Marek Tamm: Mälu mõiste jõudis uurijate tänastesse vaidlustesse vastanduse kaudu ajalooga. Artiklis “Ajalugu kui ühiskondlik mälu” leiate aga, et ka ajalugu võib mõista ühiskondliku mälu ühe avaldumisvormina. Ent kas ajaloolased erinevad siiski millegipoolest teistest mäluloojatest?

Peter Burke: Selle kunagise võrdlusega tahtsin ma ennekõike öelda, et me ei peaks vastandama tavalisi inimesi, kes on jäänud lõksu oma kaasaega, ja ajaloo­lasi, kellel on justkui eriline võime seista sellest väljaspool. Me kõik oleme osa oma ajastust ja me kõik näeme minevikku oleviku silmadega.


Ent ma arvan, et oma artiklis ma ei rõhutanud piisavalt, et ajaloolastele on teiste mäluloojate seas omane suurem eneseteadlikkus. Eriti nendele, kes ei arva, et nad on teaduslikud ja objektiivsed, vaid mõistavad, et nad on juurtega kinni oma olevikus. Sellega pean ma silmas Michel de Certeau väidet, et igaüks peab olema teadlik sellest, kust ta räägib, kuna igaüks räägib mingist kohast (ning see tähendab nii ajaloolist kui ka geograafilist ja sotsiaalset kohta).


Seega, tõepoolest, ma võtaksin selle kokku nii, et ajaloolastel on siiski midagi erilist öelda, kuna tänu oma väljaõppele on nad teadlikud alternatiividest.


Üks põhjus, miks mälu-uuringud praegu ajaloolasi nii erutavad ja on nende seas vahest isegi moes, peitubki selles, et me kõik oleme jõudmas äratundmisele vaatenurkade paljususest – see on meie ajal möödapääsmatu. Ja mälu-uuringud toovad selle esile.


Näiteks tahame me teada, mida arvas töölisklass mõnest nende olukorra parandamiseks võetud meetmest, nagu neid rakendasid Lloyd George Inglismaal või Vargas Brasiilias. Selleks intervjueerime me neid, kes on sellest grupist veel elus, ja leiame eest paljususe. Nad kõik ei ütle sama sündmuse kohta täpselt sama asja. Aga kas me saame seda paljusust laiendada ka ajas tahapoole, kus me ei saa kasutada suulise ajaloo meetodeid? See on väljakutse. Kas on mõeldav uurida näiteks keskaegset mälu?


Seega, ma oletaksin, et selle mälubuumi seletamine on väga vastuoluline. Kuid ma arvan, et kui ma peaksin valima ühe seletuse, siis seostaksin ma selle vaatenurkade paljususega.


Linda Kaljundi: Ent praegu pole mälu moes sugugi mitte ainult ajaloolaste seas, vaid see on muutunud väga tavaliseks märksõnaks ka meedia- ja isegi argisõnavaras. Mis on teie arvates selle põhjused? Pierre Nora on näiteks väitnud, et me oleme nii huvitatud mälust seetõttu, et seda on nii vähe järele jäänud.

PB: Ma ei oleks selles nii kindel. Pigem näen selles reaktsiooni üha kiirenevatele ühiskondlikele muutustele. See mõjutab kõiki. Sa ei pea olema kaheksakümneaastane ja sa ei pruugi elada mingis kindlas maailma nurgas. Sa võid olla kolmekümnene ja ikkagi juba märgata, et toimunud on suured muutused, et sinu lapsepõlvemaailma ei ole mitmeski mõttes enam alles. Ja oma lapsepõlvemaailma kaotamine on suur stiimul huvituda mälust. See ei ole puhas nostalgia, kuid ma arvan siiski, et nostalgia (mida ei tunne mitte ainult konservatiivid, vaid me kõik) mängib siin väga olulist rolli.


MT: Ent kas te nõustute sellega, et me oleme sisenenud uude mälestamise ajastusse – musealiseerumine on jõudnud kõikjale, rajatakse üha uusi monumente, võetakse objekte muinsuskaitse alla jne. Kuid teisalt hoolivad inimesed minevikust üha vähem, nad elavad pelgalt olevikus. Kuidas te seda paradoksaalset olukorda seletaksite, või kas te üldse nõustute sellise diagnoosiga?

PB: See on atraktiivne teooria. Minevikust on seega saanud omalaadi Disneyland, millesse me võime meelelahutust otsides sisse astuda, kuid mida me muidu hoiame oma argielust eraldi. Ent ma tahaksin siiski olla kindel, et inimesed on oma ülejäänud igapäevaelus, oma tööelus minevikust täiesti vabad, et nad ei viita pretsedentidele.


Sellega seoses meenub mulle elavalt minu esimene töönädal uues ülikoolis, Sussexis – kuhu ma olin läinud Inglismaa kõige traditsioonilisemast ülikoolist, Oxfordist, kus ma õppisin –, arvates, et siin ei ole mingeid traditsioone. Ja siis teisel iganädalastest koosolekutest viitas keegi juba esimesele koosolekule kui pretsedendile. Siis hakkasin ma mõtlema, et inimesed armastavad pretsedente. Kas pole nii?


Olgu, see oli aastal 1962, ent kas see on praegu tõesti nii teistmoodi, kui inimesed peavad võtma vastu otsuseid kontoris või kus iganes? Kas nad tõesti ei käituks samamoodi?


Muidugi, see pole kauge minevik, nii et võib-olla me peaksime tegema vahet erinevatel minevikel. Ent see on üks põhjus, miks ma leian, et teie poolt tsiteeritud väide on küll esteetiliselt atraktiivne ja selles peitub midagi, kuid et iseenesest ei vasta see minu nägemusele olevikust sugugi paremini kui Pierre Nora arusaam mälu totaalsest kadumisest ja selle asendumisest ajalooga (mis on tema meelest muidugi kohutav).


LK: Kui aga Pierre Noraga siiski jätkata, siis on ta ühtlasi öelnud, et kui Prantsusmaal on mälu, siis Inglismaal on ainult traditsioonid. See on arvatavasti üks põhjustest, miks siiani pole ilmunud Inglise vastet prantslaste koostatud rahvusliku mälu analüüsile “Les lieux de mémoire” [Mälupaigad], samas kui on olemas sakslaste vaste “Deutsche Erinnerungsorte” [Saksa mälupaigad] ja rida teisi samalaadseid projekte üle terve maailma.

PB: Teatud moel on inglased nii konservatiivsed, et ei tunne selle järele vajadust. Ehkki inglise “Les lieux de ­mémoire” võiks olla väga huvitav. Selle peatükkide kavandamine võiks palju lõbu pakkuda: kuninglik perekond, parlament jne. Kuid kindlasti on britid mitmel moel märksa traditsioonilisemad kui prantslased – ehk täpsemalt, nende elavad traditsioonid on vanemad.

Ma ei unusta kunagi ühe prantsuse ajaloolase külaskäiku Cambridge’i. See oli Alain Besançon, huvitav mees, kes uuris Venemaad. Ma küsisin temalt, kas ta tahaks näha Emmanuel College’it, ja nii me kõndisimegi söögisaali, mille seintel rippusid vanad portreed. Ja ilma mõtlemata ütles ta silmapilkselt: “Ma olen vabariiklane.” Ma ei suutnud vastu panna kiusatusele vastata: “Meie oleme vana kord.”


Selle sekulaarse, 1870. aasta järgse prantsuse kultuuri lapsena tundis ta, et selles traditsioonilises saalis ja portreedes on midagi valesti. Sest need olid revolutsiooni-eelsed, ja prantslased olid sellest kõigest lahti saanud. Kuid muidugi on Prantsuse revolutsioon loonud oma traditsiooni – ning 1789. aastast on möödunud juba rohkem kui kakssada aastat. Seega poleks õige väita, et prantslastel ei ole üldse traditsioone, vaid et nende traditsioonid pärinevad pigem 18.–20. sajandist kui näiteks keskajast.


MT: Unustust peetakse tavaliselt ajaloolase põhivaenlaseks ning Herodotosest alates ongi ajaloo­lased kuulutanud, et nad kirjutavad ajalugu hoidmaks elus mälestust möödaniku tegudest. Ent teisalt pole lüngad mäletamises mitte ainult puudus, vaid ka üks eeldus ajaloo tähenduslikkusele. See on huvitav paradoks: selleks, et minevikust saaks ajalugu – tähenduslik jutustus –, tuleb midagi ka unustada.

PB: Ma olen kindel, et see mineviku päästeoperatsioon on väga oluline osa ajaloolase ülesandest. Ja et on inimkogemusi, mis muidu jääksid kõigist unustusse, kuid siis tuleb ajaloolane ja talletab nad, mõnikord viimase ühte või teist keelt rääkiva inimese suust. Kuid ma olen kindel, et kirjutatud või mäletatud ajalugu on täis auke. Ehk nagu on öelnud Ernst Gombrich – ajalugu on nagu Gruyère’i juust. Tuleb leppida tõsiasjaga, et me ei saa kunagi teada kõike mineviku kohta.


Ent ma ei ole kindel, kas ma mõistan teie viimast väidet ajaloo tähenduslikkuse kohta või kas nõustun sellega. Ma saan sellest aru nii, et küsimus on valikus. Ajalugu ei saa kirjutada, tegemata valikut ja teadmata, et su kolleegid ja usaldusväärsed sõbrad teevad teisi valikuid ning et lugejaskonnal on võimalik nende vahel valida. Ent see oleks märksa hirmutavam, kui sul palutaks kirjutada näiteks ainuke Hiina ajalugu ja sul ei oleks ühtegi rivaali.


Me võime vaid püüda kujutleda seda hiiglasuurt vastutust selle ees, mida sa välja valid ja mida sa välja jätad. Kuna aga meie võime olla muretud, tingimusel, et me ütleme, et me kirjutame sellest, mis meid huvitab, ning et me ei teeskle, nagu oleks see kogu lugu. Kui me ei oleks pidanud neid asju oluliseks, siis ei oleks me neid sisse pannud, ent me ei eelda, et kõik, mida me välja jätsime, on tähtsusetu. Seega, ma ei ole kindel, kas see tähendab teiega nõustumist või mitte, ent see on minu nägemus probleemist, mil määral sõltub ajaloo tähendus sellest, mida seal kirjas ei ole. Sellega pean ma silmas kirjutatud ajaloo, mitte mineviku enda tähendust.


Mulle meeldib endiselt mõelda, et prantsuse ajaloolaste kunagi sõnastatud “totaalse ajaloo” ideaal on siiski väärtuslik, kuigi see on kõigest miraaž. See on üsna sarnane tõe ideele: me teame, et me ei jõua selleni kunagi täielikult, kuid et see on hea moodus omada kompassi, orientiiri, suunda, kuhu sa oled minemas.


LK: Ent mäletamise ja unustamise vahekord võib olla ka kogukonniti ja piirkonniti erinev. Oma artiklis “Ajalugu kui ühiskondlik mälu” arutlete te ka ühiskondliku amneesia üle ning, tuues näiteks Iirimaa ja Poola, osutate, et erinevalt võitjatest ei saa kaotajad endale mineviku unustamist lubada. Kas arvate, et seda tähelepanekut võiks laiendada ka tervele Ida-Euroopale?

PB: Ma kaasaksin siia ka teisi paiku maailmas, kus mitmel puhul on koloniseerijad mineviku unustanud ja koloniseeritud mäletavad. Sest elades Inglismaal ja pärinedes oma isa poolt iirlastest, olen ma teadlik iirlaste ja inglaste kultuurilistest erinevustest.


Mäletan esimest korda, kui ma läksin Iirimaale ja mu isa viis mu sellesse väikesesse linna, Droghedasse, kus kõik mäletavad, et Cromwell korraldas siin 17. sajandi keskel mõnesaja iirlase veresauna. Inglased seda ei mäleta.


Ma leidsin, et see võiks olla konkre etseks näiteks millegi märksa ulatuslikuma kohta. See on tõepoolest kummaline, kuna ma ütlesin just vastuseks teie küsimusele, et minu arvates on inglased väga traditsioonilised ja neile meeldib teha asju viisil, nagu neid on kaua aega tehtud.


Aga kuidas sobib see kokku üsna halva mäluga igasuguste minevikusündmuste kohta? Kuid ma arvan, et kui sa tunned end kuuluvat kaotajate hulka, siis sa elad minevikku pidevalt uuesti läbi – võib-olla oskaksid psühhoanalüütikud selle kohta midagi huvitavat öelda. Sa üritad seda korrata. Kui ainult seekord kukuks teistmoodi välja.


William Faulkneril on selle kohta üks oivaline kirjeldus, mida ma teie mainitud artiklit kirjutades ei tundnud. Romaanis “Intruder in the Dust” ütleb ta, et iga Lõuna poiss mäletab Picketti rünnakut, seda umbes kuutkümmend sekundit Gettysburgi lahingus Ameerika kodusõjas, mis otsustasid kogu Lõuna saatuse. Konföderatsiooni väed ründavad suurtükiväge ja nad pühitakse minema. Ja Faulkner ütleb, et poisid mõtlesid selle üle ainiti või siis lootsid, et see võinuks lõppeda teisiti. See rabas mind kui väga usutav näide selle kohta, kuidas minevik võib saada kinnismõtteks. Korrata ja korrata seda enda jaoks samal viisil, nagu korratakse enda jaoks ebameeldivat sündmust, et sellega toime tulla.


Kui sa aga võidad lahingu, siis sa unustad, sa lähed oma eluga edasi. Ent tõepoolest, ma usun, et ma olen valmis seda ideed laiendama ka Ida-Euroopale ja, nagu ma ütlesin, kaugemalegi.


MT: Üks teie varaseid artikleid 1969. aastal käsitles antiikajaloo­laste kasutamist vara-uusaegses ajalookirjutuses. Ent tänapäevaks on välja kujunenud omaette valdkond, mida Jan Assmanni järgi kutsutakse mnemoajalooks: ajaloolased ei uuri enam mitte ainult sündmusi endid, üritades rekon­strueerida nende tegelikku toimumiskäiku, vaid analüüsivad ka seda, kuidas neid sündmusi on hiljem tõlgendatud ja kasutatud. Kas te nõustute, et tegemist on olulise muutusega ajaloouurimises?

PB: Kindlasti, ent see muutus on varasem. Ma mäletan, kui Geogres Duby avaldas raamatu Bouvines’i lahingust (1973), mis käsitleb selle kuulsa 1214. aasta lahingu hilisemat tõlgendamist tänapäevani välja. Ning kui liikuda lahingutest poliitika juurde, siis meenub mulle raamat, mida ma lugesin veel tudengina ja mis on kirjutatud 1940ndatel, Pieter Geyli “Napoleon: poolt ja vastu”.


See on pühendatud sellele, mil viisil prantsuse ajaloolased järgneva saja viiekümne aasta jooksul Napoleoni nägid ja kuidas see nägemus oli seotud nende kaasaja probleemidega. Ja mulle tundub, et Hayden White näis arvavat, et ta lõi oma 60ndate lõpul-70ndate alguses ilmunud töödega midagi väga uut, kuigi tegelikult on see ajalootekstide kriitilise analüüsi traditsioon palju vanem.


Cambridge’is meenuvad sellega seoses sellised antiikaja uurijad nagu F. M. Cornford, kes kirjutas raamatu “Thucydides Mythistoricus”. Mis on puhas ­Hayden White, ent see ilmus aastal 1907! Seega olen ma küll nõus, et tegemist on ­olulise pöördega ja et see on 20. sajandi pöö­re, kuid see ei ole sugugi nii hiljutine. Nüüd on see lihtsalt jõudnud enamate inimesteni.


LK: Teadusparadigmade ja ühiskondliku konteksti kõrval sõltub mäletamiskultuur suuresti ka erinevatest mäletamise tehnoloogiatest ja žanritest. Viimasel ajal on need oluliselt mitmekesistunud ja traditsioonilise ajalookirjutuse kõrval kasutatakse üha enam teisi meediume: film ja televisioon, internet jne. Milliseks v & amp; otilde;iks teie arvates sellel taustal kujuneda ajalookirjutuse tulevik?

PB: Kõige tähtsam muutus, mille tule­kut ma oskan ennustada, on raamatu allakäik. Viimase kahekümne aasta jooksul olen ma tähele pannud, et isegi kõige andekamad tudengid, kes pääsevad Oxfordi ja Cambridge’i, loevad tunduvalt vähem kui varem. Kuid muidugi kasutavad nad informatsiooni omandamiseks teisi mooduseid.


See aga tähendab, et tuleviku ajalu­gu võib olla enam visuaalne, see võib olla enam suuline, ent igal juhul kasutab see muud kui trükimeediat märksa enam.


Meedia muutumisega kaasnevad aga teisedki muutused. Isegi kui ma pole kindel, kas ma oskan neid praegu sõnastada, siis kahtlemata ei leia aset suuri muutusi meedias (nagu varem näiteks trükimasina või koodeksi tõus), ilma et nendega ei kaasneks mitmesugused teised muutused. See on tohutu muutus kommunikatsioonisüsteemis. Ja me võime näha, et nooremad põlvkonnad on sellesse tihedalt kaasatud.


Minu põlvkonna jaoks on arvuti kasulik riist kindlate toimingute sooritamiseks, ent me ei kao sellesse peadpidi mitmeks tunniks päevas, nagu me näeme nooremaid inimesi tegevat. Seega, see peab olema teistsugune ajalugu.


Mulle meenub sellega seoses pro­bleem, millega ma seisin silmitsi, kirjuta­des raamatut “Eyewitnessing. The Uses of Images as Historical Evidence” (2001). Seal ei tegelenud ma piisavalt küsimusega, mis puudutab visuaalse ja verbaal­se vahelist tõlget. Muidugi, ühelt poolt võime me kirjutada ajalugu, kasu­ta­des visuaalseid allikaid, ent teisalt võime samuti kirjutada “visuaalset ajalugu”. Me võime näiteks teha ajaloolise filmi, teha selle nii täpselt kui võimalik ning ühtlasi validagi selle oma meediumiks, kui et pigem jäädvustada oma ideed raamatusse. Sellisel juhul on muidugi märksa kergem kasutada pilte ajalooallikana.


Ainult et ma olen kohutavalt pettunud, et ajaloolised dokumentaalfilmid või televisiooniprogrammid (näiteks ­Simon Schama omad) ei kasuta ära materiaalse kultuuri võimalusi, kuigi see meedium näib olevat selleks loodud.

Selles peitub omajagu irooniatki, sest enne kui temast sai televisioonitäht, kirjutas Simon raamatu hollandlastest ("The Embarrassment of Riches", 1987), milles ta käsitles rikkalikult ka nende materiaalset kultuuri. Seega ei saa me öelda, et see teda ei huvita. Oli see siis produtsent, kes arvas, et kui Simon teeb saatesarja "Inglismaa ajalugu", siis peab see tingimata jutustama just nendest kuningatest ja kuningannadest ning just nendest lahingutest ja poliitikutest? Ilmselt küll. Sellega aga lasti kaduma minna võimalus kasutada seda meediumi uurimaks ühiskonda ja kultuuri üsna erilisel viisil. Film saab näiteks liikuda ümber ajaloolise hoone, andes sulle ettekujutuse ruumist. Või kui me tahaksime teada, mis tunne võiks olla siseneda keskaegsesse linna, ilma sinna kummatigi minemata, siis saab läbi ruumi liikuv kaamera anda meile sellest ettekujutuse. Seda kogemust ei saa edasi anda ühelgi teisel mulle teadaoleval viisil. Ei ühegi liikumatu kaadri, mitte millegi muu abil. Seega peituvad siin suurepärased võimalused. Kuid ajalooteemalised telesaated ja filmid ei näi neid kasutavat.

LK: Seega võib öelda, et ajaloolase käsutuses olevad meediumid on küll mitmekesistunud, kuid nendes peituvad võimalusi ei kasutata - või, loodetavasti, ei osata veel kasutada?
PB: Kui me kasutame teatud kommunikatsioonivahendeid, siis kaasneb sellega ühtlasi maailma tekstiline mõtestamine. Seda illustreerib hästi keskaegne metafoor "looduse raamatu" kohta ajal, mil käsikirjalised raamatud olid väga olulised.

Ma arvan, et praegu hakkame me omaenda vaimseid protsesse üha enam nägema arvutiterminoloogia pilgu läbi. Ma olen kindel, et ma pole ainuke inimene, kes mõtleb "kustutamisest" - "ma vajutan siinkohal "kustuta" nuppu" - või kaalun, kas ma saan mingit informatsiooni "taastada". Seda muidugi metafoorsel tasandil.

Kuid kui erinevate ajalookirjutuse meediumite juurde tagasi tulla, siis mul oli üks üsna ebatavaline doktorant, kes otsustas minna oma teed. Ta küll kirjutas oma väitekirja valmis, ent nüüd üritab ta kirjutada ajalugu koomiksiraamatute abil. Kahjuks kutsutakse Inglismaal seda žanrit "koomiksiteks", mis on aga eksitav. Prantsuse "bande dessinée" [pildiriba] on märksa täpsem. Igatahes, ta üritab nende abil jutustada Veneetsia ajalugu, millele ta on spetsialiseerinud.

Gilberto Freyre - Brasiilia sotsioloog ja ajaloolane, keda ma praegu uurin - peamise uurimustöö aga avaldas üks Brasiilia kunstnik koomiksina. Freyre oli sellega äärmiselt rahul, sest nii jõudis ta oluliselt laiema publikuni. See toimus 1960ndatel, kui kirjaoskuse levik oli Brasiilias praegusest märksa madalam. Ta tahtis, et ka tavalised inimesed saaksid teada, mida ta oli kirjutanud, ja koomiks oli üks viis see nendeni viia.

Muidugi peituvad igas meediumis oma väljakutsed, nii et sellega jõuame uuesti tagasi valiku ja lünkadeni. Sest selle üle, mida me valime välja ja mida jätame välja, aitavad meil otsustada mitte ainult meie isiklik huvi, vaid ka žanrikonventsioonid. Kuid mind lohutab teadmine, et kui trükikunst leiutati, siis käsikirjalised raamatud mitte ei kadunud, vaid ainult spetsialiseerusid oma funktsioonis. Ja ma arvan, et just see on praegu juhtumas trükitud raamatuga.

LK: Ent kui filmimeedia võidkukäik paneb tulevikus ajaloolasi tõenäoliselt tegelema enam visuaalkultuuriga, siis kas te arvate, et ka erinevate performatiivsete mälupraktikate (nagu näiteks mineviku lahingute "taaslavastused", uute "vanade" rituaalide leiutamine jne.) üha kasvav populaarsus võiks julgustada neid pöörama enam tähelepanu ka erinevatele mineviku etendamise viisidele nii tänapäeval kui minevikus?
PB: See toimib kahel tasandil. Ma olen ise tundnud kõige enam huvi minevikus etendatu taastamise vastu. Selles mõttes kujutab perfomatiivne pööre endast huvi improvisatsiooni vastu. Vana teatrimudel tugineb stsenaariumi ideele ja tegelikult oligi väga põnev kuulutada, et meie igapäevaelu oli märksa enam stseneeritud, kui me arvame, nagu väitis Erving Goffman. Või et tunded järgivad erinevaid stsenaariume, nagu on väitnud mõned psühholoogid.

Kuid vahest oleks veelgi kasulikum jätta kõrvale kindlaksmääratud stsenaariumi idee ja kasutada n.-ö. semi-improvitatsiooni mõistet. Rituaal, mida etendatakse igal aastal, ei ole kummatigi kunagi enam seesama rituaal. Seega, kui eelmine põlvkond uuris seda, mis oli erinevatel etendustel ühist, siis nüüd on meie huvi pöördunud selle vastu, mis on neis erinevat ja sealhulgas ka selle vastu, mis läheb neis valesti.

Minu arvates pakub keskaeg siin ühte huvitavat näidet (mille lähema kommenteerimise ma jätaksin medievalistidele): mis toimus paavstlike rituaalidega, kui paavst läks Roomast Avignoni? Kui me etendame rituaale teises keskkonnas, siis oleme me sunnitud tegema neid teistmoodi, kuna linnaruum on teine. Seal on teistsugused tasandikud ja teistsugused künkad, need asuvad teistel kohtadel jne. Millist mõju see võis avaldada?

Ent teisalt on ka ajaloolased alati tegelenud etendamisega. Me anname loengud ning loengud on alati teater, olgu siis hea või halb teater. Ent samuti on huvitav mõelda, kas on muutunud tasakaal selle vahel, mida me kirjutame raamatutes ning mida me etendame erinevates performatiivsetes meediates (nii televisioonis, raadios kui ka loengutes).

Ma arvan, et loo jutustamine piltide abil muudab lihtsamaks mineviku teatud aspektide käsitlemise, ent samas võib-olla raskendab teiste käsitlemist. Seega kaldun ma arvama, et igal edusammul on oma hind. Ehk igal paradigmal on oma varjukülg. Millelegi uue rõhuasetuse andmine toimub millegi muu väljaarvamise hinnaga. Me ei saa valida midagi välja, ilma et me arvaksime selle arvelt välja teisi asju. Parim, mida me saame teha, on liikuda alternatiivsete paradigmade vahel.

Üks küsimus, milles ma Hans-Georg Gadameriga nõus ei ole, on horisontide kokkusulamine. Ma usun, et me saame liikuda tagasi ja edasi erinevate horisontide vahel, ent ma pole sugugi kindel, et me saame neid kokku sulatada. Kuid võiks olla väga huvitav üritada vaadata samu sündmusi näiteks 16. sajandi vaatenurgast - mida me tunneme oma allikate põhjal - ning seejärel liikuda tagasi ja vaadelda neid oma kaasaja vaatenurgalt jne. Aga ma ei ole sugugi kindel, et need nõnda erinevad perspektiivid võiksid kokku sulada. Kuid see on juba hoopis omaette küsimus.

 

Peter Burke

Cambridge’i ülikooli emeriitprofessor Peter Burke kuulub kindlasti tänapäeva mõjukamate ajaloolaste hulka, kes on eelkõige tuntud kui üks “uue kultuuriajaloo” (new cultural history) rajajatest.
1937. aastal Iiri ja Poola-Leedu juurtega perekonnas sündinud Peter ­Burke on saanud hariduse Oxfordis ning õpetanud suurema osa oma elust Cambridge’is. Olles abielus Brasiilia ajaloolase Maria Lúcia Pallares-Burke’iga, jagab ta praegu oma aega Brasiilia ja Cambridge’i vahel, nagu jagunevad ka tema praegused teaduslikud huvid Brasiilia ja Euroopa kultuuriajaloo vahel.
Selle erakordselt viljaka ja ebatavaliselt laia huvideringiga ajaloolase peamiseks uurimisteemaks on olnud varauusaegse Euroopa kultuur, rõhuasetusega Itaalia renessansikultuuril, kuid sellele lisaks on temalt ilmunud suurel hulgal uurimusi keelest ja suhtlemisest, piltidest ja rituaalidest, tõlkimisest ja lugemisest, aga ka ajalookirjutuse ajaloost ja teooriatest.

Peter Burke’i tuntumad teosed:

  • “Culture and Society in Renaissance Italy, 1420–1540” (1972)
  • “Popular Culture in Early Modern Europe” (1978)
  • “Sociology and History” (1980)
  • “New Perspectives in History” (toimetaja) (1991)
  • “The Fabrication of Louis XIV” (1992)
  • “The European Renaissance: Centres and Peripheries” (1998)
  • “A Social History of Knowledge: From Gutenberg to Diderot” (2000)
  • “Eyewitnessing: The Uses of Images as Historical Evidence” (2001)
  • “History and Historians in the Twentieth Century” (toimetaja) (2002)
  • “Languages and Communities in Early Modern Europe” (2004).

Eesti keeles on Peter Burke’ilt 2006. aastal ilmunud kogumik “Kultuuride kohtumine. Esseid uuest kultuuriajaloost”.