Allpool on muutmata kujul toodud prokuratuuri ja Kaitsepolitsei poolt Eesti Vabariigi kukutamises kahtlustatava Risto Teinoneni avaldus, kus ta selgitab omapoolselt asjaolusid.



EESTI AVALIKKUSELE


Sain täna menetleja saadetud kutse ilmuda „menetlustoimingule“ – psühhiaatrilisse eksertiisi - 30. novembril Tartu Ülikooli Kliinikumi psühhiaatriakliinikusse.


Teatavasti püüti nõukogude ajal teisitimõtlejad määrata vaimuhaiglasse ravile, eriti siis, kui nende represseerimine toonaste seaduste alusel oli võimatu – näiteks siis, kui nad ei olnud pannud toime mingit kuritegu ega olnud ka võimalik inkrimineerida suvalist kuritegu. Ja kui ka haiglasse sulgemine polnud võimalik, püüti inimene vähemalt tembeldada hulluks.


Nn läänemaises demokraatlikus õigusriigis on taoline isiku veendumuste alusel toimuv represseerimine välistatud. Paraku, nii häbiväärne ja masendav kui see ka pole, on see tänapäeva Eesti Vabariigis võimalik ja sellist „menetlust“ ka kasutatakse. Selles osas ei ole me nõukogude ühiskonnast kaugemale jõudnud. Repressiivorgani nimi on vahetunud, kuid töövõtted ja osaliselt ka personal on jäänud endiseks.


Minu represseerimine algas kriminaalasja algatamisega 17. jaanuaril käesoleval aastal. Sellele oli eelnenud justiitsminister Langi valitsuse pressikonverentsil öeldu tsiteerimine Postimehes 5. detsembril 2006.a., kus Lang mainis tookord: «Meil on andmeid ühe kindla selli tegevusest, kes aeg-ajalt korraldab kuskil metsataludes selliseid Kristallöö tähistamisi, kus haakristilipp tõmmatakse kõrgesse vardasse ja siis mehed seal viskavad kätt».


Alustatud menetlusest sain teada alles 12. juunil, mil Kaitsepolitsei töötajad ilmusid mu ukse taha. Mind arreteeriti ja mu kodus sooritati läbiotsimine. Esitati kahtlustus, mille kohaselt olen asunud looma Eesti Vabariigi iseseisvuse ja suveräänsuse vastast organisatsiooni ning alustanud kontaktide loomist rajamaks väidetavalt asutamisel olevale organisatsioonile poolsõjalist tiiba. Samal päeval viidi läbi veel kaheksa isiku ülekuulamised tunnistajatena ning kodude läbiotsimised. Valdav osa konfiskeeritud kuid täiesti seaduslikest esemetest on endiselt Kaitsepolitsei valduses. Järgnenud nädalate jooksul kutsuti ülekuulamistele veel üle viiekümne isiku, kes kõik on selles „kriminaalasjas“ tunnistajad.


Esitatud kahtlustus on täies ulatuses sepitsetud. Tegemist on poliitilise represseerimisega kõige puhtamal kujul. Ülekuulatud inimeste poliitilised veendumused häirivad menetluse tellijat või tellijaid ja prokuratuuri ning Kaitsepolitseiametit kasutatakse selleks, et ebameeldivatest isikutest või vähemalt nende tegevusest lahti saada. Organid teevad oma parima selleks, et inimeste elu võimalikult raskeks teha, sest seaduste alusel neid süüdi mõista ei saa, kuna seadusi EI OLE rikutud.


Mis siis tegelikult toimunud on? On toimunud kuus kinnist eraüritust, millega on tähistatud ajaloosündmusi. Tegemist on olnud pidulike õhtuste üritustega, mil härradelt on eeldatud tumedat ülikonda. On nauditud peolaua ande, kuulatud muusikat, vesteldud ja paaril korral vaadatud ka filme. Repressioonide tellijale ei ole sobinud see, et üritusi on korraldanud natsionaalsotsialistid. Ilmselt on häirinud ka see, et üritustel osalejate arv on kasvanud. Siiski – oluline on see, et mitte ainsatki seadust pole rikutud. Paraku ei suuda menetleja seda mõista.


Menetleja sõnum ühiskonnale on see, et Põhiseaduses toodud kodanikuõigused ei kehti kõigile ja Kaitsepolitsei otsustada on, kellele need kehtivad, kellele mitte. Minu vastus on see, et kodanikel tõepoolest tegelikkuses Põhiseaduses sätestatud kodanikuõigusi ei ole, kui nad neid kasutada ei julge. Ainus asi, milles mind võib süüdistada on see, et ma olen neid kasutanud – ja kasutan ka edaspidi, sõltumata sellest, kas see kõigile meeldib või mitte.


Käesolevaga teatan, et selle poliitilise repressiooni menetlustoimingutes ma enam vabatahtlikult ei osale. Kuna senine viitab, et me ei ela õigusriigis, on ilmselt menetluse tulemusgi tellijate poolt ette määratud.


Tartus 22. novembril 2007.a.


Risto Teinonen

Jurist