Hollywoodi klassika: “West Side’i lugu”

Muusikali kullafondi kuuluv “West Side’i lugu” tähistab tänavu oma 50 aasta juubelit. 1961. aastal vändatud filmiversioon (rež Robert Wise, ­Jerome Robbins) kubiseb Leonard Bernsteini ja ­Stephen Sondheimi kirjutatud, tänaseks ilmselt ka kõige muusikalivõõrama inimese jaoks tuttavatest hittidest ja uljast koreograafiast.

Lugu kahest vaenutsevast New Yorgi kambast, kes võitlevad omavahel au ja võimu eest tänaval, mida kumbki jõuk enda omaks peab, on Vanemuise teatriski mängitud.

Shakespeare’i “Romeo ja Julia” ainestikul põhineval muusikafilmil endal on samuti põhjust tähistamiseks – nimelt võitis see 45 aastat tagasi tervelt 10 Oscarit (sh parim film, lavastaja, mees- ja naiskõrvalosatäitja), millest suurema skoori on teinud vaid legendaarsed “Ben Hur” (1959) ja “Titanic” (1997).

“Tartuffi” kavas reedel, 31. augustil kell 23
Tristan Priimägi ­soovitab: “Loomu ­poolest metsikud”

David Lynchi kanooniliste tekstide nimekiri pole mingi paigas asi. Peaaegu alati leiavad tema parimate teoste hulgas äramärkimist “Eraserhead” ja Blue Velvet”. Ülejäänud tabelikohtade pärast võitlevad pea kõik tema teised filmid. Mõne märkimisväärse erandiga.

Üheks erandiks on loomulikult “Dune”, mida ka Lynch ise oma lapseks tunnistada ei taha. Teiseks on mingil segasel põhjusel täiesti varju jäänud “Loomu poolest metsikud” (Wild at Heart, 1990). Õigem oleks vist küsida, miks. Osalt kindlasti sellepärast, et film on vähem lynchlik kui võib-olla mõned tema teised (kuigi ka siin on väga häirivad hallutsinatsiooni-unenäo-episoodid ja tuttav sünge undamine vahepeal täiesti olemas).

“Loomu poolest metsikud” on kohati kohmakas, aga samas armas žanrikatsetus, mis proovib lynchlikku alateadvuslikku ulma paari panna Ameerika teismeliste rokabilli-filmidega.

Tulemus sarnaneb mõneti John Watersi paramuusikalidega 80. aastatest (“Cry-Baby”, “Hairspray”), kus segunevad ebakonventsionaalne arusaam heast maitsest, rokabilližanri tunnusmärkide pila (“see maonahast jakk on mu individuaalsuse tunnus ja isikliku vabaduse sümbol!” – Sailor Ripley) ja skisofreenilised muusikavalikud. Näiteks, tantsides
speed-metal-bändi Powermad kontserdil koos oma pruudi Lula Fortune’iga (Laura Dern), haarab filmi (anti)kangelane Sailor Ripley (Nicolas Cage, pildil) mikrofoni ja esitab oma versiooni Elvise igihaljast loost “Love Me”. Sarnane skisofreenia valitseb ka filmis endas, mis vahetab käiku kiiremini kui Ripley lahtine ameeriklane.

Eripreemiad näitlemise osas lähevad siin aga sellele loomaaiale, keda metsikult armunud lindpriide paarike oma seksi ja pidusid täis retkel kohtab: Lula ema Marietta (Diane Ladd) pööritab silmi ning ületab oma teatraalsuses igasugused kämbi piirid (preemiaks Oscari nominatsioon). Kõige meeldejäävam kuju on aga totaalne friik Bobby Peru, kelle osas teeb ühe oma karjääri meeldejäävamatest rollidest Willem Dafoe.

“Tartuffi” kavas kolmapäeval, 29. augustil kell 23