Päev enne Mnembale minekut istun ma Stone Towni väikeses kohvikus
ja ajan juttu Amandaga. Amanda on aastaid olnud Mnemba Lodge’i juht
Sansibari kontoris. Mnemba Lodge’i ennast aga juhib hetkel Peter, kes on
selles ametis alles augustikuust. Amanda ülesanne on võtta vastu
broneeringud Lõuna-Aafrika kontorist ja edastada need saarele. Info, kes
ja millal tuleb, saadetakse saarele suhteliselt vähe aega ette. See
kõik on selleks, et kaitsta klientide privaatsust. Olenemata sellest,
kas tegemist on tavaturistiga, mesinädalaid veetma tulnud paarikesega
või mõne väga tuntud isikuga, on kõigile teenuste
kvaliteet sama. Aeg-ajalt tuleb ette, et mõni kroonitud pea või
kuulsus vajab riiklikku turvamist ja ka selle organiseerimine on Amanda
õlul. Õnneks olevat kõik, kes teekonna Mnembale ette
on võtnud, lihtsad inimesed, kes vajavad veidi eraldatust muust
maailmast ja otsivad võimalust puhata nii, et ükski fotosilm
või ajakirjanik neid ei piira. Ka mulle paneb Amanda südamele, et
ma võin pildistada oma tarbeks nii palju, kui tahan, kuid mitte saarel
viibivaid külalisi. Loomulikult ei keela nad seda, kui ma saarerahvaga
sõbrunen ja nendelt ise selleks loa saan.

Naljaga pooleks lohutab mind Amanda, et kui mul oleks olnud võimalus
minna saarele eelmisel nädalal, siis oleksin ma kindlalt mõnel
päeval õhtusöögilauda jaganud Liam Neesoni ja tema
võluva abikaasa ­Natasha Richardsoniga. Ning mõnda aega
tagasi väisas saart üks mu lemmiknäitlejatest Ralph Fiennes.
Millise naise siis “Inglise patsient” külmaks on jätnud?
Ehk satun ma samasse banda’sse magama...

Mnemba täituvus on aasta ringi 98 protsenti ning koha saamiseks tuleb
vähemalt aasta-paar ette teatada.
 
Hommikul
ootab mind autosõit Sansibari põhjatippu, kus asub
Mnemba Lodge’i paatide randumispaik. Teekond Stone Townist kestab veidi
üle tunni. Autoaknast saab kiire ülevaate eluolust, mis keeb
peamiselt just suurte teede ääres. Mida ligemale me kokkulepitud
kohale jõuame, seda kitsamaks ja auklikumaks tee muutub. Jah,
tõesti on superstaarid loksunud sama teed pidi! Selles teekonnas on oma
võlu, nagu oleksid need viimased jäljed tsivilisatsioonist ...

Unises ja väsinud kalurikülas, mis on Sansibarile omaselt
veidi räpane, ootab mind paadimees Ali oma abilise Abduliga. Kuna hetkel
on mõõn ja paat kaugel, siis on minu jaoks toodud
spetsiaalsed sussid, et ma libedatel korallkividel ei kukuks.

Kiirpaat saab vaevalt hoo üles võtta, kui juba randumegi saarel.
Põlvini vees seisavad Peter ja Sarah. Sarah on saare sukeldumisklubi
pealik. Must poiss seirab mind ootavalt ja jääkülm kokteil on
täpselt see, mida ma hetkel vajan.
 
Vaid
mõne meetri kaugusel
randumispaigast on hotelli lobby-baar.
Peter teeb kiire ülevaate saare reeglitest ja võimalustest.
Kõik kümme banda’t, mis saarel külalisi ­ootavad, on
täna välja müüdud. Nagu alati – jõuab ta
juurde lisada. Minu tervitamiseks tahetakse avada ka pudel vahuveini, millest
ma siiski kiirelt loobun, sest tahaksin minna sukelduma. 

Saarel elab peale külaliste veel ligi viiskümmend teenindava
personali liiget. See teeb rohkem kui kaks töötajat külastaja
kohta.

Paari banda peale on oma poiss, kes täidab iga su väiksemagi soovi.
Kuigi söögikordade ajad on paigas, võib iga külaline
tellida endale privaatse teeninduse oma isiklikule rannale või
banda’sse. Eelistan siiski süüa koos teiste külalistega ja
endale eriteenust ei võta.

Minu uus kodu mõneks ajaks
on aga rohkem kui lummav. Banda, nagu seda majakest nimetatakse, on valmistatud
palmipuu okstest punutud mattidest ja muudest looduslikest vahenditest. Aknad
ja uksed suletakse vajaduse korral meriheinast valmistatud mattidega.
Privaatrannal on varjualune ja lamamistoolid. Kõik joogiklaasid on eri
suuruse ja kujuga, need on valmistatud Nairobis 
käsitööna.

Keegi siin uksi ei lukusta ja kogu su elu
on avatud. Jah, passi ja rahakoti jaoks on väike kirstuke, mille saab
lukustada, kuid see pigem sümboolse iseloomuga. Keset tuba laiub meeletu
voodi, vannituppa viib sillake ja terrassil on mugavad sohvad. Mind on
tõeliselt oodatud. Kiri voodil on äärmiselt isiklik ja
meelitav, lisaks saabumise puhul kingitus.
 
Kuna
õues on palavamast palavam
, siis esimene, mida ma teha soovin,
on ujumine. Kümmekond meetrit ja juba ma jahutan oma higist kleepuvat keha
ookeani voogudes. Vesi on sinisem kui postkaardil. Kuigi eemalt on
tõusmas ähvardavad äikesepilved, paistab saarel päike ja
kõik on imeline. Ujumisele järgneb jalutuskäik ümber
saare. Vaid 15 minutit ja olen oma koduukse ees tagasi. Sain sellel
jalutuskäigul kokku härra Martiniga Saksamaalt, kes oli tulnud oma
naisega saarele hõbepulmi tähistama ja palus mind
õhtusöögi ajal oma lauda. Siin pidi olema kombeks, et
õhtusöögid on kas ümber suure ühise laua või
siis kaetakse rannale küünlavalgel üksikud lauakesed paaridele.

Lõunasöögi ajal tutvun külalistega ja
pärast seda otsustan veidi päikest võtta. Täielik rahu,
kuid jah, siin on internet ja ka telefonilevi. Sõnumid Eestist ja
Eestisse tulevad ilusti läbi.
Olen teel sukeldumiskeskusse, kui
saabuvad selle päeva viimased külalised. Hiljem kuulen Peterilt, et
noormees, kes paadist saarele astus, ütles tervituse asemel: “I made
this!” Arusaamatult talle otsa vaatajatele seletas ta, et oli seitse
aastat tagasi üliõpilasena, seljakott seljas, Sansibaril seiklemas
käinud. Magas palmi all ja käis kohalike kaluritega Mnemba
lähedal snorgeldamas. Kuulnud kaluritelt infot selle saare kohta, oli ta
endale lubanud, et ühel päeval ta veedab mesinädalad just siin.
Nüüd viib unistuse ellu! Kas pole ilus lugu?
 
/>Pärastlõuna möödub mul vee all.
Võtad vaid oma lestad ja maski ning jalutad paati. Peale minu ja
Sarah’ on sukelduma tulnud veel kaks härrasmeest. Hommikune
sukeldumine oli vihma tõttu olnud veidi ekstreemne, kuid selle eest
nähti kümmetkond kilpkonna ja isegi seda, kuidas need imelised
vee-elukad vee all paarituvad. Vaatame, kas ka minul veab.

Vaid
kümmekond minutit kiiret paadisõitu ja juba peamegi end valmis
seadma. Vesi on soe, 28 kraadi, ja nähtavus suurepärane. Samas on aga
hommikune vihm ja tuul toonud lähemale hoovused ja kohati tuleb tegelda
enda paigal hoidmise ja vastuvoolu ujumisega. Juba esimese kolme minuti jooksul
näeme hiiglaslikke raisid ja paari mureeni. Pisikesi ja värvilisi
kalu peab maski eest laiali vehkima, et näeks, kuhu edasi minna. Hurraa,
esimene kilpkonn ja mitte väike, vaid pirakas! Veedame temaga tõtt
vaadates mõne minuti ja siis laseme end hoovusel edasi kanda.
Õnneks ei jäänud see kilpkonn viimaseks ja pisemaid imeloomi
oli hiljem veel ja veel. Parim osa sellest suk

eldumisest ootas meid aga ees. Eemal, nii paarikümne meetri kaugusel
korallide vahel vilksatas hai. Ja siis kohe teine. Raskustega, kuna hoovus on
meeletu, suundusime nende poole. Kahjuks me ei huvitanud neid ja nad olid meist
palju kordi kiiremad.

Haid on Mnemba atollis ohutud, neil on nii
palju süüa, et inimestest nad ei hooli.

class="pullquote">Paati jõudes ootab meid ees kuum šokolaad.
Magus jook võtab soolase maitse suust ja meie emotsioonid on taevas.
Sarah’le oli see super päev, sest hommikune kilpkonnade armatsemine
ja õhtune haipaar ühe päeva jooksul – no mida veel
võiks üks sukeldumisklubi klientidele tahta pakkuda!

Õhtusöögi ja sukeldumise vahepeal on mõnus
päikeseloojangut nautida. Kuna saarel elab ligi sadakond sunis’t
(pisim sõraline, keda Ida-Aafrikas kohata võib) ja kümmekond
neist on tulnud mu banda ümber, siis otsustan nendega veidi
sõbruneda. Sarah oli mulle enne õpetanud, millise puu lehti nad
armastavad, ja nüüd tulevad nad päris lähedale. Kuid
loomulikult on nad metsloomad ja neid puutuda ei tohi.

Minu
päikeseloojangukokteil saabub ja sean end mugavalt vaadet imetlema. Mulle
meeldib, et saarel ei ole mingit riietumisreeglit nagu osal Sansibari
hotellidel. Kõik riietuvad siin nii, nagu end mugavalt tunnevad.
Kõik kõnnivad paljajalu, nii personal kui ka külalised.
Peteril on lühikesed helesinised lillelised püksid ja t-särk, ei
mingit märki sellest, et ta on saare pealik.

Mind
tutvustatakse imeilusale Sashale, kelle nimi on küll poisilik, kuid ise on
ta ilusate pikkade lokkis juustega kuumavereline hispaanlanna. Ta on tulnud oma
poisiga nädalaks puhkama ning saabus samuti täna. Hiljem saan
Peterilt teada, et ta olevat tuntud modell. Vaikselt kogunevad kõik
selle saare paarkümmend külalist lobby-baari ja meeldiva vestluse
käigus saabub aeg õhtusöögiks.
 
/>Mnembal on Lodge olnud juba üle paarikümne aasta.
Varemalt kasutasid kohalikud kalurid saart ööbimiseks enne
kaheksajalapüüki, mis võetakse ette tavaliselt varajastel
hommikutundidel. Kui saar erakätesse läks, võeti ka saare
ümbrus Mnemba atoll kaitse alla ja kalastamine on selles piirkonnas
keelatud. Kuna sukeldumine ja snorgeldamine on peamine tõmbenumber, siis
peab iga veeparadiisi külastaja maksma valitsusele
rahvuspargitasu viis dollarit päevas.

Saare
külalised on valdavalt eri vanuses paarid. On neid, kes tulevad vaid
miinimumajaks: alla kolme öö saarele majutust ei müüda. On
neid, kes veedavad siin lausa kuu. On neid, kes käivad kord igal aastal.
Näiteks Paul McCartney puhkas siin üle kahe nädala. Rod
Stewartil oli puhkuseks aega vaid nädal.

Varasematel aastatel
alla 12aastasi lapsi saarele ei lubatud, et mitte häirida teiste
külastajate rahu. Nüüd on hakatud ka erandeid tegema
ja iga peret vaadatakse eraldi. Päris rinnalastega külastajaid siiski
ei oodata.

Meeldivalt juttu vestes ja hõrke rooge
süües ei märkagi, et teised laudkonnad on juba
õhtusöögi lõpetanud ja banda’desse läinud.
Ka minul on aeg minna magama. Tuppa jõudes on minu voodi ilusti
magamiseks valmis seatud. Moskiitovõrk on alla lastud ja ka aknad ning
uks ruloodega kaetud. Viimased ettevalmistused öörahuks ja siis ma
kustutan küünla. Kui paradiis on olemas, siis see on Mnembal!

align="left">
Mnemba atoll;
View Larger Map