1478: Novgorodi tüüpi Vene impeeriumi võimalus
Aastal 2008 on meil tulemas Eesti Vabariigi
üheksakümneaastase arengu meenutamise aeg, kuid vahel tasuks heita
pilk veidi kaugemasse ajalukku. Nii möödub 2008. aastal ka viissada
kolmkümmend aastat ajast, kui Venemaa ajaloo senine kulg elas üle
ühe väga kardinaalse murrangu: 1478 liitis Moskva suurvürst
Ivan III Novgorodi vabariigi Moskva vürstiriigiga. See
ajaloopööre ei jäta meid tänagi ükskõikseks.
Ajaloo kohta öeldakse sageli: laulus sõnu ümber
panna ei saa. Kultuuriuurija Juri Lotman kinnitas elu lõpul
Helsingis ilmunud töös (1992), et ajalugu ei kirjutata tingivas
kõneviisis. Kuid just tema ise pani uurijatele südamele, et ei saa
mõtestada ajaloo kulgu vaid nii, et kõik, mis tegelikult juhtus,
otsekui “pidigi” nimelt nii juhtuma.
Selline hoiak tuli
tema arvates samuti teaduslikult väheveenvaks tunnistada. On selge, et
kerge on olla prohvet tagantjärele. Kui sukelduda ajaloo
süvahoovustesse, siis tegelikult on ajalool olnud alati varuks mitu
varianti. Pole mingit põhjust pidada seda, mis faktiliselt ajaloos
toimus, tingimata “progressiivse ajalookulu” ilminguks, nagu seda
vahel iga hinna eest tehakse.
Meile võiks tänagi huvitav
olla mõte, et kui 15. sajandi lõpuks poleks maa ühendamisel
juhtivaks jõuks osutunud mitte Moskva, vaid näiteks Novgorod, oleks
Venemaa areng võtnud ilmselt hoopis teise kuju. Lotman pole esimene, kes
seda Venemaa ajaloo dilemmat on lahanud. Ta ise viitab eelkäijatest
näiteks Sergei Platonovile, kelle “Segadusteaeg” (ilmunud
1923) talle sügava mulje jätnud, ja andnud inspiratsiooni, et sel
teemal ka ise edasi mõelda.
Euroopalik impeerium
Mida oleks endast
kujutanud 21. sajandil “Novgorodi tüüpi Vene impeerium”?
Selle üle tasuks kindlasti mõtiskleda mitte ainult
kultuurifilosoofidel. Lotman kirjutab, et 15. sajandi Novgorod oli sama
hästi kui euroopalik linn, seal ei tuntud korruptsiooni. Või
õigem oleks öelda, see korruptsioon polnud seal vähemalt mitte
nii otsene ja varjamatu kui maa anastatud osas tatari ikke tekitatu. Ka polnud
Novgorodis Moskva suurvürstkonna ja bojaarliku argiolme jubedat
asiaatlust. Toetudes iidsele vabariiklik-demokraatlikule traditsioonile, olles
väga elavates kaubanduslikes ja poliitilistes suhetes Lääne
maadega, poleks Novgorod ühendatud Vene juhtjõuna lubanud maa
saatuslikku isoleerimist renessansiajastu Euroopa vaimsest ja tehnilisest
progressist. Humanismi ja reformatsiooni ideed ei oleks sel juhul saanud
jääda kuidagi pidama Poola piiridel, vaid oleksid sügavalt
muutnud mahajäänud Moskoovia palet ning viinud maa ühendusse
euroopaliku mõtte põhiallikatega.
Samuti on
üsna tõenäoline, et kui esimene piiblitõlge oleks
saanud teoks Novgorodis, siis reformatsiooni mõjul poleks see Venemaal
ilmunud mitte peaaegu et arusaamatus vanabulgaaria, vaid siis juba
kindlasti elavas vene keeles. [Juri Lotman. “Segadusteaja mehhanism (Vene
kultuuriajaloo tüpoloogiast)”. Kogumik “Hirm ja segadus.
Esseid kultuurisemiootikast”. Koostanud Mihhail Lotman. Tallinn, Varrak,
2007, lk 29].
Lotmani arvates oleks sel juhul olnud suur
võimalus, et tõeline venekeelne kirjandus (ja mitte
pelgalt
kirjasõna) sündinuks vähemalt kaks ja pool sajandit varem ja
kirjakeel oleks kohe algusest sarnanenud enam haritud novgorodlaste keelega,
kellel oli pikk kogemus elada mitte ainult vabas, vaid ka vaimselt nii
Läänele kui Idale avatud demokraatlikus keskkonnas.
Muuseas, selline mõttemäng ei tu
ndu kellelegi tänagi uskumatu jutuna. Kuid nagu me teame, ajaloos juhtus
teisiti ning Novgorod ja tema vabad kodanikud tehti selle võitluse
käigus kõige julmemal viisil lausa maatasa, et nad ei takistaks
Moskoovia võimuambitsioonide teostamist.
See tähendas
omakorda aga hoopis teisi valikuid ka hiljem ja ka aladel, mis puudutasid
näiteks vaimse elu sfääri. Näiteks said võimude toel
mõjukaks vaimualal ka need Balkani emigrandid, kellele langes kätte
suur võimalus suure riigi piirides arendada vene keelt kujul, mis
läks kaua ühes voolus kirikuslaavi keele arenguga. See tähendab
seda, et vene keele areng kirikuslaavi keele baasil toetus suhteliselt kitsale
isikute ringile. Või nagu ütleb Lotman: vene kirjakeele areng
toimus seetõttu kaua “kultuurivaese vaimulikkonna kopitanud
õhustikus”.
Transiidiajalugu
Ajaloo kulg tänasel
Eesti alal pole kunagi olnud lahus naabermail toimuvast. Eesti alal toimunu on
oma loomult olnud sageli nn transiidiajalugu. Tema tekkimise ja isegi
konkreetse kulu on määranud jõud, kes väga harva ise
asusid siin. Ikka on meie ajaloo põhilised niiditõmbajad olnud
pigem piiride taga, seega leiab nende tegevuse vahetuid jälgi tänagi
meie naabrite juures ladestunud arhiividest.
Soovides mõista
neid ammuseid protsesse, on meie ajaloolastel vaja kindlasti vaadata piiride
taga toimunud – nii ajaloolistesse kui tänastesse –
võimumängudesse ja sageli leiab neist seletuse siin sündinule.
Vahel tasub minna julgelt uurima ka väga kaugele koduselt
Läänemere kaldalt. Kui kasutada mõistet transiidiajalugu, siis
on vaja uurijal alati näha ajaloo jõuõlgu, mis tekitavad
pingevälju. Eriti kasulik on oma hinnangute kujundamisel arvestada nn
aktiivseid ajaloo punkte, mille vahel ühel või teisel ajaloohetkel
tekkisid pinged.
Ajalooliste protsesside retoorika või selle
protsessi kirjelduse retoorika on selgemalt mõistetav alati laiemas
kontekstis. Sel juhul on paremini mõistetav ka retoorika moondumine
näiteks meid vahetumalt puudutavates dispuutides. Ajaloolaste
töödes on ka varasemate protsesside puhul kui reformatsioon
või Prantsuse revolutsioon, rääkimata juba Vene impeeriumis
20. sajandil toimunud kokkupõrgete kirjeldustest, ikka manipuleeritud
sõnadega “endisaegne” ja “uuenduslik”.
Ühelt lähtepositsioonilt peeti näiteks kurja juureks alati
“uuendusi”, teisalt peeti jälle vastutavaks kõige halva
eest neid, keda sai siduda mõistega “endisaeg”. Lähemal
uurimisel selgub muidugi kiiresti, et alati asusid need mõlemad
mõisted ühe ja sama sõnavara piires. Selle
mõistmiseks tuleb olla keskendunud professionaal ja mitte rahulduda
lihtsate must-valgete seletustega. Ajalugu on alati olnud väga kirev ja
värviline.
Sageli viiakse “endisaja” loosungi all
ellu väga julgeid uuendusi. Samas kui nii ilusa mõiste taga nagu
“uuendused” ei pruugi mingeid tegelikke uuendusi üldse olla.
Parimal juhul osutuvad need “uuendused” vaid vanade traditsioonide
ümbernimetamiseks.
Tagasipöördumise võimatus
Pikka aega on huvitavaid ideid ajalookirjutamise alal tulnud Prantsuse
ajaloolaste sulest. Nii pealkirjastas Prantsuse ajaloolane Marc Bloch oma
viimase teose kaks peatükki sümmeetriliselt: “Mõista
olevikku mineviku kaudu” ja “Mõista minevikku oleviku
kaudu”, justkui rõhutades sellega ajasuuna sümmeetrilisust
ajaloolase silmis.
Meie sa
ame täna teha enda jaoks sellest järelduse, et ajalugu on
asümmeetriline ja pöördumatu protsess. Kui kasutada siin Blochi
kujundit, siis ajalugu on ka Lotmani arvates säherdune kummaline film, mis
vastassuunas käivitatuna meid tagasi esimese kaadrini ei vii.
See kõlab küll kui väga lõbus sõnamäng,
kuid ta pole seda mitte mingil juhul. Tegemist on pigem väikese
mõtteharjutusega lugejale, et ta oleks valmis paremini kaasa
mõtlema. See tähendab, et lugeja peaks koos ajaloolastega lugema
alati kriitiliselt tekste enne meid juhtunu kohta.
Väga
andekate ajaloolaste kohta kehtivad sõnad, et ajaloolane on tegelikult
prohvet, kes on pööratud mineviku poole. Aga nagu teada, ükski
prohvet pole kuulus omal maal.