01.11.2007, 00:00
Friedrich Nietzsche "'Antikristus"'
Friedrich Nietzsche
“Antikristus”
Tõlkinud Tiiu Mikenberg.
Zeus, 2007. 160 lk.
Nietzsche “Antikristuse” kolmas tulemine eesti keelde on uuesti toimetet ja järelsõnaga varustet. Tuglas pidas Nietzschet eelkõige poeediks ja seda on ta ka “Antikristuses”. Nietzsche stiil on haarav ja ülev, kuigi argumendid on pehmelt öeldes ilma vundamendita. Kui lõpuni aus olla, siis Nietzsche ei põhjendagi – ta väidab, postuleerib, deklareerib. Nietzsche räägib kristlusest kui rõõmutust religioonist ilmselt toonase saksa kogemuse järgi, pidades protestantlust saksa rahva pärispatuks (oli ju Friedrich ise pastori poeg ja ta mõlemad vanaisad kirikuõpetajad).
Paulus, kellega Nietzschel kõige enam kana kitkuda, aga nimetab rõõmu teiseks vaimu viljaks armastuse järel ning kordab ikka ja jälle: “Taas ma ütlen teile, rõõmustage!” Prohvet Nehemia aga räägib, et rõõm Jumalas on meie tugevus. “Antikristus” on poeetiline ja ambivalentne raamat. Nietzsche kirjutas selle dionüüsilises joobumuses kolm-neli kuud enne oma vaimset kokkuvarisemist. Kõigi väärtuste ümberhindamine on antud kristlikus terminoloogias ja kristluse enda kontekstis nii, et Nietzschet on peetud selle järgi ka kõige tõelisemaks kristlaseks.
Paradoksaalselt mõjub “Antikristus” pigem kristluse negatiivse apoloogiana kui kriitikana. Kriitika on suunat just tardunu, selle religioosse vastu, mis vaba vaimu kammitseb ja suretab. “Saksa filosoofia on salakaval teoloogia,” ütleb Nietzsche ja kuigi liialdus, võib sellega ometi nõustuda.
Vaid tõde teeb vabaks ja religioossest stagnatsioonist äratab “Antikristus” tõesti. Vahest mõjub ta äratavamalt kui nii mõnigi äratusjutlus. Parimad kristlikud kompendiumid ongi käsitlenud “Antikristust” kui üht kristluse ajaloo silmapaistvat teost. “Antikristus” meenutab keskaegset karnevali, kus kogu tavapüha on pilaks pandud.
“Antikristus”
Tõlkinud Tiiu Mikenberg.
Zeus, 2007. 160 lk.
Nietzsche “Antikristuse” kolmas tulemine eesti keelde on uuesti toimetet ja järelsõnaga varustet. Tuglas pidas Nietzschet eelkõige poeediks ja seda on ta ka “Antikristuses”. Nietzsche stiil on haarav ja ülev, kuigi argumendid on pehmelt öeldes ilma vundamendita. Kui lõpuni aus olla, siis Nietzsche ei põhjendagi – ta väidab, postuleerib, deklareerib. Nietzsche räägib kristlusest kui rõõmutust religioonist ilmselt toonase saksa kogemuse järgi, pidades protestantlust saksa rahva pärispatuks (oli ju Friedrich ise pastori poeg ja ta mõlemad vanaisad kirikuõpetajad).
Paulus, kellega Nietzschel kõige enam kana kitkuda, aga nimetab rõõmu teiseks vaimu viljaks armastuse järel ning kordab ikka ja jälle: “Taas ma ütlen teile, rõõmustage!” Prohvet Nehemia aga räägib, et rõõm Jumalas on meie tugevus. “Antikristus” on poeetiline ja ambivalentne raamat. Nietzsche kirjutas selle dionüüsilises joobumuses kolm-neli kuud enne oma vaimset kokkuvarisemist. Kõigi väärtuste ümberhindamine on antud kristlikus terminoloogias ja kristluse enda kontekstis nii, et Nietzschet on peetud selle järgi ka kõige tõelisemaks kristlaseks.
Paradoksaalselt mõjub “Antikristus” pigem kristluse negatiivse apoloogiana kui kriitikana. Kriitika on suunat just tardunu, selle religioosse vastu, mis vaba vaimu kammitseb ja suretab. “Saksa filosoofia on salakaval teoloogia,” ütleb Nietzsche ja kuigi liialdus, võib sellega ometi nõustuda.
Vaid tõde teeb vabaks ja religioossest stagnatsioonist äratab “Antikristus” tõesti. Vahest mõjub ta äratavamalt kui nii mõnigi äratusjutlus. Parimad kristlikud kompendiumid ongi käsitlenud “Antikristust” kui üht kristluse ajaloo silmapaistvat teost. “Antikristus” meenutab keskaegset karnevali, kus kogu tavapüha on pilaks pandud.