Hobune riiki ja rahvast teenima!
Oli kevadine aeg. Sõitsin hobusega
Harjumaal Jägala kandis läbi metsa mere äärde.
Linnarahvas oli paneelmajadest valgunud metsa alla värsket õhku
ja linnuvidinat nautima. Kümnemeetriste vahemaade järel
põlesid metsalagendikel lõkked.
Võileivad ja
vorstipuntrad olid ajalehtede peale laotatud, õlled-viinad lahti
korgitud.
Nokkmütsid kuklasse lükatud, sitsikitlid lahti
nööbitud, raadiod põhja keeratud.
Võpsik oli
rahvast täis nii kaugele, kui silm ulatus.
Esimene kord, kui
piknikulistest möödusime – keskpäeval –, oli olukord
talutavuse piires. Uuesti nägime piduplatsi õhtu eel, kui tagasi
tulime.
Kilekotid, pudelid, totsikud-nätsikud olid suitsevate
tukkide kõrvale metsa maha jäetud. Seltskond ise suures osas
lahkunud.
Mõnel piknikulisel saime veel sabast kinni ja palusime
sodi kokku korjata, mispeale sonide ja kitlitega piknikulised oma pahna
jooksujalu autodesse kandsid (poole silmaga hirmunult hobuseid vahtides) ja
Lasnamäele kaasa vedisid.
Kui me poleks neid kõnetanud
pooleteise meetri kõrgusel istudes (s.t hobuse seljast), siis vaevalt
nii taltunult tegutsetud oleks.
Hobusega
liigeldes on looduskaitseinspektor operatiivsem, aga ka loodusega
tihedamas kontaktis kui autoga sõites.
Kümme aastat tagasi,
ratsa mööda Eestit ringi rännates, sai selgeks: Eestimaa on
ühtlaselt täis loobitud kõikvõimalikku saasta. Ma ei
tea, kui hästi see oleks näha olnud autoga sõites. Ilmselt
mitte nii väga.
Põhiline teeäärne pahnaartikkel oli
tollal kortsu vajutatud džinnipurk. Kilomeetri peale tuli neid keskmiselt
kaks-kolm. Nii et kui kellad seisma jäid ja kilomeetriposte polnud, sai
kellaajas orienteeruda džinnipurke appi võttes.
Üks kilomeeter
tähistas kolme džinnipurki kraavikaldal, kaheksa kilomeetrit tähendas
kahtkümmet nelja purki. Olid hobusega sammu sõites 24 purki kokku
lugenud, järelikult – tund möödas.
Ma ei tea, kui tihti piirivalvur päevas või nädalas
mööda piiri edasi-tagasi jalutab. Vene piirivalvurid jalutasid mitu
korda päevas ja pudistasid päevalilleseemneid taskust maha, millest
võrsus piiri äärde efektne haljastuselement. (Seda
rääkis kunagi skulptor Seaküla Simson, kes Vene
piirivalvureid vahel nalja pärast puust püssiga sihtis.)
Miks ei
võiks piirivalvepatrull kõrvalistel metsateedel oma
tööd ratsahobustega teha? Kindlasti on piirkondi, kus hobusega ringi
kappav piirivalvur on efektiivsem kui jalamees.
(Ruhnus elas kunagi kaks
tori tõugu piirivalvehobust, aga see oli väga ammu.)
Linnades, kus on palju parke, rannaalasid,
metsaääri, kus pimedatel videvikutundidel koledaid asju juhtub, oleks
ratsutav politseipatrull ülimalt asjakohane. Siin elab ettearvamatute
plaanidega narkomaane, kes teistelt inimestelt luba küsimata asju ära
võtavad.
Ratsanikest korravalvuritel oleks selliste
tüüpide peale kindlasti mõju.
Kunagi käis Haapsalu
linnas ringi kaks ratsapolitseinikku, lapsed sibasid sabas. Mingit
tõsisemat bandet nad vahistada ei jõudnud.
Ratsapolitseinikud pannakse välja tavaliselt suurüritustele, kus
nad paari-kolme kaupa ringi käivad.
Kui päris suureks
mäsuks läheb, peaks hobuseid tooma juba kümneid. Siis tuleb
ritta võtta ja mässajad linnaväljakult minema suruda.
Käesolevas rubriigis peab muidugi nimetama
asjaolu, et hobune ei tarvita fossiilset kütust
ega jäta järele sügavad roopaid.
Hobusega saab hüpata
üle kraavi ja maha langenud puu. Hobusega jõuab pätile metsas
järele paremini kui jala, mootorratta või autoga.
Inimene
kipub hobust tavaliselt kartma.
Hobune on ju nii suur ja
röövel jääb hobusemehele anuvalt otsa vaatama ja
tõstab käed kõrgele pea kohale, kui ratsapolitsei ta
tabab.
Loom ise jääb seejuures viisakaks. Hobune inimest ei
ründa, peale ei astu, näkku ei löö. Ta hoiaks pahandustest
parema meelega üldse kõrvale, kui tema valida oleks.
On
muidugi juhtunud, et Vene piiril närvid kaotanud budjonnõi
täkk ratsanikul pöidla otsast ära hammustas, aga see on pigem
erand kui reegel.
Meie enda tori hobune oleks rahvarohketes kohtades
kasutamiseks just paras. Käitub väärikalt, näeb hea ja
suursugune välja. Rootsis näiteks on tori hobused ratsapolitsei
teenistuses, meil Eestis mitte!
Hobune teeks meie korrakaitsjate
töö tõhusamaks, paindlikumaks ja oleks jumekas komponent, mis
Eesti imagole hästi mõjuks.
Eestis on
hobuseid praegu umbes viis tuhat. Sporthobuseid ja eriti perehobuseid
(kellega lillelisel heinamaal ja mere ääres lusti käiakse
sõitmas) sugeneb iga aastaga jõudsalt juurde.
Vankrit
veavad vähesed, riigiteenistuses pole ühtki. Võiks olla!
Hobusekasvatajatel ka jälle põhjus, milleks oma tööd
teha.