Kui vana mees tahtis koju, siis las ta läheb. Saadame
ta ukseni, ütleme nägemist ja läheme temast lugusid
rääkima. Juhanist räägime neid palju ja kaua.
Üldse on looks muutumine vist parim, mis ühe mehega selles ilmas
juhtuda saab, sest ainult see tagab igavese elu. Tegelikult muutus ta
klassikuks juba eluajal.
Miks – mõistatavad
nüüd paljud. Geenid? Need peavad seal suguvõsas muidugi head
olema, sest vana Ivo Linna naeratuses tunneme selgelt ära noore Juhan
Peegli.
Saaremaa päritolu ei ole ka mingi edu tagatis, pealegi
ei liialdanud ta ö-ga, mis Juhani oma sõnade järgi muutus
üldiseks alles teispool nende talu kiviaeda.
Huumorimeel? Tean
mitut inimest, kellel see on täitsa olemas, aga nad pole Peegel.
Ajakirjanduspärand? See on keerulisem lugu. Ma arvan siiamaani, et
Juhan Peegel ei olnud tegelikult hingelt ajakirjanik. Tänapäeval ta
poleks selle valdkonnaga tegelema hakanud, vaid oleks teinud midagi muud. Olnud
teadlane või kirjanik. Aga kindlasti mitte ajakirjandustegelane.
Ajakirjandus, olen veendunud, oli tema jaoks ainult haamer ehk
tööriist maja ehitamiseks. Maja ise oli aga hoopis midagi muud.
Kogu ülikooliaja kõige tähtsam lause tuli Juhani suust
vaikse häälega ühel seminaril, kui ta ütles:
“Üritame siin teid õpetada austama oma rahva muret ja
rõõmu...” Just austama, mitte ainult aru saama või
valgustama. Kui austad, siis ei tee liiga, ja oma rahvale liigategemist Juhan
ei talunud. Seda ta meile õpetaski, mitte ajakirjandust. Oma aja lapsena
ei osanud ta austada omaniku või reklaamiandja muresid ega osanud seda
ka õpetada.
Ühel tema juubelil
sattusime juttu puhuma ja siis ta sõnastas oma arusaamise ajakirjanduse
rollist.
Ta ütles, et kui sõdurite rivi marsib, siis
ajakirjanik peab olema paremalt esimene mees, sest tema vaatab otse ettepoole,
ülejäänud vaatavad kindralit. Õige ajakirjanik ei vaata
kindralit, olgu riigikord milline tahes.
Seega, Juhan Peegli
“maja” oli rahvas ja ajakirjandus ainult rahvale kodu ehitamise
tööriist, mitte vastupidi. Ta ei õpetanud, kuidas sammuda, ta
näitas suuna, kuhu minna.
Ja olgu siis
siin ära räägitud üks väike osa Peegli loost, mille
peale ta ka ise südamest naeris.
Seitsmekümnendate aastate
keskel olime juba nii vanad, et meie kursusele usaldati uute
ajakirjandustudengite rebaseks löömine. Paar tundi enne üritust
oli korralik paanika, sest Olav Osolinil oli kopsupõletik, mul
39kraadine palavik, Mart Ummelas oli alles Tallinnast tulemas, üritus ette
valmistamata ja kõige tipuks unustasin ülikooli raamatukogust
Wiedemanni sõnaraamatu võtta. See aga oli filoloogiateaduskonna
traditsiooniline rebaseks löömise vahend. Ühika raamaturiiuli
kõige paksem raamat, saksa-eesti sõnaraamat, ei sobinud ju mitte.
Kõndisin ikka väga ähmase ja juhmina mööda
Pälsoni ühika saja viiendat tuba ja heitsin kogemata pilgu peeglisse.
Peegeldus oli kole, peegel ise vana ja ilma parema alumise nurgata.
Uuelt oli ta maksnud kaheksa rubla kakskümmend kopikat, aga sel
hetkel tõusis tema hind kõvasti. Rebasekslöömisest
endast ei mäleta või ei taha ma mäletada midagi, aga seda
tean: kui peegli pruuni jõupaberi seest välja võtsime,
tekkis suur aplaus. Rumalast juhusest alguse saanud komme jäi püsima
ja kuuldavasti saadakse ajakirjandusosakonnas siiamaani rebaseks peeglil&
amp;
ouml;ögiga vastu pead.
Kõveminigi
võiks lüüa, ütles üks ajakirjandusosakonna
vilistlane. Võiks Peegli lausa pea sisse lüüa, sest Juhan
Peegel ajakirjaniku peas on meie ajakirjanduse tulevik.
Võib
olla tõesti.