Õhtuülikond hommikumaalt

Võimalused lasta endale rätsepaülikond õmmelda Hongkongis on üüratud, teab disainer Villem Loigom.

If you wear suit, lady is not a problem.
Dark blue tie is miserable.

Dashwanism
 
Hongkong on väärt koht. Inglaste poolt pärast oopiumisõdu rajatud tugipunktist on saanud maailma kõige tihedamini asustatud linn. Ärikeskus, mille pilvelõhkujad ja teenustepakkumine annavad oma kvaliteedi ja kiiruse poolest silmad ette ükskõik millisele metropolile maailmas. Seal viibides tundus mõistlik ning samas ka eksootiline kasutada ära valmisriiete ajastul maailmast vaikselt kaduma hakkavat rätsepateenust. Hongkongi kasuks rääkisid ka vanad head Bondi-filmid, kus peakangelane kasutab kohalike kiiruse ja kvaliteedi poolest kuulsate rätsepmeistrite üleöö kostüümide valmistamise oskust.

Mõjutatuna elegantse briti agendi tööriietusest ning ka sellest, et tavalisi ülikondi ja pintsakuid oli kapis rippumas igaks olukorraks vähemalt paari hooaja jagu, otsustasin garderoobi täiendada smokingiga. Iseenesest kasutu meesteriietuse rudiment, mida läheb aastas ikkagi paar-kolm korda vaja. Eelmine Baltmanist – või oli see siis veel Baltika – 15 aastat tagasi ostetud smoking rändas paari aasta eest taaskasutuskeskusesse ning õnnelik uus omanik on arvatavasti seda kasutanud sihtotstarbepäraselt juba mõnd aega.

Rätsepat valides
Peatudes Kowloonis (Hongkongi hotellide ja kaubandusrajoon, mis asub saarel paikneva administratiivkeskuse City vastas) trendikas Tsim Sha Tsuis, on valgel keskealisel meesterahval  hotellide läheduses suhteliselt raske liikuda ilma, et kohalikud india päritolu triiksärkides ja ülikondades rätsepa­äride müügimehed oma nimekaarte sulle pihku ei topiks või oma ärisse sisse astuma ei kutsuks. Neile ei aita ka tavaloogika järgi toimiv vabandus, et sa oled juba oma ülikonnad mujalt tellinud. Toimib vaid tuim ignoreerimine. Kaarte võib ju koguda, kuid mingi orientiir, mille järgi langetada otsus, peaks enne valmis olema. Otsustasin, et valin töökoja, mis ei ole hotellialune esindus, on keskmisest suurem ja mille müügimehed pole nii agressiivsed või puuduvad üldse ning kus on juba enne mind tõsiseltvõetavaid kliente. Minu kriteeriumide kohaselt osutus valituks naljaka nimega Raja Fashionsi töökoda. Panin aja kinni ja vudisin hotelli arvuti taha, ent nimekaardilt loetud firma netileheküljelt selgus, et tegu on Hongkongi suurima rätsepaäriga ja lehelt võis ka hulganisti kuulsaid kliente avastada.

Hämmastas, et ainuüksi Briti turule valmistati tuhat ülikonda nädalas. Omanik mr Raja ­Dashwani on juba kolmandat põlve rätsep ja samas müügimees, kes tegeleb põhiliselt Inglise ja ameerika turuga ning peale kõige muu on oma reklaamide copy­writer. Soovitused olid veenvad – BBC, CNN, New York Times näitasid, et tegemist pole tavalise nurgapealse külarätsepaga, vaid oma ala kunniga, ja tegid minu otsustamise kergeks.

Esimene proov
Mind võttis vastu pisike mureliku olemisega aatomifüüsikut meenutav hindust juurdelõikaja mr Gary Dhansinghani – hindudele tundubki kuuluvat kogu Hongkongi rätsepabisnis. Otsustasin tellida ühe tavalise sallkraega klassikalise smoge, erisooviks, et pükstel poleks ees volte.

Mehike noogutab murelikult ning küsib, kui laiad peaksid püksid olema ja mis värvi riidest smoking tuleb. Valida on põhimõtteliselt tumesinise ja musta vahel. Klassikaline smoking on must ja selle tellingi. Leian voodriks mingid hullult kirevad kanganäidised magenta ja rõvelilla. Soovin, et püksid võiks alt olla 16 cm laiad tavalise 19–17 cm asemel. Selle pea le hakkab rätsep närviliselt pead sügama. Ilmselt minusuguste klientide pärast tal juuksed kadunud ongi.

Varem võis mehel olla peas sama suur parukas kui Sai Babal. Hullumeelsest voodrist veenab ta mind loobuma, aga pükste kitsusest mitte. Leian salongist siidiriiete kataloogi ja silme eest lööb kirjuks. Tellin spontaanselt veel ühe siidist smokingu pintsaku. Mr Gary on nõutu, et kas ma siidist pükse alla ei telligi. Nii ju ei sobi. Rahustan ta maha, et mul on kodumaal pükse piisavalt ja seda kuube tahaks kanda võib-olla hoopis teksastega ja kuna olen ameti poolest disainer, siis ehk antakse see mulle andeks. Mõõtmise ajal tekitan töökojas elevust paludes, et kogu protsess üles pildistataks. Viimati sai rätsepaülikond tellitud paarikümne aasta eest Marko Lermani salongist ja toona polnud digikaameraidki, millega protsessi jäädvustada. Käed on löödud, arve makstud ja nüüd jääb vaid oodata paari päeva pärast järgmist proovi.

Võimalik oli ka järgmisel päeval kogu tellimus valmis saada, kuid minu reisikavaga see ei sobinud.

Teine proov
Tavaliselt valmivad ülikonnad Hongkongis paari prooviga (Jeremyn Streeti ametivennad vajavad selleks keskmiselt 5–3 proovi, itaalia kultusrätsepate Kitoni ja Brioni juures lisandub veel paar mõõtmist). See paneb muidugi juurdelõikajale suure vastutuse ja nõuab kohutavalt head silma, sest kehakujud on ju inimestel erinevad. Näiteks  IT-alal tegutsevad inimesed on tavaliselt natuke ettepoole küürus, parem külg pisut ees, sest  hiirekäsi avaldab ka siin mõju.

Eri spordialade harrastajad on erineva kehahoiakuga. Mõõtmisel sai terve lehekülg täidetud minu strateegiliste andmetega ja eelistustega. Proovis oli kohal ka rätsepmeister ise. Õigemini jäi ta kümme minutit hiljaks ja see ajas mr Gary eriti pabinasse. Rätsep, neljakümne ümber teoinimese olekuga hiinlane, tormas sisse ja kiskus smokingi välja kusagilt tagaruumi kapist.

Üllatuslikult istus see selga nagu valatud, kuigi jah, pükse tuli siiski tiba laiemaks lasta, et jalg sisse mahuks. Rätsep ja mr Gary kõndisid nohisedes ümber minu ringi ülikonna alget sikutades ja toppisid igale poole nööpnõelu. Sain teada, et smokingi pükstele ei tule püksirihma ­aasu ja veel, et ülikond tehakse selle kandja harjumustele vastavalt. Ehk siis tuleb varakult teada, kui kõrgele püsivärvlit venitada, et õige pikkus tuleks. Gary tuletas rätsepale meelde, et ta kindlasti button undon’i ehk varrukanööpidele õiged nööpaugud teeks.

Viimane proov
Toimus see päev enne lahkumist, mis tähendas hommikust proovi ja õhtul pisi­parandusi. Esimese hooga tunnetasin ülikonna sees hunnikut huvitavaid pisidetaile. Näha oli, et näputööd on tublisti tehtud. Veidi aega seljas olnud, hakkas ülikond keha järgi vormuma. Meenus kunagine Corneliani lemmikpintsak, mis käitus samamoodi. Väidetavalt tekitab sellise efekti linane sisevooder, nii et teatud kohtades püksid langesid kergelt ja sujuvalt. Olin valinud pisut õhema kanga, kui tavaliselt ­põhjamaades kantakse. Siidpintsak oli üllatavalt kerge ja ­kompaktne, nähes välja kui hiina Kihnu kampsuni analoog. Ülikonna sisetasku peale oli tikitud minu nimi ja kliendinumber. Rätsepat ennast kohal ei olnud. Ilmselt nokerdas järjekordse kahvanäo tellimuse kallal, hoides kõrgel kohalike tegijate traditsioone.

 

Inglise stiil ja Itaalia kangad

Tippkangastest pakutakse enim Zegna kangaid, aegajalt vilksatab ka Dormeuli, kuid kohalik eelis on siidi odav hind. Käsitöö ja detailide mugandamine on hiinlaste tugev külg. Mudelid ja lõiked pärinevad kunagiselt emamaalt, siis veel masinad Saksamaalt ja kangad Itaaliast ning tulemuseks ongi Inglise kitsalõikeline taljes ülikond Itaalia kergetest kangastest. Itaalia kangad sobivad siinse niiske ja sooja kliimaga paremini. kui Inglise ja Prantsuse paksemad kangad. Tumedamate kangaste valik on suurem kuna kohalikud kannavad reeglina tumedat ülikonda. Kohalike eelistuseks on aga pigem läänelikud brändirõivad kui räts epaülikonnad. Rätsepat vali hoolikalt ja tee eeltööd, et ei tuleks pettuda. Eestis on traditsioonid ja kogemused sellel alal suhteliselt nõrgad ja kuna kohalikud rätsepad teevad kõik täpselt nii nagu neile ette öeldaks. Soovitan oma moedisainerilt nõu küsida - mida ning kuidas tellida. Igal juhul tasub kord elus sellist rätsepateenust proovida kui vähegi võimalust on.

Muide, kõige paremini riietuvaks rahvuseks peetakse maailmas momendil jaapanlasi. Itaallased on casualiks muutunud, neil domneerib liiga vaba ja kotitav stiil.