Euroopalik impeerium
Mida oleks endast kujutanud 21. sajandil “Novgorodi tüüpi Vene impeerium”? Selle üle tasuks kindlasti mõtiskleda mitte ainult kultuurifilosoofidel. Lotman kirjutab, et 15. sajandi Novgorod oli sama hästi kui euroopalik linn, seal ei tuntud korruptsiooni. Või õigem oleks öelda, see korruptsioon polnud seal vähemalt mitte nii otsene ja varjamatu kui maa anastatud osas tatari ikke tekitatu. Ka polnud Novgorodis Moskva suurvürstkonna ja bojaarliku argiolme jubedat asiaatlust. Toetudes iidsele vabariiklik-demokraatlikule traditsioonile, olles väga elavates kaubanduslikes ja poliitilistes suhetes Lääne maadega, poleks Nov­gorod ühendatud Vene juhtjõuna lubanud maa saatuslikku isoleerimist renessansiajastu Euroopa vaimsest ja tehnilisest progressist. Humanismi ja reformatsiooni ideed ei oleks sel juhul saanud jääda kuidagi pidama Poola piiridel, vaid oleksid sügavalt muutnud mahajäänud Moskoovia palet ning viinud maa ühendusse euroopaliku mõtte põhi­allikatega.

Samuti on üsna tõenäoline, et kui esimene piiblitõlge oleks saanud teoks Novgorodis, siis reformatsiooni mõjul poleks see Venemaal ilmunud mitte peaaegu et arusaamatus vana­bulgaaria, vaid siis juba kindlasti elavas vene keeles. [Juri Lotman. “Segadusteaja mehhanism (Vene kultuuriajaloo tüpoloogiast)”. Kogumik “Hirm ja segadus. Esseid kultuurisemiootikast”. Koostanud Mihhail Lotman. Tallinn, Varrak, 2007, lk 29].

Lotmani arvates oleks sel juhul olnud suur võimalus, et tõeline venekeelne kirjandus (ja mitte
pelgalt kirjasõna) sündinuks vähemalt kaks ja pool sajandit varem ja kirjakeel oleks kohe algusest sarnanenud enam haritud novgorodlaste keelega, kellel oli pikk kogemus elada mitte ainult vabas, vaid ka vaimselt nii Läänele kui Idale avatud demokraatlikus keskkonnas.

Muuseas, selline mõttemäng ei tu ndu kellelegi tänagi uskumatu jutuna. Kuid nagu me teame, ajaloos juhtus teisiti ning Novgorod ja tema vabad kodanikud tehti selle võitluse käigus kõige julmemal viisil lausa maatasa, et nad ei takistaks Moskoovia võimuambitsioonide teostamist.

See tähendas omakorda aga hoopis teisi valikuid ka hiljem ja ka aladel, mis puudutasid näiteks vaimse elu sfääri. Näiteks said võimude toel mõjukaks vaimualal ka need Balkani emigrandid, kellele langes kätte suur võimalus suure riigi piirides arendada vene keelt kujul, mis läks kaua ühes voolus kirikuslaavi keele arenguga. See tähendab seda, et vene keele areng kirikuslaavi keele baasil toetus suhteliselt kitsale isikute ringile. Või nagu ütleb Lotman: vene kirjakeele areng toimus seetõttu kaua “kultuurivaese vaimulikkonna kopitanud õhustikus”.

 

Transiidiajalugu
Ajaloo kulg tänasel Eesti alal pole kunagi olnud lahus naabermail toimuvast. Eesti alal toimunu on oma loomult olnud sageli nn transiidiajalugu. Tema tekkimise ja isegi konkreetse kulu on määranud jõud, kes väga harva ise asusid siin. Ikka on meie ajaloo põhilised niiditõmbajad olnud pigem piiride taga, seega leiab nende tegevuse vahetuid jälgi tänagi meie naabrite juures ladestunud arhiividest.

Soovides mõista neid ammuseid protsesse, on meie ajaloolastel vaja kindlasti vaadata piiride taga toimunud – nii ajaloolistesse kui tänastesse – võimumängudesse ja sageli leiab neist seletuse siin sündinule. Vahel tasub minna julgelt uurima ka väga kaugele koduselt Läänemere kaldalt. Kui kasutada mõistet transiidiajalugu, siis on vaja uurijal alati näha ajaloo jõuõlgu, mis tekitavad pingevälju. Eriti kasulik on oma hinnangute kujundamisel arvestada nn aktiivseid ajaloo punkte, mille vahel ühel või teisel ajaloohetkel tekkisid pinged.

Ajalooliste protsesside retoorika või selle protsessi kirjelduse retoorika on selgemalt mõistetav alati laiemas kontekstis. Sel juhul on paremini mõistetav ka retoorika moondumine näiteks meid vahetumalt puudutavates dispuutides. Ajaloolaste töödes on ka varasemate protsesside puhul kui reformatsioon või Prantsuse revolutsioon, rääkimata juba Vene impeeriumis 20. sajandil toimunud kokkupõrgete kirjeldustest, ikka manipuleeritud sõnadega “endisaegne” ja “uuenduslik”. Ühelt lähtepositsioonilt peeti näiteks kurja juureks alati “uuendusi”, teisalt peeti jälle vastutavaks kõige halva eest neid, keda sai siduda mõistega “endisaeg”. Lähemal uurimisel selgub muidugi kiiresti, et alati asusid need mõlemad mõisted ühe ja sama sõnavara piires. Selle mõistmiseks tuleb olla keskendunud professionaal ja mitte rahulduda lihtsate must-valgete seletustega. Ajalugu on alati olnud väga kirev ja värviline.

Sageli viiakse “endisaja” loosungi all ellu väga julgeid uuendusi. Samas kui nii ilusa mõiste taga nagu “uuendused” ei pruugi mingeid tegelikke uuendusi üldse olla. Parimal juhul osutuvad need “uuendused” vaid vanade traditsioonide ümbernimetamiseks.

 

Tagasipöördumise võimatus
Pikka aega on huvitavaid ideid ajalookirjutamise alal tulnud Prantsuse ajaloolaste sulest. Nii pealkirjastas Prantsuse ajaloolane Marc Bloch oma viimase teose kaks peatükki sümmeetriliselt: “Mõista olevikku mineviku kaudu” ja “­Mõista minevikku oleviku kaudu”, justkui rõhutades sellega ajasuuna sümmeetrilisust ajaloolase silmis.

Meie sa ame täna teha enda jaoks sellest järelduse, et ajalugu on asümmeetriline ja pöördumatu protsess. Kui kasutada siin Blochi kujundit, siis ajalugu on ka Lotmani arvates säherdune kummaline film, mis vastassuunas käivitatuna meid tagasi esimese kaadrini ei vii.

See kõlab küll kui väga lõbus sõnamäng, kuid ta pole seda mitte mingil juhul. Tegemist on pigem väikese mõtteharjutusega lugejale, et ta oleks valmis paremini kaasa mõtlema. See tähendab, et lugeja peaks koos ajaloolastega lugema alati kriitiliselt tekste enne meid juhtunu kohta.

Väga andekate ajaloolaste kohta kehtivad sõnad, et ajaloolane on tegelikult prohvet, kes on pööratud mineviku poole. Aga nagu teada, ükski prohvet pole kuulus omal maal.