Autor Viktoria Nikiforova

Lavastaja Aljona Anohhina (Venemaa)

Dmitri Razumov (Venemaa)

Esietendus 20. oktoobril 2007 Sadamateatris.

Kordustest tingitud igavus on juba moskvalanna Nikiforova draamateksti sisse kirjutatud. Ja ei suuda kaaslinlasest lavastaja Anohhina ka, vaatamata audiovisuaalsetele, dramaturgilistele, butafoorsetele trikitamistele seda igavusse sumbumist vältida. (Kuigi mulle meeldis väga see klaasist pöörduks keset lava, mis sümboliseerib nii elu oravaratast, kapitalismi usutemplite – kaubanduskeskuse, hotelli, pangahoone sissepääsu jms.)

Laval on väljast säravate, seest õõnsate, ühedimensiooniliste nahahoidjate seltskond – nukuke pangateller, kellel on kõigest kõrini; fertiilses eas, kuid surrogaatema kasuks otsustav noor naine; horisondil hõllanduva parema tuleviku miraaži uskudes hullumeelseid samme astuv noor mees ja palju teisi arutuid amokijooksjaid.

Ei mingeid erilisi saatuse keerdkäike, vaid üsna järsk allakäigutrepp. Aga see kõik on rüütatud revüüteatri, kohati muusikali, kohati sketšisõu vormi, mis jätab mulje, et jah, me natuke teeme küll siin ühiskonnakriitikat, aga ärge ehmuge, me lahutame teie meele ka kenasti ära. Ja selline lähenemine teeb nõutuks.

Tegelaste laostumine on lõpuks nii moraal­ne kui reaalne. Maksa, maksa, maksa, köhi papile pappi, siis vaatame, kas saad õndsaks... Nikiforova tekstis on lisaks veel üks perspektiiv – ta küsib korrumpeerunud usumehe suu kaudu, et kui me müüme iseennast, keda me siis tegelikult müüme? Jumalat?

Finaalis jääb kõlama terve lavastuse laval tilbendanud, oma kohta otsinud, mahamüüdud ja unustatud Jeesuse ähvardus, et te veel maksate selle eest. Oh kui küüniline. Aga selleks ajaks on meeled nii ära lahutatud, et ähvardus jookseb mööda külge maha.

Ja veel üks mõte – esietenduse edasilükkamine võiks ju olla õigustatud, kui tekst pole veel lõpuni selge, lavaline liikumine on kinnistumata, helirežissöör pole veel veendunud, kui valju taustamuusika juures jõuab näitleja edastatud tekst publikuni ja millise juures ei jõua enam mitte.

Ning kuna tükk räägib rahast, siis oli mul küll lõpmata tüütu ja vastumeelne orienteeruda dollarite, lõpuks ka eurode maailmas. Ma ju ei tea, mis on moskvalase keskmine palk, kas 2000 dollarit on siis suur või väike summa... Eestindamine oleks ehk hoomatavamaks teinud selle valu iga kaotatud dollari pärast...