Artur Schopenhauer "'Elutarkus"'
Artur Schopenhauer
“Elutarkus”
Tõlkinud Leo Anvelt.
Olion 2007.
198 lk.
Arthur Schonpenhauer on keeruline autor. Tema
põhiidee pole küll väga komplitseeritud, küll aga viis,
kuidas ta selle lugejateni on toonud. Teine Schopenhaueri keerukuse
põhjus ei tulene mitte temast endast, vaid tema loomingu suhteliselt
nigelast eestikeelsest esindatusest.
Kui “Elutarkuse”
esmatrükk 1940. aastal kujutas endast kahtlemata kultuurilist
suursündmust vabaduse loojangu ahenevates tingimustes ning 1994. aasta
olusid arvestades oli Leo Anvelti tõlke teistkordne ilmumine
mõistetav, siis 2007. aastal mõjub raamat anakronistlikult:
sõnaseletustes esinevad mõisted ‘kapitulatsioon’ ja
‘kehtima’ ning järelsõna soovitab Schopenhaueri kohta
lugeda “Elava Teaduse” sarjas ilmunud raamatuid.
Iseenesest on tegu ühega Schopenhaueri tõeliselt olulistest
teostest, mis püüab mingissegi käegakatsutavasse vormi valada
tahte kui orjuse probleemi. Nimelt just sellisena näeb Schopenhauer
tahet – selle sõna kõige laiemas, kohati ka kõige
halvemas mõttes. 1788. aastal Danzigis kaupmehe peres sündinud ja
1860. aastal Frankfurdis surnud, elu jooksul mitmeid erialaseid
tagasilööke näinud Schopenhauer pidas inimese tahet
(sealhulgas ka kirgi ja ihasid) hädade põhjustajaks ning otsis teed
tahte võimu alt põgenemiseks. Võimaluse selleks leidis ta
esteetikas, mida pidas isetuks – kunstinaudingut ei saavat omada ega
rakendada tahte teenistusse.
Võib küsida, kas see on
aktuaalne. Kas pessimismi selline väljaelamine ütleb midagi
inimesele, kellel on Schopenhaueri üsna haledate õuduselamuste
– Prantsuse revolutsioon ja sellele järgnenud sõjad –
kõrval ette näidata terve bestiaariumitäis jubedusi alates
Esimesest maailmasõjast ning lõpetades holokausti ja kommunistide
pea kogu maailmas ja XX sajandi väldanud märatsustööga? Ei
tea... Midagi vahest ikka on.
Võime küll öelda, et
värskendavam on lugeda Nietzschet või Ciorani, kuid tahtes
mõista nimetatud mõtlejate mõttekäiku, tuleks
lüüa lahti ka Schopenhaueri teosed. Sündis ju Nietzsche ja
Cioranigi filosoofia muuhulgas Schopenhaueriga peetud teadvustatud või
teadvustamata dialoogis. Sest nagu me teame: haritud inimene on niikuinii
sunnitud enamasti kõnelema ammusurnutega.