24.10.2007, 00:00
Kes on eestlane?
Üks vaidlus köitis hiljuti avalikkuse meeli: kuidas
nimetada rahvusvähemusi, kes Eestis elavad? Küsitletud eksperdid ei
suutnud leida suuremat üksmeelt, sama nõutud olid ka vähemuste
esindajad ise. Rahvasuust kogunes küll ohtralt
kõikvõimalikke nimetusi (eestiline, harurahvuslane,
hallipassimees, kasumaalane, mujakas, lõimlane jne), ent nendel ei
paista olevat suuremat tulevikku. Milles siis asi? Mulle tundub, et probleemi
tuuma tabas ära läinud nädalal Eestit külastanud nimekas
Kanada psühholoog John Berry, kes ütles ühes esinemises, et
vaevalt on meil lootust leida üksmeelt küsimuses, kuidas
määratleda mitte-eestlast, kuni me pole suutnud kokku leppida selles,
kuidas määratleda eestlast. Tõepoolest, iga eitus eeldab
jaatust. Küsimus pole niisiis selles, kes on mitte-eestlased, vaid selles,
kes on eestlased.
Oma lihtsuses mõjub küsimus esimese hooga tarbetuna. Eestlased on eestlased. Need, kes on siin alati elanud, lapsi teinud ja maad harinud. Kuid lähemal vaatlusel osutub küsimus keerulisemaks. On selge, et geneetilise koodi ja pika sugupuuga pole eestlaste defineerimisel midagi peale hakata. Sel juhul sulaks eestlaste ring sedavõrd väikeseks, et nad ise tuleks rahvusvähemusena kaitse alla võtta. Isegi kui me mõistame etnilist kuuluvust võrdlemisi avaralt, leiame õige pea, et eestlase määratlemiseks jääb selleks väheseks: meie rahvuskultuur võlgneb palju eestlastele, kes on etniliselt päritolult venelased, juudid või sakslased.
Teine võimalus on rahvust mõista poliitiliselt. Nii määratleb Lääne-Euroopas rahvuse enamasti kodakondsus: prantslane on näiteks see, kellel on taskus prantsuse pass. Kõik muu ei tule arvesse ja isegi rahvaküsitlustel pole lubatud küsida Prantsuse kodaniku käest tema etnilise päritolu kohta. Eestlast nii lihtsalt tõenäoliselt ei püüa. Meie hulgas liigub piisavalt inimesi, kellel on Eesti pass, ent keda eestlaseks ei peeta, ning veelgi enam neid, kel pole passi, ent eestlaste hulka kuuluvad kindlasti (mõtleme või Vladislav Koržetsile või Sergei Stadnikovile).
Niisiis leian ma, et eestlast ei ole võimalik piisava täpsusega määratleda ei etniliselt ega poliitiliselt. Pigem paistab mulle, et päästerõngas peitub keeles: kas ei saaks eestlast määratleda inimesena, kes räägib eesti keelt? Eesti identiteet paistab nimelt olevat oma põhiolemuselt keeleline. Me eristame ennast teistest ja samastume omavahel keele kaudu.
Mõistagi ei tee pelgalt eesti keele oskus ühest inimesest eestlast, vaid sellega peab kaasnema soov ennast eestlasena käsitada. Ent kui see soov on olemas ja seda toestab keeleoskus, siis mina ei näe takistust, miks ei võiks seda inimest pidada eestlaseks.
Näiteid eestlaste keelelisest identiteedist leiame mitmeid. Üks neist pärineb alles eelmisest nädalast. Nimelt toimusid Tallinnas ja Tartus “hõimupäevad”. Neid soome-ugri rahvaste kultuurifestivale on Eestis korraldatud juba ligemale seitsekümmend aastat, nii et tänapäeval ei küsi enam õigupoolest keegi, mis on selle ürituse ideeline alus. Rangelt võttes on tegemist pidustustega, mis toob kokku rahvaid, mida ei ühenda muud peale ühise keelkonna. On väga tõenäoline, et sakslaste või lätlastega on meil ajalooliselt ja kultuuriliselt palju suurem ühisosa kui komide või neenetsitega, ent viimastega liidab meid keel (isegi kui me üksteisest mõhkugi aru ei saa). On huvitav tõdeda, kuidas eestlaste teadvuses on “keelepuu” sisuliselt samastatud “sugupuuga&r dquo; ja kõik soome-ugri keeli kõnelevad rahvad on muutunud meie “sugulasrahvaks”. Pean ühtaegu väga sümpaatseks ja kõnekaks, et me tunnistame oma “hõimlasteks” rahvaid, kellega meid esmapilgul seob kaunis vähe. See näitab veenvalt, et keel on meie enesepildis märksa olulisem kui välised tunnused või ajalooline ühispärand. Kui siia lisada hiljutine Riigikogu algatus kirjutada põhiseadusesse sisse eesti keele säilitamine kui meie riikluse põhialus, siis tuleb tõdeda, et lõppkokkuvõttes ongi Eesti Vabariik rajatud eesti keelele ja tema raison d’être selle keele hoidmine.
Ma näen Eesti keelelise identiteedi selgemal teadvustamisel võimalust teiste rahvusvähemuste paremaks lõimimiseks. Rahvus, mis põhineb keelel, on põhimõtteliselt avatud: igaüks, kes õpib ära eesti keele ja soovib eestlaste hulka kuuluda, saab selleks võimaluse. Sõltumata usutunnistusest, nahavärvist või etnilisest päritolust. Seega ei võtaks ma liiga tõsiselt neid väiteid, et eesti keele oskus pole integratsioonis oluline. Ma ei pea võimalikuks, et eestlaste hulka võiks kuuluda inimesi, kes ei oska eesti keelt.
Muidugi, meil võib leiduda elanikke, kes ei oska keelt, ent tunnevad lojaalsust Eesti riigi vastu, kuid pikas perspektiivis ei näi see mulle viljakas lahendus. Pigem loob see ohtliku olukorra, kus keeleline ebavõrdsus taastoodab sotsiaalset ebavõrdsust: üha raskem on Eestis ette kujutada ühiskondlikult edukat inimest, kellel puudub eesti keele oskus. Äraspidisel moel hakkaks selline olukord meenutama keskaegset situatsiooni, kus ühiskondlik eliit nimetas ennast sakslasteks (Deutschen) ja ülejäänuid mitte-sakslasteks (Undeutschen), kusjuures etniline tegur oli selles jaotuses pigem teisejärguline. Meil tuleks niisiis vältida olukorda, et mõiste “eestlased” kuulub tulevikus vaid ühiskondlikult edukatele, samas kui sotsiaalsete heidikute üldnimeks kujuneb “mitte-eestlased”.
Oma lihtsuses mõjub küsimus esimese hooga tarbetuna. Eestlased on eestlased. Need, kes on siin alati elanud, lapsi teinud ja maad harinud. Kuid lähemal vaatlusel osutub küsimus keerulisemaks. On selge, et geneetilise koodi ja pika sugupuuga pole eestlaste defineerimisel midagi peale hakata. Sel juhul sulaks eestlaste ring sedavõrd väikeseks, et nad ise tuleks rahvusvähemusena kaitse alla võtta. Isegi kui me mõistame etnilist kuuluvust võrdlemisi avaralt, leiame õige pea, et eestlase määratlemiseks jääb selleks väheseks: meie rahvuskultuur võlgneb palju eestlastele, kes on etniliselt päritolult venelased, juudid või sakslased.
Teine võimalus on rahvust mõista poliitiliselt. Nii määratleb Lääne-Euroopas rahvuse enamasti kodakondsus: prantslane on näiteks see, kellel on taskus prantsuse pass. Kõik muu ei tule arvesse ja isegi rahvaküsitlustel pole lubatud küsida Prantsuse kodaniku käest tema etnilise päritolu kohta. Eestlast nii lihtsalt tõenäoliselt ei püüa. Meie hulgas liigub piisavalt inimesi, kellel on Eesti pass, ent keda eestlaseks ei peeta, ning veelgi enam neid, kel pole passi, ent eestlaste hulka kuuluvad kindlasti (mõtleme või Vladislav Koržetsile või Sergei Stadnikovile).
Niisiis leian ma, et eestlast ei ole võimalik piisava täpsusega määratleda ei etniliselt ega poliitiliselt. Pigem paistab mulle, et päästerõngas peitub keeles: kas ei saaks eestlast määratleda inimesena, kes räägib eesti keelt? Eesti identiteet paistab nimelt olevat oma põhiolemuselt keeleline. Me eristame ennast teistest ja samastume omavahel keele kaudu.
Mõistagi ei tee pelgalt eesti keele oskus ühest inimesest eestlast, vaid sellega peab kaasnema soov ennast eestlasena käsitada. Ent kui see soov on olemas ja seda toestab keeleoskus, siis mina ei näe takistust, miks ei võiks seda inimest pidada eestlaseks.
Näiteid eestlaste keelelisest identiteedist leiame mitmeid. Üks neist pärineb alles eelmisest nädalast. Nimelt toimusid Tallinnas ja Tartus “hõimupäevad”. Neid soome-ugri rahvaste kultuurifestivale on Eestis korraldatud juba ligemale seitsekümmend aastat, nii et tänapäeval ei küsi enam õigupoolest keegi, mis on selle ürituse ideeline alus. Rangelt võttes on tegemist pidustustega, mis toob kokku rahvaid, mida ei ühenda muud peale ühise keelkonna. On väga tõenäoline, et sakslaste või lätlastega on meil ajalooliselt ja kultuuriliselt palju suurem ühisosa kui komide või neenetsitega, ent viimastega liidab meid keel (isegi kui me üksteisest mõhkugi aru ei saa). On huvitav tõdeda, kuidas eestlaste teadvuses on “keelepuu” sisuliselt samastatud “sugupuuga&r dquo; ja kõik soome-ugri keeli kõnelevad rahvad on muutunud meie “sugulasrahvaks”. Pean ühtaegu väga sümpaatseks ja kõnekaks, et me tunnistame oma “hõimlasteks” rahvaid, kellega meid esmapilgul seob kaunis vähe. See näitab veenvalt, et keel on meie enesepildis märksa olulisem kui välised tunnused või ajalooline ühispärand. Kui siia lisada hiljutine Riigikogu algatus kirjutada põhiseadusesse sisse eesti keele säilitamine kui meie riikluse põhialus, siis tuleb tõdeda, et lõppkokkuvõttes ongi Eesti Vabariik rajatud eesti keelele ja tema raison d’être selle keele hoidmine.
Ma näen Eesti keelelise identiteedi selgemal teadvustamisel võimalust teiste rahvusvähemuste paremaks lõimimiseks. Rahvus, mis põhineb keelel, on põhimõtteliselt avatud: igaüks, kes õpib ära eesti keele ja soovib eestlaste hulka kuuluda, saab selleks võimaluse. Sõltumata usutunnistusest, nahavärvist või etnilisest päritolust. Seega ei võtaks ma liiga tõsiselt neid väiteid, et eesti keele oskus pole integratsioonis oluline. Ma ei pea võimalikuks, et eestlaste hulka võiks kuuluda inimesi, kes ei oska eesti keelt.
Muidugi, meil võib leiduda elanikke, kes ei oska keelt, ent tunnevad lojaalsust Eesti riigi vastu, kuid pikas perspektiivis ei näi see mulle viljakas lahendus. Pigem loob see ohtliku olukorra, kus keeleline ebavõrdsus taastoodab sotsiaalset ebavõrdsust: üha raskem on Eestis ette kujutada ühiskondlikult edukat inimest, kellel puudub eesti keele oskus. Äraspidisel moel hakkaks selline olukord meenutama keskaegset situatsiooni, kus ühiskondlik eliit nimetas ennast sakslasteks (Deutschen) ja ülejäänuid mitte-sakslasteks (Undeutschen), kusjuures etniline tegur oli selles jaotuses pigem teisejärguline. Meil tuleks niisiis vältida olukorda, et mõiste “eestlased” kuulub tulevikus vaid ühiskondlikult edukatele, samas kui sotsiaalsete heidikute üldnimeks kujuneb “mitte-eestlased”.