Queeni vabatahtlik kuulamine pole vist vähemasti viimased kakskümmend viis aastat hea maitse tundemärk olnud. Sel päeval, kui vana hea Freddie sussid püsti viskas ja mina kodus lohutamatult nutsin, kõlistasid ninatargad The Smithsi ja The Stone Rosesi fännid rõõmsalt klaase, vinnid õieli.

Mulle on Queen lapsest saadik meeldinud, mitte kämbi mõttes, vaid päriselt. Muusikariitika korüfee Tõnis Kahu vaatas kunagi selle Queeni-fännamise jutu peale mulle piinatud näoga otsa ja ohkas, et “isegi nende “Greatest Hitse” ei ole ju võimalik edasi kerimata ära kuulata”. Kahul on muidugi õigus, Queen ongi väga ebaühtlane bänd. Nende eksperimenteerimised on nii mitmeski kohas muutunud halvamaitseliseks lollitamiseks. Aga samas on nad loonud ka puhast kulda.

Kaheplaadiline “Queen Rock Montreal” on lindistus bändi hiilgeaegadest, 1981. aasta Montreali kontserdist. Toores ja energiline, täis häid ja halbu lugusid, õnnestunud ja viletsaid versioone (üks kaunimaid “Bohemian Rhapsody” lindistusi kohtumas täiesti imeliku “We Are The Championsiga”, kus taustavokaali laulab karu). See plaat on oodatud vaheldus neile, kel stuudioversioonid kõikidest lugudest pähe on kulunud. Tekib ainult küsimus, miks peaks seda materjali kuulama plaadilt, kui võiks hoopis vaadata sama kontserdi DVDd (mis ka välja lasti). Kuidagi poolik tunne on kuulata live’i musa ilma röökivat rahvast ja tatti pritsivat Freddie’t nägemata. Ärge ostke plaati, ostke DVD.
6