Viis esmajärgulist heliplaati Bryan Ferryga
 
Roxy Music
“Roxy Music”
(1972)

Nii mõnedki – bänd ise sealhulgas – peavad Roxy parimaks plaadiks järgmist LPd “For Your Pleasure”. Kuid ikkagi oli just nende debüütalbumi erandlikkus tollases Briti rock’is eriliselt rabav. Kui 60ndate rock armastas elada ekstaatilises nüüd-hetkes, siis 70ndatel pöördus pilk järjest enam minevikku. Roxy oli samuti nostalgiline, kuid seejuures kukkus nende minevik välja avangardsem ja irreaalsem kui enamik tollal käibinud tulevikuvisioone. Roxy esimesi plaate hinnatakse tagantjärele klahvpillimängija ja kontseptualisti Brian Eno elektrooniliste isepäisuste tõttu, ent Ferry pole vähem radikaalne – kuulake, kuidas ta külmaverelise osavusega hoiab siin kõrvale nii Briti kui Ameerika vokaalmaneeridest.
Võtmelugu: “Re-make, Re-Model”
 
Roxy Music
“Stranded”
(1973)

“Stranded” valmis juba ilma Eno osavõtuta, kes hiljem küll nimetab seda suuremeelselt bändi ajaloo parimaks plaadiks. Ferry ja tema eriliselt rafineeritud aristokraatlik melanhoolia kerkisid siitpeale Roxy vaieldamatuks keskpunktiks. Kui mitte temaatiliselt, siis väljenduslikult saab just siit alguse Ferry armastuslaulude väga peen stilistika. Võib öelda, et teda huvitab vähem naine ise kui tema enese pilk, millega ta seda naist vaatab. 60ndate seksuaalne rock’i naturalism tundus sellise ülevalt masohhistliku allaheitlikkuse kõrval juba koomiline.
Võtmelugu: “Mother Of Pearl”

 
Bryan Ferry
“These Foolish Things”
(1973)

Võib tagantjärele paista üllatavgi, kuid plaaditäis cover’eid oli tollal midagi väga haruldast ja riskantset – tõeliselt loov rock-muusika pidi ikkagi oma laulud ise kirjutama. Kunstikooliharidusega Ferry valikut vanadest lugudest (Dylan, Presley, biitlid, Stones, Smokey Robinson, Eric Maschwitzi sentimentaalne nimilaul) toestasid ka vastavad teoreetilised vihjed – konkreetselt avangardist Marcel Duchamp’ile. Kui Duchamp pani näitusele välja lumelabida, et see esteetilise kaalukuseta objekt seal kunstiväärtuse saaks, siis Ferry mõtles oma cover’itega midagi samasugust – laulud on uues esituses just nii väärtuslikud, kui neutraalsetena neid vaadata. Paljud leidsid, et ta ajab jama.
Võtmelugu: “These Foolish Things”
 
Bryan Ferry
“Bride Stripped Bare”
(1978)

Ferry ajaloo kõige alahinnatum LP ning tema esimene arvestatav kommertslik läbikukkumine. Taas koosneb pool plaadist cover’itest, kuid seekord on kogu tonaalsus isiklikum, häiritum ja haavatum. “Bride...” on nimelt lahkumineku järgne plaat ja see võtab ehk Ferry emotsioonidelt vähemaks kaunist nukrameelsust ja toob sisse rohkem valusat agressiivsust. Nagu öeldud, mitte kõigile tulemus ei meeldinud, kuid Ferry ise on sellesse teosesse väidetavalt sügavasti kiindunud.
Võtmelugu: “Sign Of The Times”
 
Roxy Music
“Avalon”
(1982)

Ferry polnud kunagi kuigivõrd hoolinud nn noortekultuurist selle sõna traditsioonilises mõttes ja nüüd, 37aastasena, ta lausa otsis võimalust olla elegantselt keskaealine. “Avalon” on kaalutletult väsinud plaat (“Now the party’s over / I’m so tired,” algab nimilugu) ning samas on see väsimus kaunilt poleeritult, puhas ja kirgastunud. Ferry armastab varemeid ja koltumist, just nagu iga tõeline aristokraatlik klassitsist. Plaadil pole varaste aegade teravaid nurki ja küsivat eneseirooniat. Kõik on lõpetatud ja staatiline. Oleks raske välja mõelda suurejoonelisemat hauamonumenti bändile, kelle viimaseks stuudioplaadiks see jäi.
Võtmelaul: “Avalon”

Tõnis Kahu