneda keskaegsesse linna, ilma sinna kummatigi minemata, siis saab läbi
ruumi liikuv kaamera anda meile sellest ettekujutuse. Seda kogemust ei saa
edasi anda ühelgi teisel mulle teadaoleval viisil. Ei ühegi liikumatu
kaadri, mitte millegi muu abil. Seega peituvad siin suurepärased
võimalused. Kuid ajalooteemalised telesaated ja filmid ei näi neid
kasutavat.
LK: Seega võib öelda, et ajaloolase käsutuses
olevad meediumid on küll mitmekesistunud, kuid nendes peituvad
võimalusi ei kasutata - või, loodetavasti, ei osata veel
kasutada?
PB: Kui me kasutame teatud kommunikatsioonivahendeid, siis kaasneb sellega
ühtlasi maailma tekstiline mõtestamine. Seda illustreerib
hästi keskaegne metafoor "looduse raamatu" kohta ajal, mil
käsikirjalised raamatud olid väga olulised.
Ma arvan, et praegu hakkame me omaenda vaimseid protsesse üha enam
nägema arvutiterminoloogia pilgu läbi. Ma olen kindel, et ma pole
ainuke inimene, kes mõtleb "kustutamisest" - "ma vajutan
siinkohal "kustuta" nuppu" - või kaalun, kas ma saan
mingit informatsiooni "taastada". Seda muidugi metafoorsel tasandil.
Kuid kui erinevate ajalookirjutuse meediumite juurde tagasi tulla, siis mul
oli üks üsna ebatavaline doktorant, kes otsustas minna oma teed. Ta
küll kirjutas oma väitekirja valmis, ent nüüd üritab
ta kirjutada ajalugu koomiksiraamatute abil. Kahjuks kutsutakse Inglismaal seda
žanrit "koomiksiteks", mis on aga eksitav. Prantsuse "bande
dessinée" [pildiriba] on märksa täpsem. Igatahes, ta
üritab nende abil jutustada Veneetsia ajalugu, millele ta on
spetsialiseerinud.
Gilberto Freyre - Brasiilia sotsioloog ja ajaloolane, keda ma praegu uurin -
peamise uurimustöö aga avaldas üks Brasiilia kunstnik
koomiksina. Freyre oli sellega äärmiselt rahul, sest nii
jõudis ta oluliselt laiema publikuni. See toimus 1960ndatel, kui
kirjaoskuse levik oli Brasiilias praegusest märksa madalam. Ta tahtis, et
ka tavalised inimesed saaksid teada, mida ta oli kirjutanud, ja koomiks oli
üks viis see nendeni viia.
Muidugi peituvad igas meediumis oma väljakutsed, nii et sellega
jõuame uuesti tagasi valiku ja lünkadeni. Sest selle üle, mida
me valime välja ja mida jätame välja, aitavad meil otsustada
mitte ainult meie isiklik huvi, vaid ka žanrikonventsioonid. Kuid mind lohutab
teadmine, et kui trükikunst leiutati, siis käsikirjalised raamatud
mitte ei kadunud, vaid ainult spetsialiseerusid oma funktsioonis. Ja ma arvan,
et just see on praegu juhtumas trükitud raamatuga.
LK: Ent kui filmimeedia võidkukäik paneb tulevikus
ajaloolasi tõenäoliselt tegelema enam visuaalkultuuriga, siis kas
te arvate, et ka erinevate performatiivsete mälupraktikate (nagu
näiteks mineviku lahingute "taaslavastused", uute
"vanade" rituaalide leiutamine jne.) üha kasvav populaarsus
võiks julgustada neid pöörama enam tähelepanu ka
erinevatele mineviku etendamise viisidele nii tänapäeval kui
minevikus?
PB: See toimib kahel tasandil. Ma olen ise tundnud kõige enam huvi
minevikus etendatu taastamise vastu. Selles mõttes kujutab perfomatiivne
pööre endast huvi improvisatsiooni vastu. Vana teatrimudel tugineb
stsenaariumi ideele ja tegelikult oligi väga põnev kuulutada, et
meie igapäevaelu oli märksa enam stseneeritud, kui me arvame, nagu
väitis Erving Goffman. Või et tunded järgivad erinevaid
stsenaariume, nagu on väitnud mõned psühholoogid.
Kuid vahest oleks veelgi kasulikum jätta kõrvale
kindlaksmääratud stsenaariumi idee ja kasutada n.-ö.
semi-improvitatsiooni mõistet. Rituaal, mida etendatakse igal aastal, ei
ole kummatigi kunagi enam seesama rituaal. Seega, kui eelmine põlvkond
uuris seda, mis oli erinevatel etendustel ühist, siis nüüd on
meie huvi pöördunud selle vastu, mis on neis erinevat ja sealhulgas
ka selle vastu, mis läheb neis valesti.
Minu arvates pakub keskaeg siin ühte huvitavat näidet (mille
lähema kommenteerimise ma jätaksin medievalistidele): mis toimus
paavstlike rituaalidega, kui paavst läks Roomast Avignoni? Kui me etendame
rituaale teises keskkonnas, siis oleme me sunnitud tegema neid teistmoodi, kuna
linnaruum on teine. Seal on teistsugused tasandikud ja teistsugused
künkad, need asuvad teistel kohtadel jne. Millist mõju see
võis avaldada?
Ent teisalt on ka ajaloolased alati tegelenud etendamisega. Me anname
loengud ning loengud on alati teater, olgu siis hea või halb teater. Ent
samuti on huvitav mõelda, kas on muutunud tasakaal selle vahel, mida me
kirjutame raamatutes ning mida me etendame erinevates performatiivsetes
meediates (nii televisioonis, raadios kui ka loengutes).
Ma arvan, et loo jutustamine piltide abil muudab lihtsamaks mineviku teatud
aspektide käsitlemise, ent samas võib-olla raskendab teiste
käsitlemist. Seega kaldun ma arvama, et igal edusammul on oma hind. Ehk
igal paradigmal on oma varjukülg. Millelegi uue rõhuasetuse andmine
toimub millegi muu väljaarvamise hinnaga. Me ei saa valida midagi
välja, ilma et me arvaksime selle arvelt välja teisi asju. Parim,
mida me saame teha, on liikuda alternatiivsete paradigmade vahel.
Üks küsimus, milles ma Hans-Georg Gadameriga nõus ei ole,
on horisontide kokkusulamine. Ma usun, et me saame liikuda tagasi ja edasi
erinevate horisontide vahel, ent ma pole sugugi kindel, et me saame neid kokku
sulatada. Kuid võiks olla väga huvitav üritada vaadata samu
sündmusi näiteks 16. sajandi vaatenurgast - mida me tunneme oma
allikate põhjal - ning seejärel liikuda tagasi ja vaadelda neid oma
kaasaja vaatenurgalt jne. Aga ma ei ole sugugi kindel, et need nõnda
erinevad perspektiivid võiksid kokku sulada. Kuid see on juba hoopis
omaette küsimus.
Peter Burke Cambridge’i ülikooli emeriitprofessor Peter Burke kuulub kindlasti tänapäeva mõjukamate ajaloolaste hulka, kes on eelkõige tuntud kui üks “uue kultuuriajaloo” (new cultural history) rajajatest.
1937. aastal Iiri ja Poola-Leedu juurtega perekonnas sündinud Peter Burke on saanud hariduse Oxfordis ning õpetanud suurema osa oma elust Cambridge’is. Olles abielus Brasiilia ajaloolase Maria Lúcia Pallares-Burke’iga, jagab ta praegu oma aega Brasiilia ja Cambridge’i vahel, nagu jagunevad ka tema praegused teaduslikud huvid Brasiilia ja Euroopa kultuuriajaloo vahel.
Selle erakordselt viljaka ja ebatavaliselt laia huvideringiga ajaloolase peamiseks uurimisteemaks on olnud varauusaegse Euroopa kultuur, rõhuasetusega Itaalia renessansikultuuril, kuid sellele lisaks on temalt ilmunud suurel hulgal uurimusi keelest ja suhtlemisest, piltidest ja rituaalidest, tõlkimisest ja lugemisest, aga ka ajalookirjutuse ajaloost ja teooriatest.
Peter Burke’i tuntumad teosed:- “Culture and Society in Renaissance Italy, 1420–1540” (1972)
- “Popular Culture in Early Modern Europe” (1978)
- “Sociology and History” (1980)
- “New Perspectives in History” (toimetaja) (1991)
- “The Fabrication of Louis XIV” (1992)
- “The European Renaissance: Centres and Peripheries” (1998)
- “A Social History of Knowledge: From Gutenberg to Diderot” (2000)
- “Eyewitnessing: The Uses of Images as Historical Evidence” (2001)
- “History and Historians in the Twentieth Century” (toimetaja) (2002)
- “Languages and Communities in Early Modern Europe” (2004).
Eesti keeles on Peter Burke’ilt 2006. aastal ilmunud kogumik “Kultuuride kohtumine. Esseid uuest kultuuriajaloost”.