13.09.2007, 00:00
Sitke mulgi liha
Katrin Kissa (30) oli kõige ilusam produtsent Veneetsias. Aga ta on ka Eesti kõige edukam produtsent, sest ükski tema Kuukulguris toodetud film pole jäänud auhindadeta.
Angela Taylor, Hollywoodi indie-filmide produtsent, paneb
noortele produtsendiks pürgijatele südamele viit asja –
õigemini, need viis asja võtavad kokku elementaarsed oskused,
ilma milleta indie-filme produtseerida ei õnnestu. (Saate aru, eks, me
ei räägi Hollywoodi superkino peavoolust, kus möllavad
Bruckheimerid ja teised, vaid väikese eelarvega filmidest, mis on Eesti
kontekstis kohane.)
Esiteks peab inimene suutma end hästi organiseerida. Hea teiste organiseerimise võime on ka tähtis, aga inimene ise peab olema joone peal – kui juhtub tihti, et sa ei tea, kuhu sa oma autovõtmed unustasid ja palju sul arve peal raha on, siis – otsi abi!
Teiseks – sa pead suutma kibekiiresti otsuseid langetada – vaatamata parimale planeerimisele võib ikkagi keegi viimasel hetkel alt ära hüpata, aga produtsent peab olukorra kohe lahendama. Kahtlusele ei ole selles protsessis kohta.
Kolmandaks peab produtsent olema erakordselt hea kaupleja ning läbirääkija – isegi kui sa oled algaja ja pead näiteks laenama ema autot, et asju ajada, pead sa selle emalt välja kauplema, veendes teda, et sa ei lõhu masinat ära ja tood selle ühes tükis varsti tagasi. Diile tuleb teha.
Neljandaks vajab produtsent meeletult diplomaatiat – sest enne kui sa arvatagi oskad, on võtteplats muutunud mingiks esimese B kraaklemiseks mänguväljakul punase ämbri pärast. Ja siis nad tulevad nuttes sinu juurde – aga produtsent ei tohi olla erapoolik. Ja ta peab olukorra lahendama.
Ja viiendaks peab produtsent olema parimas füüsilises vormis – kohv tõmbab küll hommikul käima, aga sellega pikalt ei peta. Filmi ettevalmistusperioodil tuleb teha trenni, valmistuda maratoniks. Mitte sprindiks. Mis sest, et võtteperiood on lühike – päevad on ropult pikad.
Okei, kui keegi veel tahab selle jutu peale produtsendiks hakata, siis omal vastutusel. Kuidas selle kõige juures veel alati hea välja näha, stressivinne vältida, mitte haigeks jääda, seda ma ei tea. Aga alati naeratav Katrin Kissa, kes oli Veiko Õunpuu mõlema filmi – “Tühiranna” ja “Sügisballi” produtsent, järelikult teab. Sest keegi pole teda kunagi kohanud vähem kui perfektses autfitis, kunagi ei pudene tema ripsmetušš ega narmenda küüned. Stiilse naisena jätab ta kaugele seljataha kohalikud trendietalonid Cosmo peatoimetaja Merle Liivaku ja Heidi Purga. Tema talvise hiti – valge karvamütsi pärast ollakse nõus tapma. Jäneseid, mõistagi.
Ma ei tea ju ka täpselt, kas Kissal on kõik need üles loetud omadused olemas, aga kui üht napib, eks teine kompenseerib. Linnalegend räägib küll, et Kissa on produtsent, kellele tuleb miljoneid mitu korda saata, sest ta suudab arveldusarve numbri segi ajada.
Marje Jurtšenko (Murtša), ETV hankejuht, oli Viljandimaalt Ramsist pärit Kissa kursa- ja ühikakaaslane Peda telerežiis. “Kissa (minu jaoks siiski Kiisu) on ürgnaiselik tüüp, teda köidavad sama ürgsed mehed, naised, lapsed ja loodus. Kui raha on ürgne, siis ka raha. Ja kõik käib tal tunnetuse tasandilt, mis ei välista siiski ka mõistuse olemasolu. Viimastel aastatel on ta nii ürgselt kõhnaks muutunud, et see kõik (tunded ja mõistus) ei mahu tema sisse ära, nii peab osa sellest tugeva energiaväljana tihedalt tema keha ümber vooderduma. Eks see kõik juba kaugelt silma paistabki,” selgitab Murtša Kissa energeetilist fenomeni.
Miks Eestis on rohkesti edukaid nai sprodutsente, ja peaaegu et pole naislavastajaid, on müstika. Kissa arvab, et lavastamine ongi meeste töö. “See vajab julgemist üksi olla, vastu hakata, vastu seista üldisele heaks kiidetud maitsele, julmust ja jultumust. Naised armastavad kodusust, õdusust, susside sahinat, toetavat käepigistust. Julmust ja jultumust tahavad nad eemalt vaadata. Mulle tundub, et kui naine tahab lavastada, siis peab ta lavastades loobuma oma naiselikkusest, sest muidu on tulemuseks midagi sooja ja pehmet, mille ainus väärtus on see, et see on soe ja pehme ja seda on nii “mõnus” vaadata.”
Produtsenditöö juures aga peab Kissa just neid naiselikke omadusi erakordselt oluliseks, sest hea produtsent (ideaalses loomingulises maailmas, mitte tööstuses) on Kissa arvates nagu hea perenaine, kelle töö ei paista välja – ta hoolitseb selle eest, et autoril oleks maksimaalselt hea ja mugav ja valutu oma nägemust ellu viia. Ja kui keegi hakkab kukkuma, paneb padja alla. Ja hoiab tuju üleval, kui kõik näib kiiva jooksvat. See, et lõpuks tuleb ka esilinastuse kutseid kirjutada ja ümbrikke kleepida, käib asja juurde.
“Rahastajate ees vastutab produtsent ainult selle eest, et kõik oleks korrektne... See ei ole eriti keeruline. Suurem vastutus on ikkagi autoril, kes oma töö allkirjastab. Produtsendi headus sõltubki sellest, kas tema ambitsioon on seotud filmi või iseendaga. Kui iseendaga, siis on olukord üsna pekkis, sest siis hakkavad sündima skeemifilmid, mis võivad lükata vaatajanumbrid üles ja produtsent saab oma kontole kriipsukese juurde tõmmata. Ma väsin juba selle mõtte peale ära...”
Auhinnatud “Sügisballiga” oli magamata öid õige mitu – üks pikk magamata öö oli vahetult enne võtteid, kui reaalsus end korraks ilmutas ja kontoseisu meelde tuletas. “Sel hetkel oli meil olemas üks viiendik eelarvest. Teine magamata öö oli natuke pärast võtteid, kui meil oli materjali ilmutamiseks pisut lisaraha vaja ja ma mõtlesin korraks oma korteri peale laenu võtta, aga enne jõudis üks põhjamaa mees abi pakkuda. Mulle ongi hakanud tunduma, et kui teed oma asju südamega ja eriti raha pärast ei närvitse, siis laheneb kõik kuidagi iseenesest.
Võib-olla on meil lihtsalt vedanud ja töö ei olegi nagu päris töö.”
Tegelikult jookseb tal iga kord, kui keegi teda “produtsendiks” tituleerib, külmavärin üle selja.
Sest isegi oma lühikese karjääri jooksul on ta näinud, kui palju ambitsioonikust, julmust ja võimuiha võib selle ametiga kaasneda.
Kissa alustas Kilmi ja Reinomäe “Sigade revolutsiooni” peal – auhinnatud film samuti, Moskva filmifestivalil. ““Sigade revolutsiooni” ajal olin ma lihtsalt entusiastlik laps, kes vooluga kaasa läks. Tegin kõike, mis vaja, aga produtsent ma selle filmi juures ei olnud. “Sigade revolutsioon” oli minu täiskasvanuks saamise film. Selle filmi ja Rainer Sarneti saamata jäänud “Rehepapi” tõttu olen ma produtsendina selline, nagu olen. Produtsent on vahend, režissöör on põhjus.”
Näib, et Kissa on nagu kuum nuga, mis kergelt liugleb läbi toasooja või. Pigem on saladus selles, et ta armastab seda, mida teeb. Eesti probleem on mõistagi inimeste nappus, nii tuleb igaühel tegelda mitme asjaga. Kissagi unistab, et kord saabub aeg, mil ta saab rahanuiamise kellegi teise õlule sokutada – aga kust sa leiad inimese, kes suhtuks sama suure toetuse ja respektiga autorisse?
“Rahastamine on minu jaoks üsna vastik ja teen seda puhtalt sellepärast, et ilma film lihtsalt ei sünniks. Ma parema meelega sukeldun võtetel kaelani prügikasti, kui et pean puhtal vaibal ja õhuvärskendajast õhetavas ruumis kivistunud näoga rahalisi läbirääkimisi. Raha hankimisega peab sageli tegema kokkuleppeid ja neid hoida püüdes võib anda lubadusi, mille pidamiseks on vaja režissööri kottima hakata ja sellepärast on mul lihtsam seda kõike ise teha kui pidevalt kontrollida, et ühtki piiravat kokkulepet ei sõlmitaks,” selgitab Kissa.
Mis nüüd edasi? Veiko töötab juba järgmise stsenaariumi kallal, paar aastat on hooleta? “Me planeerime üht filmi küll koos ja eeldatavasti tähendab see kahte-kolme järgmist aastat. Kui kõik laabub, siis “Püha Tõnu kiusamine” sünnib suurest kiusatusest ja ilma suurema kiusamiseta kahe aasta pärast kevadel.”
Eks nüüd pärast Veneetsiat on elu pisut lihtsam ka. Veneetsia logol on filmitööstusele rahustav toime – kohe kiidetakse nagu kergema südamega heaks. “Seda stressimaandajat saame nüüd aasta-paari jooksul enda jaoks ära kasutada, kauem mitte. Kui midagi head juurde ei tee, siis unustatakse ära. Seepärast tulebki fookus säilitada – see on märk, mis tähistab seda, et Veiko on hea filmi teinud, mitte seda, et kõik, mida Veiko tulevikus teeb, on hea.”
Palju õnne veel kord Veikole, Mardile, Kissale, Juhanile, Taavile, Tiinale, Maarjale, Mirtelile, Rainile ja kõigile neile, kes “Sügisballi” sisse uskusid.
Esiteks peab inimene suutma end hästi organiseerida. Hea teiste organiseerimise võime on ka tähtis, aga inimene ise peab olema joone peal – kui juhtub tihti, et sa ei tea, kuhu sa oma autovõtmed unustasid ja palju sul arve peal raha on, siis – otsi abi!
Teiseks – sa pead suutma kibekiiresti otsuseid langetada – vaatamata parimale planeerimisele võib ikkagi keegi viimasel hetkel alt ära hüpata, aga produtsent peab olukorra kohe lahendama. Kahtlusele ei ole selles protsessis kohta.
Kolmandaks peab produtsent olema erakordselt hea kaupleja ning läbirääkija – isegi kui sa oled algaja ja pead näiteks laenama ema autot, et asju ajada, pead sa selle emalt välja kauplema, veendes teda, et sa ei lõhu masinat ära ja tood selle ühes tükis varsti tagasi. Diile tuleb teha.
Neljandaks vajab produtsent meeletult diplomaatiat – sest enne kui sa arvatagi oskad, on võtteplats muutunud mingiks esimese B kraaklemiseks mänguväljakul punase ämbri pärast. Ja siis nad tulevad nuttes sinu juurde – aga produtsent ei tohi olla erapoolik. Ja ta peab olukorra lahendama.
Ja viiendaks peab produtsent olema parimas füüsilises vormis – kohv tõmbab küll hommikul käima, aga sellega pikalt ei peta. Filmi ettevalmistusperioodil tuleb teha trenni, valmistuda maratoniks. Mitte sprindiks. Mis sest, et võtteperiood on lühike – päevad on ropult pikad.
Okei, kui keegi veel tahab selle jutu peale produtsendiks hakata, siis omal vastutusel. Kuidas selle kõige juures veel alati hea välja näha, stressivinne vältida, mitte haigeks jääda, seda ma ei tea. Aga alati naeratav Katrin Kissa, kes oli Veiko Õunpuu mõlema filmi – “Tühiranna” ja “Sügisballi” produtsent, järelikult teab. Sest keegi pole teda kunagi kohanud vähem kui perfektses autfitis, kunagi ei pudene tema ripsmetušš ega narmenda küüned. Stiilse naisena jätab ta kaugele seljataha kohalikud trendietalonid Cosmo peatoimetaja Merle Liivaku ja Heidi Purga. Tema talvise hiti – valge karvamütsi pärast ollakse nõus tapma. Jäneseid, mõistagi.
Ma ei tea ju ka täpselt, kas Kissal on kõik need üles loetud omadused olemas, aga kui üht napib, eks teine kompenseerib. Linnalegend räägib küll, et Kissa on produtsent, kellele tuleb miljoneid mitu korda saata, sest ta suudab arveldusarve numbri segi ajada.
Marje Jurtšenko (Murtša), ETV hankejuht, oli Viljandimaalt Ramsist pärit Kissa kursa- ja ühikakaaslane Peda telerežiis. “Kissa (minu jaoks siiski Kiisu) on ürgnaiselik tüüp, teda köidavad sama ürgsed mehed, naised, lapsed ja loodus. Kui raha on ürgne, siis ka raha. Ja kõik käib tal tunnetuse tasandilt, mis ei välista siiski ka mõistuse olemasolu. Viimastel aastatel on ta nii ürgselt kõhnaks muutunud, et see kõik (tunded ja mõistus) ei mahu tema sisse ära, nii peab osa sellest tugeva energiaväljana tihedalt tema keha ümber vooderduma. Eks see kõik juba kaugelt silma paistabki,” selgitab Murtša Kissa energeetilist fenomeni.
Miks Eestis on rohkesti edukaid nai sprodutsente, ja peaaegu et pole naislavastajaid, on müstika. Kissa arvab, et lavastamine ongi meeste töö. “See vajab julgemist üksi olla, vastu hakata, vastu seista üldisele heaks kiidetud maitsele, julmust ja jultumust. Naised armastavad kodusust, õdusust, susside sahinat, toetavat käepigistust. Julmust ja jultumust tahavad nad eemalt vaadata. Mulle tundub, et kui naine tahab lavastada, siis peab ta lavastades loobuma oma naiselikkusest, sest muidu on tulemuseks midagi sooja ja pehmet, mille ainus väärtus on see, et see on soe ja pehme ja seda on nii “mõnus” vaadata.”
Produtsenditöö juures aga peab Kissa just neid naiselikke omadusi erakordselt oluliseks, sest hea produtsent (ideaalses loomingulises maailmas, mitte tööstuses) on Kissa arvates nagu hea perenaine, kelle töö ei paista välja – ta hoolitseb selle eest, et autoril oleks maksimaalselt hea ja mugav ja valutu oma nägemust ellu viia. Ja kui keegi hakkab kukkuma, paneb padja alla. Ja hoiab tuju üleval, kui kõik näib kiiva jooksvat. See, et lõpuks tuleb ka esilinastuse kutseid kirjutada ja ümbrikke kleepida, käib asja juurde.
“Rahastajate ees vastutab produtsent ainult selle eest, et kõik oleks korrektne... See ei ole eriti keeruline. Suurem vastutus on ikkagi autoril, kes oma töö allkirjastab. Produtsendi headus sõltubki sellest, kas tema ambitsioon on seotud filmi või iseendaga. Kui iseendaga, siis on olukord üsna pekkis, sest siis hakkavad sündima skeemifilmid, mis võivad lükata vaatajanumbrid üles ja produtsent saab oma kontole kriipsukese juurde tõmmata. Ma väsin juba selle mõtte peale ära...”
Auhinnatud “Sügisballiga” oli magamata öid õige mitu – üks pikk magamata öö oli vahetult enne võtteid, kui reaalsus end korraks ilmutas ja kontoseisu meelde tuletas. “Sel hetkel oli meil olemas üks viiendik eelarvest. Teine magamata öö oli natuke pärast võtteid, kui meil oli materjali ilmutamiseks pisut lisaraha vaja ja ma mõtlesin korraks oma korteri peale laenu võtta, aga enne jõudis üks põhjamaa mees abi pakkuda. Mulle ongi hakanud tunduma, et kui teed oma asju südamega ja eriti raha pärast ei närvitse, siis laheneb kõik kuidagi iseenesest.
Võib-olla on meil lihtsalt vedanud ja töö ei olegi nagu päris töö.”
Tegelikult jookseb tal iga kord, kui keegi teda “produtsendiks” tituleerib, külmavärin üle selja.
Sest isegi oma lühikese karjääri jooksul on ta näinud, kui palju ambitsioonikust, julmust ja võimuiha võib selle ametiga kaasneda.
Kissa alustas Kilmi ja Reinomäe “Sigade revolutsiooni” peal – auhinnatud film samuti, Moskva filmifestivalil. ““Sigade revolutsiooni” ajal olin ma lihtsalt entusiastlik laps, kes vooluga kaasa läks. Tegin kõike, mis vaja, aga produtsent ma selle filmi juures ei olnud. “Sigade revolutsioon” oli minu täiskasvanuks saamise film. Selle filmi ja Rainer Sarneti saamata jäänud “Rehepapi” tõttu olen ma produtsendina selline, nagu olen. Produtsent on vahend, režissöör on põhjus.”
Näib, et Kissa on nagu kuum nuga, mis kergelt liugleb läbi toasooja või. Pigem on saladus selles, et ta armastab seda, mida teeb. Eesti probleem on mõistagi inimeste nappus, nii tuleb igaühel tegelda mitme asjaga. Kissagi unistab, et kord saabub aeg, mil ta saab rahanuiamise kellegi teise õlule sokutada – aga kust sa leiad inimese, kes suhtuks sama suure toetuse ja respektiga autorisse?
“Rahastamine on minu jaoks üsna vastik ja teen seda puhtalt sellepärast, et ilma film lihtsalt ei sünniks. Ma parema meelega sukeldun võtetel kaelani prügikasti, kui et pean puhtal vaibal ja õhuvärskendajast õhetavas ruumis kivistunud näoga rahalisi läbirääkimisi. Raha hankimisega peab sageli tegema kokkuleppeid ja neid hoida püüdes võib anda lubadusi, mille pidamiseks on vaja režissööri kottima hakata ja sellepärast on mul lihtsam seda kõike ise teha kui pidevalt kontrollida, et ühtki piiravat kokkulepet ei sõlmitaks,” selgitab Kissa.
Mis nüüd edasi? Veiko töötab juba järgmise stsenaariumi kallal, paar aastat on hooleta? “Me planeerime üht filmi küll koos ja eeldatavasti tähendab see kahte-kolme järgmist aastat. Kui kõik laabub, siis “Püha Tõnu kiusamine” sünnib suurest kiusatusest ja ilma suurema kiusamiseta kahe aasta pärast kevadel.”
Eks nüüd pärast Veneetsiat on elu pisut lihtsam ka. Veneetsia logol on filmitööstusele rahustav toime – kohe kiidetakse nagu kergema südamega heaks. “Seda stressimaandajat saame nüüd aasta-paari jooksul enda jaoks ära kasutada, kauem mitte. Kui midagi head juurde ei tee, siis unustatakse ära. Seepärast tulebki fookus säilitada – see on märk, mis tähistab seda, et Veiko on hea filmi teinud, mitte seda, et kõik, mida Veiko tulevikus teeb, on hea.”
Palju õnne veel kord Veikole, Mardile, Kissale, Juhanile, Taavile, Tiinale, Maarjale, Mirtelile, Rainile ja kõigile neile, kes “Sügisballi” sisse uskusid.
Produtsendi kaalukas roll
Produtsent hoiab filmi tegemise ajal koos ja pärast ka saadab tulemuse üle maakera laiali. “Sügisballi” vastu tundis Veneetsia festival huvi juba kevadel Cannes’is. Üks festival näeb värskeid filme teisel festivalil. Kissa teadis, et DVDd kaovad riiulisse üksteise vahele ja ta saatis Veneetsiasse päris filmikoopia. Sellisest haruldusest ei saanud valikukomisjon muidugi ümber astuda. Valiku määras siiski filmi kvaliteet ise.
Kadri Kõusaar saatis Cannes’i festivali igale programmile ühe DVD. Festivali eri programmid on omavahel konkurendid ja infot ei vaheta. Produtsent ei saa valikukomisjoni mõjutada, kuid ta peab jutule saama.
Kui Sulev Keeduse filme oleks sama agressiivselt festivalidele saadetud, oleks “Georgica” ja “Somnambuul” nakatanud palju enam festivale, julgen arvata. Produtsent on filmirühma ema, amm, pankur, sanitaartehnik ja PR-meister. Tema ametirolli kuulub ka vajalikul hetkel varju jäämine ja režissööri pea kohale aupaiste kujundamine.
Jaan Ruus
Produtsent hoiab filmi tegemise ajal koos ja pärast ka saadab tulemuse üle maakera laiali. “Sügisballi” vastu tundis Veneetsia festival huvi juba kevadel Cannes’is. Üks festival näeb värskeid filme teisel festivalil. Kissa teadis, et DVDd kaovad riiulisse üksteise vahele ja ta saatis Veneetsiasse päris filmikoopia. Sellisest haruldusest ei saanud valikukomisjon muidugi ümber astuda. Valiku määras siiski filmi kvaliteet ise.
Kadri Kõusaar saatis Cannes’i festivali igale programmile ühe DVD. Festivali eri programmid on omavahel konkurendid ja infot ei vaheta. Produtsent ei saa valikukomisjoni mõjutada, kuid ta peab jutule saama.
Kui Sulev Keeduse filme oleks sama agressiivselt festivalidele saadetud, oleks “Georgica” ja “Somnambuul” nakatanud palju enam festivale, julgen arvata. Produtsent on filmirühma ema, amm, pankur, sanitaartehnik ja PR-meister. Tema ametirolli kuulub ka vajalikul hetkel varju jäämine ja režissööri pea kohale aupaiste kujundamine.
Jaan Ruus
