Juhan Peegli saamine looks

19. V 1919 – 6. XI 2007

Kui vana mees tahtis koju, siis las ta läheb. Saadame ta ukseni, ütleme nägemist ja läheme temast lugusid rääkima. Juhanist räägime neid palju ja kaua. Üldse on looks muutumine vist parim, mis ühe mehega selles ilmas juhtuda saab, sest ainult see tagab igavese elu. Tegelikult muutus ta klassikuks juba eluajal.

Miks – mõistatavad nüüd paljud. Geenid? Need peavad seal suguvõsas muidugi head olema, sest vana Ivo Linna naeratuses tunneme selgelt ära noore Juhan Peegli.

Saaremaa päritolu ei ole ka mingi edu tagatis, pealegi ei liialdanud ta ö-ga, mis Juhani oma sõnade järgi muutus üldiseks alles teispool nende talu kiviaeda.

Huumorimeel? Tean mitut inimest, kellel see on täitsa olemas, aga nad pole Peegel.

Ajakirjanduspärand? See on keerulisem lugu. Ma arvan siiamaani, et Juhan Peegel ei olnud tegelikult hingelt ajakirjanik. Tänapäeval ta poleks selle valdkonnaga tegelema hakanud, vaid oleks teinud midagi muud. Olnud teadlane või kirjanik. Aga kindlasti mitte ajakirjandustegelane.

Ajakirjandus, olen veendunud, oli tema jaoks ainult haamer ehk tööriist maja ehitamiseks. Maja ise oli aga hoopis midagi muud.

Kogu ülikooliaja kõige tähtsam lause tuli Juhani suust vaikse häälega ühel seminaril, kui ta ütles: “Üritame siin teid õpetada austama oma rahva muret ja rõõmu...” Just austama, mitte ainult aru saama või valgustama. Kui austad, siis ei tee liiga, ja oma rahvale liigategemist Juhan ei talunud. Seda ta meile õpetaski, mitte ajakirjandust. Oma aja lapsena ei osanud ta austada omaniku või reklaamiandja muresid ega osanud seda ka õpetada.
 
Ühel tema juubelil sattusime juttu puhuma ja siis ta sõnastas oma arusaamise ajakirjanduse rollist.

Ta ütles, et kui sõdurite rivi marsib, siis ajakirjanik peab olema paremalt esimene mees, sest tema vaatab otse ettepoole, ülejäänud vaatavad kindralit. Õige ajakirjanik ei vaata kindralit, olgu riigikord milline tahes.

Seega, Juhan Peegli “maja” oli rahvas ja ajakirjandus ainult rahvale kodu ehitamise tööriist, mitte vastupidi. Ta ei õpetanud, kuidas sammuda, ta näitas suuna, kuhu minna.
 
Ja olgu siis siin ära räägitud üks väike osa Peegli loost, mille peale ta ka ise südamest naeris.
Seitsmekümnendate aastate keskel olime juba nii vanad, et meie kursusele usaldati uute ajakirjandustudengite rebaseks löömine. Paar tundi enne üritust oli korralik paanika, sest Olav Osolinil oli kopsupõletik, mul 39kraadine palavik, Mart Ummelas oli alles Tallinnast tulemas, üritus ette valmistamata ja kõige tipuks unustasin ülikooli raamatukogust Wiedemanni sõnaraamatu võtta. See aga oli filoloogiateaduskonna traditsiooniline rebaseks löömise vahend. Ühika raamaturiiuli kõige paksem raamat, saksa-eesti sõnaraamat, ei sobinud ju mitte. Kõndisin ikka väga ähmase ja juhmina mööda Pälsoni ühika saja viiendat tuba ja heitsin kogemata pilgu peeglisse. Peegeldus oli kole, peegel ise vana ja ilma parema alumise nurgata.

Uuelt oli ta maksnud kaheksa rubla kakskümmend kopikat, aga sel hetkel tõusis tema hind kõvasti. Rebasekslöömisest endast ei mäleta või ei taha ma mäletada midagi, aga seda tean: kui peegli pruuni jõupaberi seest välja võtsime, tekkis suur aplaus. Rumalast juhusest alguse saanud komme jäi püsima ja kuuldavasti saadakse ajakirjandusosakonnas siiamaani rebaseks peeglil& amp; ouml;ögiga vastu pead.
 
Kõveminigi võiks lüüa, ütles üks ajakirjandusosakonna vilistlane. Võiks Peegli lausa pea sisse lüüa, sest Juhan Peegel ajakirjaniku peas on meie ajakirjanduse tulevik.

Võib olla tõesti.