Autor Viktoria Nikiforova
Lavastaja Aljona Anohhina (Venemaa)
Dmitri Razumov (Venemaa)
Osades Tanel Jonas, Marika Barabanštšikova, Jan Uuspõld, Alina Karmazina, Jüri Lumiste, Helen Hansberg, Raivo Adlas, Martin Kõiv
Esietendus 20. oktoobril 2007 Sadamateatris.
Kordustest tingitud igavus on juba moskvalanna Nikiforova draamateksti
sisse kirjutatud. Ja ei suuda kaaslinlasest lavastaja Anohhina ka,
vaatamata audiovisuaalsetele, dramaturgilistele, butafoorsetele
trikitamistele seda igavusse sumbumist vältida. (Kuigi mulle meeldis
väga see klaasist pöörduks keset lava, mis sümboliseerib
nii elu
oravaratast, kapitalismi usutemplite – kaubanduskeskuse, hotelli,
pangahoone sissepääsu jms.)
Laval on väljast säravate, seest õõnsate,
ühedimensiooniliste
nahahoidjate seltskond – nukuke pangateller, kellel on kõigest
kõrini;
fertiilses eas, kuid surrogaatema kasuks otsustav noor naine;
horisondil hõllanduva parema tuleviku miraaži uskudes hullumeelseid
samme astuv noor mees ja palju teisi arutuid amokijooksjaid.
Ei mingeid erilisi saatuse keerdkäike, vaid üsna järsk
allakäigutrepp.
Aga see kõik on rüütatud revüüteatri, kohati
muusikali, kohati
sketšisõu vormi, mis jätab mulje, et jah, me natuke teeme
küll siin
ühiskonnakriitikat, aga ärge ehmuge, me lahutame teie meele ka kenasti
ära. Ja selline lähenemine teeb nõutuks.
Tegelaste laostumine on lõpuks nii moraalne kui reaalne. Maksa,
maksa,
maksa, köhi papile pappi, siis vaatame, kas saad õndsaks...
Nikiforova
tekstis on lisaks veel üks perspektiiv – ta küsib korrumpeerunud
usumehe suu kaudu, et kui me müüme iseennast, keda me siis tegelikult
müüme? Jumalat?
Finaalis jääb kõlama terve lavastuse laval tilbendanud, oma
kohta
otsinud, mahamüüdud ja unustatud Jeesuse ähvardus, et te veel
maksate
selle eest. Oh kui küüniline. Aga selleks ajaks on meeled nii ära
lahutatud, et ähvardus jookseb mööda külge maha.
Ja veel üks mõte – esietenduse edasilükkamine
võiks ju olla õigustatud,
kui tekst pole veel lõpuni selge, lavaline liikumine on kinnistumata,
helirežissöör pole veel veendunud, kui valju taustamuusika juures
jõuab
näitleja edastatud tekst publikuni ja millise juures ei jõua enam
mitte.
Ning kuna tükk räägib rahast, siis oli mul küll
lõpmata tüütu ja
vastumeelne orienteeruda dollarite, lõpuks ka eurode maailmas. Ma ju ei
tea, mis on moskvalase keskmine palk, kas 2000 dollarit on siis suur
või väike summa... Eestindamine oleks ehk hoomatavamaks teinud selle
valu iga kaotatud dollari pärast...