Keskaja toonid

Ajaloolane David Vseviov leiab, et Johan Huizinga suurteos “Keskaja sügis” on eelteadmisi nõudev gurmee-roog

Johan Huizinga
“Keskaja sügis”
Tõlkinud Mati Sirkel.
Varrak, 2007. 400 lk

Tänu 2004. aastal Varraku sarjas “Ajalugu. Sotsiaalteadused” ilmunud teosele “Mängiv inimene” on Johan Huizinga eestikeelsele lugejale tuttav autor. Tema kuulsatest teostest varaseima, 1919. aastal ilmunud “Keskaja sügise” tõlge on tõeliselt oodatud sündmus. Vähemalt neile, kellele “Mängiva inimese” lugemine suurt naudingut pakkus.

“Keskaja sügise” alapealkirjaks on “Uurimus 14.–15. sajandi elu- ning mõttevormidest Prantsusmaal ja Madalmaades”. Selline alapealkiri võib esmapilgul tavalise, mitteprofessionaalist ajaloohuvilise ära ehmatada, lõhnates raskepärase ja daatumitest tuubil teksti järele. See hirm osutub aga asjatuks. Huizinga ei paku mitte niivõrd keskaja sügise üksikuid detaile, kui püüab mõista sügise terviklikku olemust. “Keskaja sügises” on justkui mingi teine vaatetasand. See pole esimene, lineaarne tasand, kus tegeletakse üksikfaktide ja neist tulenevate üldistustega, vaid kõrgem lähtepinnas – see, kust on juba jõutud äratundmiseni, ning seda äratundmist rõhutatakse üksikute faktidega.

Nõnda pole tegu mitte niivõrd ajaloo tutvustamisega, vaid lugeja võetakse ajalukku kaasa – talle pakutakse võimalus ajaloos osaleda. Niisugune ajalookirjutamise viis pole tänasel päeval enam uudis, ent 20. sajandi alguses oli see lausa revolutsiooniline, ning paljudele tolleaegsetele Huizinga kolleegidele raskesti mõistetav. Ega asjata mõni neist ei nimetanud “Keskaja sügist” vaid kriminaalromaaniks.

Pildi Johan Huizinga lähenemisnurgast annab juba ainuüksi tema teose ülesehitus ja seda kajastav sisukord. See ei baseeru ajalisel ja ruumilisel jaotusel, selles pole kronoloogiat ega üldtuntud ajaloosündmusi. Siin on üldinimlikud ajatud küsimused: iha ilusama elu järele; fantaasia ja mõte; mõttevormid tegelikkuses jne. Kes meist siis ei ihaleks ilusama elu järele?

Ja ei fantaseeriks ega mõtleks? Seega pole meil Huizingat lugedes mitte ainult võimalus saada lisateadmisi keskaja lõpuks kutsutud ajajärgu kohta, vaid hankida võrdlusmaterjali hoopis ajaülesematele küsimustele.

Kui piirduda kitsama sooviga teada saada, kuidas traditsioonilises variandis kulges ajalugu 14.–15. sajandi Prantsusmaal ja Madalmaadel, pole mõtet Huizinga raamatuga alustada. Siis on isegi oht, et pilt võib veelgi ähmastuda. “Keskaja sügise” lugemiseks oleks ideaalne veidi ette valmistuda, tutvuda mõne klassikalise selle piirkonna keskaega käsitleva raamatuga.

Piltlikult öeldes võiks õppida selgeks elementaarsed juhtimisvõtted, sest Huizinga pakub juba kõrgpilotaaži.

Ajalugu on lõpmatult mitmekesine ja selle kokkuvõte raamatu kaante vahele jääb paratamatult üldistuseks. Seejuures tuleb meeles pidada, et kuigi sügisvärvide paletil domineerib kindel valik, pole sealt jäägitult kadunud ka teised – kevade, suve ja talve värvid. Ning seetõttu, lugedes näiteks, et “keskaja lõpul on elu põhitooniks mõru raskemeelsus”, ei tohi unustada, et rõhk selles lauses pole mitte ainult raskemeelsusel, vaid ka sõnal “põhitooniks”. Kusagil domineeriva raskemeelsuse kõrval eksisteeris ka kergemeelsus...

Väidetavalt on ajalool täita pedagoogiline missioon. Reeglina piirdutakse seejuures näidete n ing mõtisklustega, mis baseeruvad suhteliselt lähedasel minevikul. Nii oleme me (vähemalt sõnades) valmis õppima II maailmasõja eelsetest sündmustest, püstitades seejuures näiliselt pragmaatilise ülesande – et see ei korduks.

Kas meil on aga midagi õppida keskaja sügisest, esmapilgul lootusetult kaugest ajast? “Tavalisi” ajalooraamatuid lugedes – vaevalt, kuid Huizingat lugedes – küllaltki palju. Tasub vaid vaadata peatükki “Kujutluse allajäämine”, kus on juttu keskajast kui ajajärgust, millal “ka pisimat ja argisemat asja ei suudeta vaadelda teisiti kui universaalses seoses”. Kõike nähti üldises Jumalikus kontekstis, Jumala poolt looduna, süsteemi kuuluvana. Tänases üliglobaliseerunud maailmas aga pole seda mõistmist ja tunnetust enam olemas – isegi suured nähtused ja teod ei leia ühist konteksti, rääkimata argisest ja pisikesest.

Iga ajaloouurimus jääb paratamatult autori nägemuseks ja seega vaieldavaks. Küsimus on vaid selles, milline on autori nägemisraadius. Kas ta on suuteline hõlmama vaid väikest killukest või on talle antud võime aduda tervikut. Johan Huizingale oli see erakordne võime antud... Nagu ka “Mängiv inimene”, on “Keskaja sügis” Mati Sirkeli poolt briljantselt eestindatud ning varustatud Marek Tamme juba traditsiooniliselt kiiduväärse järelsõnaga.

Nüüd jääb vaid oodata Johan Huizinga kolmanda suurteose, Rotterdami Erasmuse biograafia tõlget. Seni aga rõõmustame selle üle, et keskaja sügisvärvid muutusid meie jaoks veelgi kirevamaks.

 

Idast sügavale läände

Johan Huizinga (1872–1945) oli hollandi ajaloolane ja üks tänapäevase kultuuriajaloo asutajaist.
Saanud lingvisti hariduse, õppis Huizinga ära sanskriti keele, ja alles 1902. aastal pöördus ta fookus orientalistikalt rohkem keskaja ning renessansi ajaloo juurde. Huizinga oli orientalistika-õppejõud, kuni ta 1905. aastal sai üld- ja Hollandi ajaloo professoriks Groningeni ülikoolis. 1915. aastal sai temast Leideni ülikooli üldajaloo professor.
1937. aastal abiellus Huizinga endast 37 aastat noorema Auguste Schölvinckiga.
1941. aastal pidas Huizinga kõne, milles ta kritiseeris saksa mõju hollandi teadusele, ning arreteeriti natside poolt. 1942. aastal lasti ta küll vabadusse, kuid keelati Leidenisse naasta. Huizinga suri Arnheimi lähedal 1945. aastal, kõigest mõni kuu enne sõja lõppu.
Huizinga ei uskunud, et ajalugu saab seletada darvinistlike lähtepunktidega või Oswald Spengleri poolt välja pakutud tsüklilise ringlusega. Huizinga tähtsustas intuitiivset lähenemist, mille näiteks on ka tema esteetilise rõhuasetuse ja poeetilise stiiliga teosed. Neist kuulsaim on “Keskaja sügis” (1919), kus autor kirjeldab hilis-keskaega pigem pessimismi ja dekadentsi tallermaana kui uuestisünni-ajana. Laiema tuntuse on pälvinud ka Rotterdami Erasmusest kõnelev “Erasmus” (1924) ja uurimus mängust kui läbivast fenomenist Euroopa kultuuriajaloos “Homo ­Ludens” (1938, eesti k “Mängiv inimene”, Varrak, 2004).
Kaasaegsesse tehnoloogilisse maailma suhtus Huizinga põlgusega, väites, et Macaulay (1800–59) ja Ranke (1795–1886) ajal said haritud inimesed ajaloost paremini aru kui tema kaasajal.