06.09.2007, 00:00
Mart Meri – seisus kohustab
Alates 1. septembrist juhib Lennart Meri loodud Eesti Instituuti tema poeg Mart Meri (48), kes arvab, et on saabunud aeg mõelda etnofuturistlikult.
Märtsikuust, kui vahetus Riigikogu koosseis, on
Mart Meri olnud kodune.
“Suurima heameelega võtsin aja maha ja töötasin nii toas kui aias,” ütleb ta ja lisab samal väljapeetud toonil, et “see on olnud väga mõnus aeg”. Ilmselgelt algas Mart Meri jaoks “mõnus aeg” päevast, mil Toomas Hendrik Ilves võitis presidendivalimised.
Sotsiaaldemokraadist Meri panus sellesse pühasse üritusse möödunud sügisel oli kultuuritegelaste toetuskirja korraldamine.
Mart Meri elab oma lapsepõlvekodus, isa ehitatud majas Nõmmel Pilviku tänaval.
Nõmme aedlinnas ei ole kombeks mändide all potipõllundust korraldada, seda enam hinnatakse seal aga tubast vaimutööd. Nii on see põlvest põlve olnud ka Meride dünastias.
Sellal kui tema vanemad oma temperamentset elu elasid, veetis väike Mart palju aega oma vanaisa, Shakespeare’i-tõlkija Georg Meri kodus Vabaduse puiesteel. Pilviku tänava kirjutuslaua taga, kus nüüd Mart oma isa arhiivi korraldab, on sündinud valdav osa Lennart Meri tekste alates “Hõbevalgest” kuni presidendikõnedeni. Kui siia juurde arvata veel Kabelineeme majas asuvad maast laeni riiulid dokumendikaustadega, mis kõik ootavad arhiveerimist, on selge, et see on hiiglaslik töö.
Oma isa palgalise erasekretärina poleks ta pruukinud uut ametikohta vastu võtta, kuid see oli ettepanek, millest ei saanud keelduda. Mart Meri küll mitte. Noblesse oblige – seisus kohustab.
Uues ametis jääb isa pärandi korrastamine ilmselt soiku, sest ka Eesti Instituudis ei oota pelgalt sohva ja kohvikruus.
*
Pole midagi parata, aga alustades Mardist, keerab jutt peagi Lennarti peale. Küllap on Mart oma karismaatilise isa varjuga harjunud. Lõppeks on ta ju terve elu olnud oma isa poeg. Isegi ülikooliajal, mil Lennart oli vaid Tallinnfilmi toimetaja, tundsid teda kõik, sest äsja oli valmis saanud dokumentaalfilm “Linnutee tuuled”. Millest muust oli toonastel rahvuslikult meelestatud noortel legaalselt kinni haarata kui soomeugri ürgidentiteedist? Oli ansamblite Hõim ja Ruja kuldaeg, vähemalt Tartu filoloogide hulgas.
Tundub, et Mart ei ole turgenevlik-tammsaarelikku isade-poegade võitlust kunagi pidanud. Tema valikud on alati järginud Lennarti eeskuju.
Esimesed viis aastat pärast ülikooli sedeldas Mart Keele ja Kirjanduse Instituudi murdesektori kapi taga hoolsalt murdesõnu. Omal sissepoole pööratud moel oleks ta ilmselt terve elu rahulikult kuskil teadusasutustes ja seltsides soomeugri asja ajanud ning sulandunud lihtsalt Tartu ülikooli erudeeritud ja sarkastilise huumorimeelega eesti filoloogide arvukasse perre – kui tema pöörane isa poleks asunud riiki juhtima.
Sellest hetkest on Mart truu sekundandi ja väärika pojana alati isa kõrval olnud. Kippumata ise varjust välja astuma. Nii nagu ta poisikesena käis kaasas filmivõtetel, said nüüd Mardist ja tema naisest Kai-Riinust presindendikampaania korraldajad.
Eesti Instituut, mis on mitteametliku välisministeeriumina Eesti asja ajanud laulva revolutsiooni päevist peale, on puhtal kujul Lennart Meri sünnitis. Oma “kuidas-võita-sõpru-ja-mõjutada-inimesi”-karism aga korraldas ta kultuurilised laskepesad Helsingisse, Pariisi, Londonisse ja Bonni. Lennart kasutas kultuuripunkte n-ö kattevarjuna, ajades asju Eesti Instituudi kaudu seal, kus poliitikud ei saanud oma nägu näidata. “Kultuur on meie viimane padrun, “ ütleb Lennart Meri oma valitsemisaja alguses 1992. aa stal.
Intervjuus Andreas Oplatkale raamatus “Lennart Meri – Eestile elatud elu” räägib Lennart, et 1989. aastal rajas ta selle “rohkem instinktist kui selgest ettenägelikkusest”. “Igatahes olin ma endale teadvustanud, et me peame eesmärgiks võtma Eesti kohaloleku taastamise Euroopas. --- Üks põhilisi ideid oligi saata stipendiaate välismaa ülikoolidesse. Raha meil muidugi ei olnud. Niisiis tuli toimida mingil moel nõnda, et meie esindajad välismaal saaksid stipendiume või mingeid muid toetusi. --- Välisministeeriumid teadsid loomulikult, kuhu ma oma plaaniga sihin. Kui siis aeg küps oli, asusid kõik meie esindajad 24 tunni jooksul saadikutena ametisse ja otsekohe neid sellistena ka tunnustati.”
Toonastest Lennarti välismaale lähetatud noortest (Jüri Luik, Sven Jürgenson, Kaja Tael, Toivo Tasa, Matti Maasikas jt) kasvas hiljem Eesti välisdiplomaatia raskekahurvägi. Nemad meenutavad, et vanas Sakala keskuses asunud kolmes toakeses valitses “uskumatult tore õhkkond, intellektuaalne atmosfäär”. Selle eest hoolitses direktor, tunnustatud tõlkija Henno Rajandi, kes teadupärast oli Lennarti hea sõber.
Viimase aasta on instituut olnud juhita. Pärast prantsuse filoloogist Lore Listra haigestumist ei kiirustanud kollektiiv endale uue juhi leidmisega. Siin ei aeta asju personaliotsingu või avalike konkursside kaudu. Oluline on, et kandidaat oleks vastuvõetav kõigile umbes kahekümnele MTÜ liikmele. Aristokraatlik värk.
Eesti Instituut on mittetulundusühing – täpsemini gongo (governmentally organised non-govermental organisation). See staatus annab talle omalaadse vabaduse: allumata otseseselt riiklikule bürokraatiale, toitutakse siiski nii kultuuri-, haridus- kui ka välisministeeriumi eelarvest.
Lennartmerilik arrogantne aura on asutusele jäänud siiani. Laiad rahvamassid pole Eesti Instituudist eales kuulnud, kuid väljavalitud rahvuslike huvidega humanitaarid toimetavad seal agaralt siiani.
Nüüd on suurem osa Lennarti suuri visioone tõeks läinud, Eestist on kasvamas euroopalik-kodanlik vabariik, meil on raha ja suveräniteeti nii de jure kui ka de facto. Mis asju on nüüd Eesti Instituudil ajada?
“Tuleb mõelda etnofuturistlikult,” ütleb Mart Meri. “Eks ma mõnikord hetketi olen sihuke optimist, tundus, et siin saab midagi ära teha.”
Ta võttis mitu kuud mõtlemisaega, enne kui uue tööpakkumisega soostus. Et ka sellel ametikohal tuleb tal teatud mõttes isa kingadesse astuda, talle pähe ei löönud.
Teisipäeval tegi vastne direktor esimese koosoleku ja kirjeldab vaimustunult õhkkonda, mis majas valitseb.
Kõige huvitavam osa tema programmkõnest puudutab Eesti Maju välismaal. Mart Meri visioon on, et paljudest neist võiksid saada Eesti Instituudi staabid. “See on suur valdkond, võimas asi. Aeg on küps, et kodu-Eesti tuleks välis-Eestile appi.
Eesti Instituut võiks olla midagi rohkemat kui täiuslik kultuuribürokraat, kes toimetab stipendiumipabereid ja otsib näitustele pinda ja saadab välisriikide esindustesse humoorikalt sõnastatud voldikuid eestluse olemuse kohta.
Eesti Instituudi eeskujud olid mõjuvõimsad Goethe Instituut, British Council, L’Académie
française. Eirnevus on selles, et neil teistel on palju rohkem raha ja Eesti Instituut peab siiamaani läbi ajama üsna väikese kollektiiviga.
Impeerium, mis Meride dünastias isalt pojale pärandub, o n kultuur, sugrimugri värk.
“Suurima heameelega võtsin aja maha ja töötasin nii toas kui aias,” ütleb ta ja lisab samal väljapeetud toonil, et “see on olnud väga mõnus aeg”. Ilmselgelt algas Mart Meri jaoks “mõnus aeg” päevast, mil Toomas Hendrik Ilves võitis presidendivalimised.
Sotsiaaldemokraadist Meri panus sellesse pühasse üritusse möödunud sügisel oli kultuuritegelaste toetuskirja korraldamine.
Mart Meri elab oma lapsepõlvekodus, isa ehitatud majas Nõmmel Pilviku tänaval.
Nõmme aedlinnas ei ole kombeks mändide all potipõllundust korraldada, seda enam hinnatakse seal aga tubast vaimutööd. Nii on see põlvest põlve olnud ka Meride dünastias.
Sellal kui tema vanemad oma temperamentset elu elasid, veetis väike Mart palju aega oma vanaisa, Shakespeare’i-tõlkija Georg Meri kodus Vabaduse puiesteel. Pilviku tänava kirjutuslaua taga, kus nüüd Mart oma isa arhiivi korraldab, on sündinud valdav osa Lennart Meri tekste alates “Hõbevalgest” kuni presidendikõnedeni. Kui siia juurde arvata veel Kabelineeme majas asuvad maast laeni riiulid dokumendikaustadega, mis kõik ootavad arhiveerimist, on selge, et see on hiiglaslik töö.
Oma isa palgalise erasekretärina poleks ta pruukinud uut ametikohta vastu võtta, kuid see oli ettepanek, millest ei saanud keelduda. Mart Meri küll mitte. Noblesse oblige – seisus kohustab.
Uues ametis jääb isa pärandi korrastamine ilmselt soiku, sest ka Eesti Instituudis ei oota pelgalt sohva ja kohvikruus.
*
Pole midagi parata, aga alustades Mardist, keerab jutt peagi Lennarti peale. Küllap on Mart oma karismaatilise isa varjuga harjunud. Lõppeks on ta ju terve elu olnud oma isa poeg. Isegi ülikooliajal, mil Lennart oli vaid Tallinnfilmi toimetaja, tundsid teda kõik, sest äsja oli valmis saanud dokumentaalfilm “Linnutee tuuled”. Millest muust oli toonastel rahvuslikult meelestatud noortel legaalselt kinni haarata kui soomeugri ürgidentiteedist? Oli ansamblite Hõim ja Ruja kuldaeg, vähemalt Tartu filoloogide hulgas.
Tundub, et Mart ei ole turgenevlik-tammsaarelikku isade-poegade võitlust kunagi pidanud. Tema valikud on alati järginud Lennarti eeskuju.
Esimesed viis aastat pärast ülikooli sedeldas Mart Keele ja Kirjanduse Instituudi murdesektori kapi taga hoolsalt murdesõnu. Omal sissepoole pööratud moel oleks ta ilmselt terve elu rahulikult kuskil teadusasutustes ja seltsides soomeugri asja ajanud ning sulandunud lihtsalt Tartu ülikooli erudeeritud ja sarkastilise huumorimeelega eesti filoloogide arvukasse perre – kui tema pöörane isa poleks asunud riiki juhtima.
Sellest hetkest on Mart truu sekundandi ja väärika pojana alati isa kõrval olnud. Kippumata ise varjust välja astuma. Nii nagu ta poisikesena käis kaasas filmivõtetel, said nüüd Mardist ja tema naisest Kai-Riinust presindendikampaania korraldajad.
Eesti Instituut, mis on mitteametliku välisministeeriumina Eesti asja ajanud laulva revolutsiooni päevist peale, on puhtal kujul Lennart Meri sünnitis. Oma “kuidas-võita-sõpru-ja-mõjutada-inimesi”-karism aga korraldas ta kultuurilised laskepesad Helsingisse, Pariisi, Londonisse ja Bonni. Lennart kasutas kultuuripunkte n-ö kattevarjuna, ajades asju Eesti Instituudi kaudu seal, kus poliitikud ei saanud oma nägu näidata. “Kultuur on meie viimane padrun, “ ütleb Lennart Meri oma valitsemisaja alguses 1992. aa stal.
Intervjuus Andreas Oplatkale raamatus “Lennart Meri – Eestile elatud elu” räägib Lennart, et 1989. aastal rajas ta selle “rohkem instinktist kui selgest ettenägelikkusest”. “Igatahes olin ma endale teadvustanud, et me peame eesmärgiks võtma Eesti kohaloleku taastamise Euroopas. --- Üks põhilisi ideid oligi saata stipendiaate välismaa ülikoolidesse. Raha meil muidugi ei olnud. Niisiis tuli toimida mingil moel nõnda, et meie esindajad välismaal saaksid stipendiume või mingeid muid toetusi. --- Välisministeeriumid teadsid loomulikult, kuhu ma oma plaaniga sihin. Kui siis aeg küps oli, asusid kõik meie esindajad 24 tunni jooksul saadikutena ametisse ja otsekohe neid sellistena ka tunnustati.”
Toonastest Lennarti välismaale lähetatud noortest (Jüri Luik, Sven Jürgenson, Kaja Tael, Toivo Tasa, Matti Maasikas jt) kasvas hiljem Eesti välisdiplomaatia raskekahurvägi. Nemad meenutavad, et vanas Sakala keskuses asunud kolmes toakeses valitses “uskumatult tore õhkkond, intellektuaalne atmosfäär”. Selle eest hoolitses direktor, tunnustatud tõlkija Henno Rajandi, kes teadupärast oli Lennarti hea sõber.
Viimase aasta on instituut olnud juhita. Pärast prantsuse filoloogist Lore Listra haigestumist ei kiirustanud kollektiiv endale uue juhi leidmisega. Siin ei aeta asju personaliotsingu või avalike konkursside kaudu. Oluline on, et kandidaat oleks vastuvõetav kõigile umbes kahekümnele MTÜ liikmele. Aristokraatlik värk.
Eesti Instituut on mittetulundusühing – täpsemini gongo (governmentally organised non-govermental organisation). See staatus annab talle omalaadse vabaduse: allumata otseseselt riiklikule bürokraatiale, toitutakse siiski nii kultuuri-, haridus- kui ka välisministeeriumi eelarvest.
Lennartmerilik arrogantne aura on asutusele jäänud siiani. Laiad rahvamassid pole Eesti Instituudist eales kuulnud, kuid väljavalitud rahvuslike huvidega humanitaarid toimetavad seal agaralt siiani.
Nüüd on suurem osa Lennarti suuri visioone tõeks läinud, Eestist on kasvamas euroopalik-kodanlik vabariik, meil on raha ja suveräniteeti nii de jure kui ka de facto. Mis asju on nüüd Eesti Instituudil ajada?
“Tuleb mõelda etnofuturistlikult,” ütleb Mart Meri. “Eks ma mõnikord hetketi olen sihuke optimist, tundus, et siin saab midagi ära teha.”
Ta võttis mitu kuud mõtlemisaega, enne kui uue tööpakkumisega soostus. Et ka sellel ametikohal tuleb tal teatud mõttes isa kingadesse astuda, talle pähe ei löönud.
Teisipäeval tegi vastne direktor esimese koosoleku ja kirjeldab vaimustunult õhkkonda, mis majas valitseb.
Kõige huvitavam osa tema programmkõnest puudutab Eesti Maju välismaal. Mart Meri visioon on, et paljudest neist võiksid saada Eesti Instituudi staabid. “See on suur valdkond, võimas asi. Aeg on küps, et kodu-Eesti tuleks välis-Eestile appi.
Eesti Instituut võiks olla midagi rohkemat kui täiuslik kultuuribürokraat, kes toimetab stipendiumipabereid ja otsib näitustele pinda ja saadab välisriikide esindustesse humoorikalt sõnastatud voldikuid eestluse olemuse kohta.
Eesti Instituudi eeskujud olid mõjuvõimsad Goethe Instituut, British Council, L’Académie
française. Eirnevus on selles, et neil teistel on palju rohkem raha ja Eesti Instituut peab siiamaani läbi ajama üsna väikese kollektiiviga.
Impeerium, mis Meride dünastias isalt pojale pärandub, o n kultuur, sugrimugri värk.
Mart Meri
- Karjäär: järjekindlalt filoloogiline (Teaduste Akadeemia Keele ja Kirjanduse Instituudi laborant, Teaduste Akadeemia Emakeele Seltsi teadussekretär, ajakirja Keel ja Kirjandus peatoimetaja).
- Maailmavaade: sotsiaaldemokraat.
- Poliitilised aktiviteedid: Riigikogu IX ja X koosseis. Kultuurikomisjoni esimees.
- Perekondlik kuuluvus: karismaatilised filoloogid (vanaisa Georg Meri, isa Lennart Meri), abikaasa kursuseõde Kai-Riin Meri. Kaks täiskasvanud last.
- Horoskoop: Sea-aasta veevalaja (15. veebruar 1959).
