Krokodill on püha
Madis Kõiv “Castrozza”
Lavastaja Taago
Tubin.
Osades Tarmo Tagamets, Ott Sepp, Meinhard Uiga, Agu Trolla, Maive
Käos, Mart Parind, Heli Teidla jt.
Võru Teatriateljee
esietendus Võru kultuurimajas Kannel 14. augustil.
“Castrozza” paelub esimesest stseenist peale – kui tundmatu
käsi selle nime aeglaselt läbi udu klaasile maalib. Nagu klaas ja
udu, nii oli ka nimiosalise elukäik tabamatu ja segane ning Võru
Teatriateljee lavastus ei anna ühtegi konkreetset pidet selle
rekonstrueerimiseks. See on näidend enesekaotamisest ja -leidmisest, usust
ja umbusust, armastusest ja veel suuremast armastusest. Kolkaküla vaesus,
juhmus ja umbusklikkus ning tsirkusemaailma glamuur loovad omavahel kummastava
visuaalse kontrasti.
Nagu Madis Kõivu tükkides
ikka, on “Castrozzaski” nii palju konflikte, et
kõik ei jää meelde. Isegi üdini kriminaalse sisuga
liine on vähemalt kolm: müütilise vürsti lähikondlase
Karel Nebukadnetsari mõrtsuka otsimine, külavanema poja tapmine
ning finaal, kus lausa kahel tegelasel hing välja võetakse.
“Olla võõras on olla hullem kui
mõrtsukas,” võiks olla tsitaat, mis näidendi idee
kõige selgemalt edasi annab. Aga sama hästi võib selleks
olla ka Mälukaotanu (Tarmo Tagamets) paljastus (või vähemalt
hüpotees), et Nebukadnetsari mõrtsuka otsimine on vaid
ettekäändeks küladest raha väljapressimisele. Nii
Illusionist (Ott Sepp) kui Ohvitser (Leino Rei) pakuvad silmamoondamist
tõe pähe, üks neist seisab aga headuse (või
vähemalt meelelahutuse), teine kurjuse teenistuses.
Ja sama
hästi võib kokkuvõtvaks kujundiks olla hoopis alligaator,
keda Mälukaotanu nii hardalt oma kübarast välja võtta
ihkab ja keda vahel mõned isegi näevad. Eks ole igal inimesel
selline paleus. Mõnel õnnestubki oma krokodill kübarast
välja võluda. Mõned jälle usuvad kellegi kohta, et tal
see õnnestub. Ning igatahes viitab “Castrozza” ka
võimalusele, et kübarast väljatõmmatud hiidroomaja
polegi nii armas loomake, kui esialgu tundub.
“Castrozza” on konkreetselt lavastatud ja mängitud, kuid
sedavõrd ebakonkreetselt kirjutatud, et nende kahe pooluse vahel tekib
alatasa kentsakas pinge. Kui Mälukaotanu kategooriliselt teatab, et
krokodill on püha ning ta ei alanda iial ennast seda rahvale näitama,
siis võib seda mõista vähemalt kolme moodi. Esiteks, et ta
tõesti mõtlebki nii. Teiseks, et ta püüab oma
oskamatust demagoogiliselt välja vabandada. Kolmandaks, et ta tahab
külarahvast alandada. Tore on selle asja juures see, et
Kõivu/Tubina versioonis ükski võimalus ei välista
teist.
Veel üks tsitaat näidendi kaleidoskoobina
keerleva ja muutuva, kuid ikka ühes kestas asuva intellektuaalse
mängu edasiandmiseks:
Mälukaotanu ehk Castrozza: “Aga mind
te ei tunne?”
Castrozza ehk Illusionist: “Ütleme: ei
tunne. On rohkem võimalusi.”
Võru
Teatriateljee oli oma lati juba Arthur Milleri “Ilma luumise
& muu äriga” nii kõrgele tõstnud, et üllatust
“Castrozza” ei pakkunud. Elamust – seda küll. Ainult
Vanemuise külalise Ott Sepa ideaalne sulandumine varem ammu üksteist
mõistma harjunud tuumikuga oli uudis. Sisuliselt mängis ju tema
üksi vastu kogu külarahvale. Tagametsa Castrozza oli ikka pigem
kaasakistu kui iseotsustaja, militaarid jälle liiga sirgjoonelised ja &u
uml;lbed, et vaimset dialoogi arendada.
Ülejäänud
rollidki olid laitmatud. Eriti jäi meelde Agu Trolla Külavanema abina
koeraliku alandlikkuse ning hundiliku julmuse eredalt edasi antud
sümbioosi poolest.
Olen varem näinud vähemalt nelja
Kõivu lavastust (“Põud ja vihm...”, “Peiarite
õhtunäitus”, “Küüni täitmine” ja
“Ennola”). “Castrozza” on neist kõigist selgem,
vaheldusrikkam ning leidlikum. Siin on pingest vabastavaid õhuvahesid
(järjekordsed Eesti teatriajaloo väärt loomrollid teinud
hermeliinkääbusküülik Julius ning tuvi Riki, Tauri Trummali
klounaad) ning ka süžee poolest on tegu üsna keskendatud looga. Halba
polegi öelda, teine vaatus kippus ehk mõnevõrra venima ja
katastroofikirves liiga hoogsalt vehkima, aga need on pisiasjad. Mihkel Ehala
lavakujundus on maitsekas, väldib nii üleliigset teatraalsust (mis
tsirkusemiljööga ju hästi passinuks) kui ka suhteliselt kiiresti
tüütavat minimalismi.
Nii nagu algus, on
äärmiselt mitmetähenduslik ka lavastuse lõpp –
vaataja viimine macbethlikult süngeks muutunud teatriruumist maalilisse
päikeseküllasesse videosse. Kui Eesti teatris kasutatakse videot
pigem liiga palju kui liiga vähe, siis selles lavastuses mõjus
ainus filmikaader otsustava hoobina.
Ahjaa –
ühe üllatuse osaliseks ma siiski sain. Nimelt siis, kui Tubin
kindlalt teatas, et lavastust mängitakse ainult viis korda ja
väljaspool Kannelt seda lavale tuua ei saagi. No ma ei tea. Tallinnas
näiteks lammutatakse parajasti kaht puumaja alusmüürideni maha
ja pannakse mujal taas kokku. Ikka peab see provints ennast kangemana
näitama.