Kinnisvarabuumi luuser Eesti Post
Postifirma suutis Tallinnas 2003. aastal kolida
administratsiooni ja suure osa tegevusest kesklinna
peapostkontorist
Lasnamäele Pallasti tänavale. Firmale üle mõistuse
ruumikaks jäänud maja, kinnisvaraportfelli vaieldamatu
kroonijuveel, jäi rentnikele vabaks. Ent sellega sai
mõistus otsa. Terve järgneva aasta küttis Eesti Post oma
kulu ja kirjadega maja täiesti tühja kolmandat korrust,
magusaimat büroopinda Tallinna kesklinnas, ilma et keegi seda kasutanuks.
Firma toonane nõukogu esimees Jüri Ehasalu ähvardas
rendipinna eest vastutajad koguni kohtu alla anda.
Hiljem on
maja ümber kostnud mitmeid sahinaid. Postifirma juhtkond pole
lihtsalt julgenud selle suure ja tundliku küsimusega midagi ette
võtta. Ehasalu sõnul on peapostkontor tänases Viru
väljaku panoraamis kui lünk hammastikus. Kusagil on investorid, kes
tahaksid maja ära osta, kusagil on uitmõtted maja
renoveerimiseks. Ning kusagil arhitekt Raine Karp oma hirmuga, et
maja võib jagada Sakala saatust ehk minna lammutamisele.
Krunt müüdi võileivahinnaga
Suure
potentsiaaliga ärikrundi Viru hotelli vastas kinkis Eesti Post
juba aastaid tagasi võileivahinna eest Merkole. Selle asemel,
et krunt ise välja arendada või siis sellelt
vähemalt soliidset hoonestusõiguse tasu teenida. Tehingu eest
vastutas juhatuse liige Jaan Tuul, kes siiani Eesti Posti leiba sööb.
Merko ehitas krundile hotelli ja Toomas Annus on rahul.
Kas
nüüd, kus Eesti Posti nõukogu esimeheks on saanud Meelis
Atonen, kuuleme peagi peapostkontori langemisest mõne
Reformierakonna sponsori käsutusse? “Ärge neid sõnu
minu suhu pange. Siis tulevad nad mind risti lööma,” ütleb
Ehasalu. Ent möönab: “Aga aeg läheb ja head teod
tahavad tasumist. Mina igatahes jälgin Atoneni tegemisi Eesti Posti
nõukogu eesotsas sõbraliku murega.”
Eesti Post
jättis mullu kinnisvarabuumi tipul kasutamata võimaluse
müüa oma osa Toompuiestee 33 kinnistust. Kunagist posti sorteerimise
keskust kasutavad nüüd vaid rentnikud ning renditulu
pole eriti suur. Ehasalu arvates tulnuks maja ligi 30
miljoni krooniga maha müüa. Nii oleks suudetud vältida 2006.
aasta 20,5 miljoni kroonist kahjumit.
Tänavu 27. aprillil
pandi postifirma nõukogus Toompuiestee kinnistu müük
hääletusele.
Häältega kolm nelja vastu kaotasid
müügi pooldajad. Üks müügi vastane, nõukogu
liige Tauno Tuula põdes, et tema ei ole valmis nii strateegilisi
otsuseid tegema. “Las uus peremees otsustab,” ütles ta.
Rootsi riiklik postifirma müüs mõned aastad
tagasi kinnisvara, et katta sellest põhitegevuse suurt ja ootamatut
kahjumit. “Kinnisvara on iga postifirma reserv, mida saab probleemide
korral kasutada,” arvab Ehasalu. Aga Eesti Post pole kasutanud.
Postkontorite sulgemine luhtus
Kui Eesti Post on firma,
mida juhitakse äriloogika alusel, pidanuks ammu sulgema
ebaefektiivselt töötavad väikesed maapostkontorid,
kus tehakse keskmiselt üks universaalpostitehing päevas
või vähem. Neid oli postifirma endise juhi Peeter Raudsepa
mulluse arvutuse kohaselt 119. Ehk 22 protsenti
540st. Postiteenuse kvaliteet poleks seejuures kannatanud –
teenus kolinuks postkontoritest lihtsalt raamatukogudesse,
rahvamajadesse, bensiinijaamadesse ja kauplustesse. Postiljonid
saanuksid omalaadi “liikuvateks postko
n
toriteks”. “Milline kulude kokkuhoid!” mõtles
Raudsepp. Aga toonane majandusminister Edgar Savisaar
ütles kavale ei. Kohalikud valimised olid tulemas ja heakskiit
postkontorite sulgemisele maal oleks olnud suur poliitiline ämber.
Sel nädalal teatas postifirma, et tahab 44 postkontorit kinni
panna. Neist vaid kaks tegutseb postifirmale endale kuuluval pinnal.
Vähekasutatavate ja sanitaarses mõttes nõukaaegsete
postkontorite sulgemine (üks neist asus trepi all, mõned omanikuta
majas, paljudes puudus küte ja soe vesi) on lootusetult hilinenud samm,
mis – oh häda – eeldab veel postifirma nõukogu
heakskiitu.
Arusaamatud
kinnisvaratehingud
Selge arusaam, mida müüa, mida
jätta ja mida rentida, on Eesti Postis kogu aeg puudunud.
Segaseks jääb, miks näiteks müüdi 2004. aastal
200 000 krooniga Kuremäe postkontori maja (1886 m2 ärikinnistu), aga
jäeti müümata kümned teised samas seisus vanad postkontorid
üle Eesti. Ning kust võttis postifirma juhtkond
idee müüa Pärnu peapostkontori hoone Akadeemia
tänaval, samas kui firma nõukogu tehingu maha laitis. Ladusalt
läks aga Pärnus Kuuse postkontori müük, mida
külastas 70–80 inimest kuus. Selle müügist teeniti mullu
13,5 miljonit krooni.
Postkontorite renoveerimistööd
lõpetas Eesti Post suuresti läinud sajandi lõpus. Sel
sajandil pole selleks enam raha jätkunud. Nii taheti kulusid kokku hoida.
Et toime tulla olukorras, kus Sideamet ei lubanud viis aastat lihtkirja
hinda 4,4 kroonilt tõsta.
Ehasalu: “Põhikooli
nooremate klasside matemaatikaülesanne: mis juhtub siis, kui teenuse
hinda hoitakse samal tasemel viis aastat, samal ajal kui sellest üle
kolmveerandi moodustavad tööjõu- ja transpordikulud?”
Postifirma on loobunud isegi raamatupidamislikest
trikkidest oma kinnisvaraportfelliga, jättes selle aastaid ümber
hindamata. Nii seisabki firma viimases bilansis, et ligi 150 kinnistuga
portfelli väärtus on ligi 320 miljonit krooni. Sama palju
võiks täna saada ainuüksi ühe objekti –
peapostkontori eest.
Eesti Posti juhatuse liikme Ahti Kallaste sõnul võiks firma kogu oma kinnisvaraportfelli maha müüa, kui see ei pärsiks teenuse kvaliteeti.
Milline meeleolu Eesti Postis praegu on?
Praegu tegutseme koos Aavoga (teine juhatuse liige Aavo Kärmas) väga aktiivselt. Viimasel nõukogul saime aimu, mida meilt oodatakse: kas peame, nui neljaks, kasumisse jõudma või kanname sotsiaalset rolli.
Ja kumba siis oodatakse?
Nõukogu soov oli ühene: Eesti Post peab olema jätkusuutlik majandusüksus, mis suudab ellu jääda ka 2009. aastal, kui postiturg Eestis avatakse.
Kuidas see saavutatakse?
Meile anti kaks kuud aega välja töötada plaan, millega tuleme välja nõukogus septembris. See tähendab restruktureerimisi ja ümberkorraldusi: ilmselt Eesti Posti jaotamist eraldi tulemusüksusteks, tütarettevõtetega holdingfirmaks või millekski sarnaseks. Praegu oleme nagu üks suur kolhoos!
Nii et Eesti Post jaguneb kontserniks?
Võib, aga ei pruugi. Eesmärk on, et iga valdkond – kojukanne, logistika, reklaam, otsepostitus jne – suudaks pakkuda iseseisvalt jätkusuutlikku teenust. Soome postifirmas pole need eraldi tütarettevõtted, vaid tulemusüksused ühe ettevõtte sees.
Mis roll kinnisvaral on selles suures plaanis?
Eesti Post ei ole kinnisvarafirma ja me ei pea kinnisvaraga tegelema. Me peaksime puhtalt tegelema posti- ja logistikateenusega. Postkontori pinda võime rentida.
Seega võiks kogu portfelli – kokku ligi 120 kinnistut – maha müüa?
jah, miks mitte. Aga see pole nii lihtne. Meie kohustus on postiteenust pakkuda üle Eesti. Ühes väikelinnas otsisime pikka aega pinda ja ei leidnud tehniliselt sobivat. Seega peame teatud pindu ise omama.
Tahate 44 postkontorit sulgeda – kas ülejäänud 500 töötavad siis efektiivselt?
Ebaefektiivsuse tõttu võiksime pool Eesti postkontoritest kinni panna. Aga seadus ütleb, et igas vallas peab olema postkontor, teatud juhul isegi mitu.
Kust tuleb teie optimism, et postkontorite sulgemise kava seekord poliitilise heakskiidu saab – majandusministri vahetusest?
Küsimus polnud toona (2006. aastal, kui Eesti Posti juhtis Peeter Raudsepp – toim.) mitte ministris, vaid sulgemise plaani halvas teavitustöös.
Mis kavad on firmal peapostkontori hoonega?
Me ei vaja oma tegevuseks postimaja. Aga üks on kindel: postiteenus peab seal säilima. Rohkem ma sel teemal ei spekuleeriks.