Mida jubedat saatis korda Ansip?
Hea kolleeg Barbi Pilvre kirjutab viimases Eesti Ekspressis heas mõttes provokatiivselt ekskommunistide taaskasutusest täielises Eesti Vabariigis. Tõepoolest, paljud neist (loomulikult mitte kõik) tunnevad end praegu vägagi kindlalt. Igas mõttes. Markantseima näitena meenub mulle kohe superedukas sm/hr Indrek Toome. Täiesti õigustatult nendib lõpetuseks Pilvre kunagiste kommarite rakendamise möödapääsmatust, eriti arvestades siinset piiratud inimressursi. Seda enam, et üksjagu parteilasi on näidanud end tegusate, sotsiaalselt aktiivsete inimestena. Säärast lähenemist aktsepteerin üldiselt tolerantse inimesena ainult teatud tingimustel. Ma ei heida üldiselt ekskommudele ette nende kunagist liikmelisust. No tahtsid kiiremini teiste kaaskodanike arvel korterit saada või välismaale sõita, no jah…Või edutust või palka juurde või väitekirja teemat või mis iganes. Ainult ärgu tulgu mulle dotseerivalt pajatama nõukaaegsetest okupatsioonikannatustest.
Küsigem: mida see Andrus Ansip siis nii jubedat ka korda saatis? Isegi, kui „koertejutt” õigeks osutub. Sellele sugugi mitte retoorilisele küsimusele saab üsna ammendava vastuse EE samast numbrist, Tarmo Vahteri loost „Peaminister Ansipi tundmatu elukool”. Dokumentidel põhinevas kirjutises ilmneb, et valitsusjuht astus vabatahtlikult NLKP ridadesse väga vara, juba kolmandal kursusel keemiat õppides. Parteiaktivistiks otsustas ta lõplikult hakata 1985. aastal, siis kui muide algas esimeste parteilaste erakonnast väljaastumine. Kuid isegi see asjaolu ei ole teps mitte kõige õpetlikum. Huvitav on lugeda väljavõtteid tema tegevusest 70.-80. aastatel, mida ei märgistanud mitte mingid muljetavaldavad kuriteod. Kaugel sellest. Tegelikult saatis Ansip korda üksjagu väikesi sigadusi, mis kogusummas kumuleerituna ruineerisid suuremal või vähemal määral päris paljude inimeste elusid. Temataolised noorkommunistid muide vaenasid tudengipõlves ka mind isiklikult – süüdistus nõukogudevastases laimus ja agitatsioonis oli piisavaks põhjuseks minu väljaheitmiseks kuulsusrikka komsomoli ridadest. Ega see midagi head ei tähendanud. Märgistatu edaspidiseks eluks, viimast tõika võivad näiteks Viktor Kozlov, Anti Talur ning Arvo Lamp ainult kinnitada. Kusjuures tegu on vaid valitud väljavõtetega omaaegsetest protokollidest. Sugugi mitte juhuslikult ei rutanud Indrek Toome peaministrit õigustama. Tihti viidatakse Ansipit õigustades tema omaaegsele suhteliselt (sic!) tagasihoidlikule positsioonile nomenklatuuris. Vastan: parteikarjääri ei tehtudki tollal just üleöö. See nõudis kannatlikkust ja aega. Siis aga saabus 1988. aasta, mille alguses noor aktivist veel parimal juhul kahtles-kõhkles. Kuid tormilised poliitilised sündmused, EKP esimese sekretäri Karl Vaino tagandamine jne. sundisid paratamatult noort aatemeest riskima valikuga kahe heinakuhja vahel. Esitan nüüd lugejatele juba retoorilise küsimuse: kas keegi mäletab Andrus Ansipit perestroikaaegse ERSP või Rahvaliidu poliitplatvormil fungeeriva agitaatorina?! Mina ka ei mäleta.
Ansipi juhtumil on aga ka avaram mõõde – nimelt olen ma täheldanud nii mõnelgi keskeale lähenevale eksparteilasel nn eesti rahvuslase sündroomi. Peaks nagu midagi endale ja ka teistele ära seletama-tõestama. Jubedaim näide – Pronkssõduri teisaldamine (kannatajatele lohutuseks: mingi vaist ütles mulle unes, et varsti-varsti algab ka Andrus Ansipi peaministri ametist teisaldamise protsess). Tavaliselt võetakse kasutusele läbiproovitud – pealeminev russofoobia. Eriti jubedalt ärritavad neid mitteparteilastest nn muulased, viimaste olemasolu tundub tihtipeale lausa väljakutsena. Tõsi küll, reeglina peab üleajaliselt edukate konformistide komplekside eest maksma keegi teine…
