20.09.2007, 00:00
Gaasitorust, obsessiiv-kompulsiivselt
Kahekümne esimese sajandi infosfääri
iseloomustab kuulujuttude ketramine ja vandenõuliste teooriate punumine.
Maailmas toimuva mõtestamisel on üha keerulisem välja tuua
ratsionaalselt analüüsitavaid põhjuse-tagajärje seoseid.
Näiteks: Iraaki tungimise põhjus oli diktaatori
massihävitusrelv ja tema seosed al-Qaidaga. Kuna me nüüd teame,
et ei massihävitusrelva ega al-Qaidat seal ei olnud, on sellega
põhjuse-tagajärje seos katki rebitud.
Tühimiku täidavad vandenõuteooriad.
Mõni aeg pärast pronksiööd rääkis mulle üks vene inimene, et Eesti valitsus olevat vahetult enne mäsu puhkemist lasknud vanglatest välja kuussada kriminaali. Ta rääkis seda paljutähendava naeratusega. Pealtnäha tervemõistuslik inimene oli, miskitpidi, isegi poliitikute tsunfti arvatav.
Sukeldun üldisesse trendi ja küsin, kas ei tundu teile, kallid lugejad, et Vene-Saksa gaasitorust rääkides jäetakse midagi justkui välja ütlemata?
Ma olen aru saanud, et põhjanaabrite arvates oleksid toru keskkonnaohud talumatult suured. Kui aga nihutada rohkem Eesti poole, siis... keskkonnaohud muutuvad suht talutavaks. Sel juhul miks ka mitte, siis andke minna, Nord Streami poisid!
Soomlased on toru poolt, aga seda siis, kui toru lippab Eesti ranniku lähedal. Miks? Suht populaarne teooria (kuluaarides, mõistagi) põhineb oletusel, et Soome rannaveed on täis pikitud sensoreid, mis hoiatavad tundmatute allveeobjektide liikumise eest. Et Suomen Merivoimat jõuaks õigeaegselt reageerida.
Gaasitoru ümbritsevasse betoonmantlisse saaks valada jumal teab mis seadmeid (mäletate, nõukogulased ehitasid kunagi 70. aastate lõpus Moskvasse Ühendriikidele saatkonda, kus betoonis kasutati killustiku asemel mikrofone), ning gaasitorust endast võib samuti kõiksugu vilinaid ja korskeid kosta. Kui nii, siis kaob Soome rannakaitsjate võime allveelaevu avastada.
Mis võib me põhjanaabreid murelikuks teha.
Neist võib aru saada: Talvesõja-põrutus, eks ole. Valmistuvad venelaste uueks invasiooniks.
Aga sellest pole viisakas rääkida, sest Soome ja Venemaa on head naabrid. Rääkida saab keskkonnaohtudest. Ja saab pakkuda, et eestlased võtaksid toru oma külje alla.
Akadeemia kõrgelaubaline komisjon Endel Lippmaa isikus on samuti rõhutanud gaasitorust johtuvaid sõjalisi ohtusid. Venelaste sõjalaevastik olla valmis toru turvamiseks. Kuna Eesti on NATO riik, ja see kohustab, siis ei saa merepõhjas roomavat Trooja hobust sallida. Küll aga võib seda teha neutraalne Soome.
Tegelikult on kõik täpselt vastupidi. Omaenda kaitsevõimele fikseerunud Soome ei saa mängida võimalike ohtudega. Soomlased on pähe võtnud, et sõjalise konflikti korral ei tule neile keegi appi.
Meil aga on NATO. Ja Jürgen Ligi. Mis on peaaegu üks ja seesama, tuletades meelde kaitseminister Ligi (Reformierakond) rahustavalt mõjuvaid kõrgtehnoloogilise-NATO-lepingu-paragrahv-viie-ainelisi sõnumeid. Millele peaminister Ansip (Reformierakond) omal ajal innukalt kaasa noogutas.
Ma arvan, et gaasitoru tuleb. Tuleb Eesti külje alla. Sest karta pole midagi. Moskva korraldatud jama puhul toob Jürgen Ligi (Reformierakond, rõhutan taas) Soome lahele kokku Royal Navy, Marine Nationale´i, Bundesmarine ja võibolla isegi US Navy.
Niikaua, kui meid valitseb Reformierakond, jääb Eesti meri vabaks.
Tühimiku täidavad vandenõuteooriad.
Mõni aeg pärast pronksiööd rääkis mulle üks vene inimene, et Eesti valitsus olevat vahetult enne mäsu puhkemist lasknud vanglatest välja kuussada kriminaali. Ta rääkis seda paljutähendava naeratusega. Pealtnäha tervemõistuslik inimene oli, miskitpidi, isegi poliitikute tsunfti arvatav.
Sukeldun üldisesse trendi ja küsin, kas ei tundu teile, kallid lugejad, et Vene-Saksa gaasitorust rääkides jäetakse midagi justkui välja ütlemata?
Ma olen aru saanud, et põhjanaabrite arvates oleksid toru keskkonnaohud talumatult suured. Kui aga nihutada rohkem Eesti poole, siis... keskkonnaohud muutuvad suht talutavaks. Sel juhul miks ka mitte, siis andke minna, Nord Streami poisid!
Soomlased on toru poolt, aga seda siis, kui toru lippab Eesti ranniku lähedal. Miks? Suht populaarne teooria (kuluaarides, mõistagi) põhineb oletusel, et Soome rannaveed on täis pikitud sensoreid, mis hoiatavad tundmatute allveeobjektide liikumise eest. Et Suomen Merivoimat jõuaks õigeaegselt reageerida.
Gaasitoru ümbritsevasse betoonmantlisse saaks valada jumal teab mis seadmeid (mäletate, nõukogulased ehitasid kunagi 70. aastate lõpus Moskvasse Ühendriikidele saatkonda, kus betoonis kasutati killustiku asemel mikrofone), ning gaasitorust endast võib samuti kõiksugu vilinaid ja korskeid kosta. Kui nii, siis kaob Soome rannakaitsjate võime allveelaevu avastada.
Mis võib me põhjanaabreid murelikuks teha.
Neist võib aru saada: Talvesõja-põrutus, eks ole. Valmistuvad venelaste uueks invasiooniks.
Aga sellest pole viisakas rääkida, sest Soome ja Venemaa on head naabrid. Rääkida saab keskkonnaohtudest. Ja saab pakkuda, et eestlased võtaksid toru oma külje alla.
Akadeemia kõrgelaubaline komisjon Endel Lippmaa isikus on samuti rõhutanud gaasitorust johtuvaid sõjalisi ohtusid. Venelaste sõjalaevastik olla valmis toru turvamiseks. Kuna Eesti on NATO riik, ja see kohustab, siis ei saa merepõhjas roomavat Trooja hobust sallida. Küll aga võib seda teha neutraalne Soome.
Tegelikult on kõik täpselt vastupidi. Omaenda kaitsevõimele fikseerunud Soome ei saa mängida võimalike ohtudega. Soomlased on pähe võtnud, et sõjalise konflikti korral ei tule neile keegi appi.
Meil aga on NATO. Ja Jürgen Ligi. Mis on peaaegu üks ja seesama, tuletades meelde kaitseminister Ligi (Reformierakond) rahustavalt mõjuvaid kõrgtehnoloogilise-NATO-lepingu-paragrahv-viie-ainelisi sõnumeid. Millele peaminister Ansip (Reformierakond) omal ajal innukalt kaasa noogutas.
Ma arvan, et gaasitoru tuleb. Tuleb Eesti külje alla. Sest karta pole midagi. Moskva korraldatud jama puhul toob Jürgen Ligi (Reformierakond, rõhutan taas) Soome lahele kokku Royal Navy, Marine Nationale´i, Bundesmarine ja võibolla isegi US Navy.
Niikaua, kui meid valitseb Reformierakond, jääb Eesti meri vabaks.