Karikakramäng Iraani sõjaga
Rahvusvahelises elus on käimas ennustusvõistlus,
kes arvab täpsemalt ära Ameerika Ühendriikide - Iraani
sõja alguspäeva. Käesoleval aastal on ajakirjanduses olnud
kaks “mobilisatsiooni”: esimene on dateeritav veebruari algusega,
kui Briti ajaleht Guardian luges üles peatselt algava sõja
tundemärgid, nagu näiteks president George W. Bushi korraldus
föderaalsete naftareservide suurendamiseks või veel ühe
lennukikandja ning selle saatelaevade saatmine Pärsia lahe piirkonda.
Guardiani arvates juhtub tõenäoliselt midagi veel enne 2009. aasta
jaanuari, kui praegune president peaks lahkuma Valgest Majast
(presidendivalimised toimuvad 2008. aasta novembris, tõenäoliselt
peaks sõjamöll puhkema enne seda kuupäeva). Ajaleht ennustas,
et kuumaks läheb juba tänavu kevadel. Kevad möödus
rahumeelselt.
Teine “mobilisatsioon” käib praegu:
Sunday Times, taas Briti ajaleht, teatas 2. septembri numbris, et Pentagonil on
juba valmis nimekiri 1200 sihtmärgiga Iraani pinnal, mis
hävitatakse kolm päeva kestvate õhurünnakutega.
Millal see juhtuda võiks? See juhtub... kunagi.
Hästi toidetud müüdid
Propagandasõda käib muidugi juba pikemat aega täiel tuuril.
Valge Maja edu kodupubliku ettevalmistamisel jõuliseks lahenduseks on
olnud vaieldamatu: läinud aasta alguses ilmunud avaliku arvamuse
uuringud USAs näitasid, et 27 protsenti ameeriklastest pidas Iraani oma
kodumaale suurimaks ohuks (al-Qaida terroriste pidas ülimaks ohuks vaid 4
protsenti). Muidu pidas Iraani suurimaks ohuks alates 90. aastate algusest
stabiilselt kuus protsenti küsitletuist.
2005. aasta
oktoobris uskus 55 protsenti küsitletuist, et Iraanil on tuumarelv juba
olemas.
2006. aasta veebruaris uskus 72 protsenti, et kui Iraan
saab tuumarelva, siis ta laseb selle Iisraeli vastu käiku. (Siit
järeldub skisofreeniline meeleseisund, aga ärme hakka tegema
siinkohal solvavaid oletusi – manitsusi, et maaslamajaid ei tohi
lüüa, kõlab ka meie Ameerika-sõprade ringist).
“Poliitiliselt haritud” ning partei liinist “õigesti
aru saavad” ameeriklased näikse olevat sõja õigsuses
veendunud.
Kui Bush tahab, siis ta muidugi võib sõda
alustada. Iraagi sissetungi ja sellele järgnenu üks kogemusi on, et
Ameerika president on kõikvõimas siis, kui ta asub täitma
põhiseaduses ette nähtud vägede ülemjuhataja rolli.
Kongress on võimetu sellise presidendi tiibu kärpima (Kongressis
leiduvad sõjavastased leerid on killustunud) ja Ülemkohus
lihtsalt ei taha seda teha. Sõja kuulutanud, vägesid juhtiv
president on Juht, Rahva Isa, Vabaduse Garant. Jumal, kui soovite. Bushile
sobivad hästi kõik need rollid.
Iraak kui
põrgu eelpost
Sõja alustamine oleks siiski
hullmeelsus, sest Ühendriikidel on juba kaks sõda kaelas –
Iraagis ja Afganistanis –, mis tähendab seda, et n-ö
üleliigseid maavägesid pole kusagilt võtta. Käiku peaks
minema sõjalise jõu ülejäänud komponendid –
õhujõud ja laevastik. Oletame, et need visatakse tulle, et need
on hõivatud määramatu aja Pärsia lahe piirkonnas. Siis
kaob USA võime sekkuda maailma muudes piirkondades. Mis saab
näiteks vabadust armastavast Taiwanist, kui Pekingi kommunistid otsustavad
selle mandri-Hiinaga ühendada, kes neid kaitseb?
Õhusõda Iraani vastu, isegi Iisraeli võimsa toetuse
puhul, ei suruks Iraani põlvili. Maavägede osaluseta
ei ole võimalik sõdasid võita (sõjakuriteo
mõõtmed võtnud Saksamaa strateegiline pommitamine Teise
maailmasõja päevil on üks näide). Oletame, et
ameeriklased purustavad Pentagoni nimekirjas olevad 1200 objekti ja kuulutavad
sõja lõppenuks. Ent Iraanile sõda sellega alles algab.
Teheranil on võimalused teha ameeriklastele palju kurja naabruses olevas
Iraagis, kus on 150 000 jänkisõdurit, kelle suhtes Iraagi
šiiidid on seni hoidnud neutraalset joont.
Kui Iraan nad
keti otsast lahti laseb, muutub Iraak tõeliseks põrguks. Teherani
mulladel on võimalik alustada ka globaalset terroritegevust (praegu nad
hoiduvad sellest, nende toetatav Hizbollah tegutseb vaid Iisraeli vastu).
Võtmeroll saudidel
Mis on kogu asja
mõte? Lähtudes teesist, et Bush ja tema nõunikud ei ole
hulluks läinud, käib praegu Pärsia lahe piirkonna
ettevalmistamine vältimatult saabuvaks hetkeks, kui Iraagist lahkub
viimane USA sõdur. Iraani president Mahmoud Ahmadinejad teatas 28.
augustil, et ameeriklaste lahkumisega tekib piirkonda võimuvaakum, mille
Iraan on kohe valmis täitma.
Vaakumit on valmis täitma ka
Saudi Araabia (ja Türgi, kui juba loetlemiseks läks). Peaksid Iraan
ja Saudi Araabia kusagil Tigrise ning Eufrati kallastel kokku saama, siis ei
pruugi see kokkusaamine olla sõbralik.
Mõlemad on
islamiriigid, kuid samas on nad nii erinevad, et võiksid kuuluda eri
tsivilisatsioonidesse. Iraan on tugevam. Ilmselt ka argressiivsem (milline on
Saudi Araabia sõjaline võimekus, ei tea keegi, saudide monarhia
kohal on ikka olnud kas Suurbritannia või USA vihmavari).
Iraani president Ahmadinejad hoidub saude ärevusse ajamast:
Ameerika-ja-tema-sõprade järgse vaakumi täitmisel kutsus ta
saude lahkelt osalema. Kuna nad on nõrgemad, siis ilmselt noorema venna
rollis. Washingtonist vaadates aga poleks see üldsegi soovitav olukord,
sest Saudi Araabia on USA liitlane – selle kinnituseks on ameeriklaste
äsja teatavaks tehtud valmisolek tarnida saudidele uusimat relvastust
miljardite dollarite eest. Selle liitlase ülesanne on tasakaalustada
Iraani, et viimane ei muutuks piirkonna hegemooniks.
Ühesõnaga – saudid peaksid täitma sarnast rolli nagu
Saddam Hussein enne seda, kui ta muutus Washingtoni vaenlaseks. Enne seda,
tuletagem meelde, oli ta justkui sõber. Nii kaua, kui Saddam
sõdis Iraaniga (1980–88), oli ta OK. Kuigi ta kasutas keemiarelva
Iraani vastu.
(Mõnikord on keemiarelv hea, mõnikord
halb; see on rahvusvaheliste suhete dialektika.)
Divide
et impera
Jaga ja valitse, kõlas vanade roomlaste üks
juhtimistarkusi. Ameeriklased valmistuvad Iraagist lahkuma ning
püüavad seal luua mingit uut jõudude tasakaalu. Keegi peab
olema kellegi vastu ning soovitavalt on vastakuti seisvad jõud
ühetugevused. Ähvardades hakata piirkonna tugevaimat riiki Iraani
(kunagi) pommitama, antakse Lähis-Idas ja Pärsia lahe piirkonnas
ülejäänutele märku, et “ärge te Teheraniga
“plaani pidage”. Saate veel kõrvetada.”
“Jaga ja valitse” põhimõtet rakendatakse vist ka
Iraani-siseselt. Iraani ja USA vahel olevat sõda juba käimas,
ent see sõda on salajane. Iraan ei ole homogeenne riik, 40 protsenti
tema rahvustikust kuulub vähemuste hulka – kurdid, araablased,
aserid... Eriti perspektiivikas on toetada Iraanis elavate araablaste
separatismi, sest nende alal asuvad riigi naftavarud.
Väidetavalt on ameeriklased rahvusvähemuste
lahkulöömismeeleolusid toetanud juba mõned
aastad, saates nende juurde lausa oma eriväelasi.
Kuidas on
lood Iraani tuumaprogrammiga, mille tõkestamiseks on vaja teha
kõik võimalik ja
millest rääkides
sõjahüsteeriat üles puhutakse? Mullade pommiprojekti
hetkeseisust ja pikemast perspektiivist räägitakse erinevalt.
Rahvusvaheline Aatomienergia Agentuur, kes on kutsutud Iraani
tuumarajatisi inspekteerima, näikse olevat seisukohal, et
kasutamisvalmis tuumarelvast on asi ikka veel väga kaugel. Washingtoni
eksperdid asuvad täiesti vastupidisel seisukohal – kohe-kohe on pomm
valmis ja siis võib see muidugi sattuda al-Qaida terroristide kätte
(déjà vu?, jah, seda räägiti ka Saddami
massihävitusrelvade kohta). Iraani ähvardamiseks peab olema mingi
põhjus ja midagi originaalsemat pole välja mõeldud.
Aga kuna kaks korda sama reha otsa ei astuta, siis kokkuvõtvalt
– sõda ei tule, see kõik on suur bluff.
Samas, nagu öeldud, arutluskäik põhineb teesil, et Bush
ei ole hull. Paraku puudub viimases igasugune kindlus.