04.10.2007, 00:00
Brigid Keenan "'Diplomaatiline pagas"'
Brigid Keenan “Diplomaatiline
pagas”
Tõlkinud Tiina Randviir.
Varrak, 2007. 300 lk.
Tempokas ja huumorimeelne tagasivaade põnevalt kulgenud diplomaadipere elule Nepalis, Etioopias, Indias, Süürias, Trinidadis, Barbadosel, Gambias, Süürias ja Kasahstanis. Juba ainuüksi nende kohtade pärast on raamat lugemist väärt – endine Sunday Timesi ajakirjanik Keenan kirjutab otse ja ausalt, kuidas neis riikides siis elada oli. Ette tuli nii sõjaväelisi riigipöördeid kui voodoo’d harrastavaid majateenijaid; vannituppa tungivaid mürkmadusid kui naha alla pugevaid parasiite – seega kõikvõimalikke kokkupuuteid erinevate isenditega nii inim- kui loomasektorist. Näiteks kirjeldab Keenan kodunenud šimpansit, kes pärast džunglisse tagasilähetamist naasis sealt suhteliselt ruttu, nõudes kokakoolat ja telekat. Autori isiklik-vaimukas mikstuur eksootilistest paikadest ja (inim)elukatest toovad stiililt meelde isegi Gerald Durrelli.
Domineerivad lapsed ja meelelahutuse hankimine ning kõik see kulgeb elulise dünaamikaga. Näiteks Kasahstani nimetab Keenan tigedalt “kultuuriliseks kõrbeks”, süüdistades oma meest, et miks too just sinna ametilähetuse vastu võttis. Hiljem satub Keenan aga jurtasse šamaani manu ja Kasahstan oma steppide ja mägedega jätab ta hinge päris sügava jälje. Oma pereelu koha pealt on Keenan just piisavalt avameelne, laskumata liigsesse intiiminfosse. Kui tema ingellikest tütardest sirguvad aga roosade juustega rajuteismelised, peab Keenan plaani vahetada ära oma ema ja tütarde tabletid – ecstasy teeks Alzheimerit põdeva ema rõõmsamaks, validool aga rahustaks metsikuid tütreid.
Ridade vahelt jääb kas tahtlikult või tahtmatult kõlama see, et õnnelik abielu ühenduses keskmisest kõvasti parema sissetuleku ja keskmisest kõvasti arenenuma huumorimeelega teeb elu ilusaks igal pool.
Tõlkinud Tiina Randviir.
Varrak, 2007. 300 lk.
Tempokas ja huumorimeelne tagasivaade põnevalt kulgenud diplomaadipere elule Nepalis, Etioopias, Indias, Süürias, Trinidadis, Barbadosel, Gambias, Süürias ja Kasahstanis. Juba ainuüksi nende kohtade pärast on raamat lugemist väärt – endine Sunday Timesi ajakirjanik Keenan kirjutab otse ja ausalt, kuidas neis riikides siis elada oli. Ette tuli nii sõjaväelisi riigipöördeid kui voodoo’d harrastavaid majateenijaid; vannituppa tungivaid mürkmadusid kui naha alla pugevaid parasiite – seega kõikvõimalikke kokkupuuteid erinevate isenditega nii inim- kui loomasektorist. Näiteks kirjeldab Keenan kodunenud šimpansit, kes pärast džunglisse tagasilähetamist naasis sealt suhteliselt ruttu, nõudes kokakoolat ja telekat. Autori isiklik-vaimukas mikstuur eksootilistest paikadest ja (inim)elukatest toovad stiililt meelde isegi Gerald Durrelli.
Domineerivad lapsed ja meelelahutuse hankimine ning kõik see kulgeb elulise dünaamikaga. Näiteks Kasahstani nimetab Keenan tigedalt “kultuuriliseks kõrbeks”, süüdistades oma meest, et miks too just sinna ametilähetuse vastu võttis. Hiljem satub Keenan aga jurtasse šamaani manu ja Kasahstan oma steppide ja mägedega jätab ta hinge päris sügava jälje. Oma pereelu koha pealt on Keenan just piisavalt avameelne, laskumata liigsesse intiiminfosse. Kui tema ingellikest tütardest sirguvad aga roosade juustega rajuteismelised, peab Keenan plaani vahetada ära oma ema ja tütarde tabletid – ecstasy teeks Alzheimerit põdeva ema rõõmsamaks, validool aga rahustaks metsikuid tütreid.
Ridade vahelt jääb kas tahtlikult või tahtmatult kõlama see, et õnnelik abielu ühenduses keskmisest kõvasti parema sissetuleku ja keskmisest kõvasti arenenuma huumorimeelega teeb elu ilusaks igal pool.