Plastiliinivõlur Peter Lord

Nukufilmi juubeli puhul väisas Tallinna trobikond animaproffi. Peter Lordi esinemist kuulas Margit Tõnson.

“Kui me 50aastaseks saame, siis loodetavasti oleme juba natuke teist nägu,” usub kuulsa animastuudio Aardman üks asutajatest Peter Lord (54), kes Nukufilmi 50 aasta juubeliks kokku kutsutud kollokviumil Briti anima­traditsioone tutvustas. Tõsi ta on, praegu on nende Bristolis asuva stuudio maskottideks ikkagi Nick Parki välja mõeldud leiutajad Wallace ja tema koer Gromit, ilusa sileda pinnaga plastiliininukud, ­Aardmani kaubamärk number üks.

Aga stuudio plastiliini-kangelaste rivis on veel igasuguseid karvaseid ja sulelisi – krutskeid täis lammas Shaun (“Lammas Shauni seiklused”), inimkeeli kõnelevad elajaloomad telesarjast “Loomasuu ei valeta”, vabadusvõitlejatest kanad (“Kanade mäss”) ja eri ühiskonnaklassidest rotid (“Vesi peale”). Aardmani stuudio viimaseid hitte on internetist alustanud, ent siis telesarjaks laienenud raju huumoriga “Angry Kid”, kus vaid tigeda poisi pea on plastiliinist, keha aga “päris”. Muide, üks Aardmani läbimurdesarju oli “Vestluskillud” – esiteks lindistasid nad näiteks Päästearmee supiköögis kolm tundi kodutute vestlusi, ja siis panid selle nukkude kaudu elama. Pildis ülim abstraktsioon ja helis täielik realism tekitas efektse ja maagilise elamuse. Kusjuures idee panid nad lihtsalt ühest lastesarjast maha – nagu Lord ütleb – ideed ei teki tühjast kohast – ideed on nagu kingitused.

Peter Lord on silmanähtavalt uhke, et 30 aastat tagasi David Sproxtoniga kahasse loodud firma (mille ülesehitamiseks raha tuli reklaamide tegemisest) on ikka veel nende oma, et nad ajavad oma isikupärast inglise asja, ja kunstnik ning looja on selles stuudios alati tähtsamad kui produtsent või tellija.

Kuigi ajad on palju muutunud. Kuldaeg Briti animatsioonis jääb 15 aasta taha, aega, mil nukuanimatsioonid võitsid järjepanu Oscareid, anima oli kultuuripoliitikas tähtsal kohal, tellimusi tuli telekanalitelt (Channel 4, BBC) nii palju, et stuudio muudkui laienes.

Praegu on probleemne aeg, võiks isegi öelda, et mõõnaperiood: “Vaatajatel pole enam isu, avalikkuse huvi on langenud, ja oleme nagu otsaga tagasi keskajas. Võib-olla on põhjus selles, et pärast BAFTA ja Oscari-võite muututi enesekeskseks, mugavaks, suured eelarved hellitasid ära – kui ikka 15minutiline film maksab veerand miljonit naela, ja tagasi toob see film mitme kontinendi telekanalites linastudes ikkagi vaid 20 protsenti kulutustest... See muudab ettevaatlikuks,” selgitab Lord.

Aardmani flirt Hollywoodi suurstuudioga Dreamworks lõppes küll kolme täispika nukufilmiga, aga neljandat enam ei sündinud. Juba “Libaküüliku needuse” (täispikk Wallace’i ja Gromiti seiklus) ajal peeti tuhandeid väikseid lahinguid, kultuuride konfliktid stiilis “kuidas saab olla filmi naiskangelane kole?” olid inglastele kurnavad. “Vesi peale” jäigi nende viimaseks koostööks. Nüüd aga tuli kosja Sony Pictures, ning nemad lausa nõudsid, et tehke ikka klassikaline nukufilm, mitte 3D.

Paljud “Voo­doo hinge” kollokviumil osalenud nukufilmispetsid kinnitasid, et looja suhe nukuga on maagiline. Ja selle üks põhjusi võib peituda kollektiivses kultuurimälus. Näiteks ei tohtinud teatris väga kaua aega inimene jumalat mängida, jumalt mängisid ikka nukud. Lisage siia veel lapsepõlve esimesed fantaasiamängud – kus käbist saab kuningas ja tammetõrust karjapoiss – ja pilt saab üha selgemaks.

Lord vestab mahlakalt, kui kummastav, aga ka vaimustav on näiteks vaatepilt täiskasvanud inimesest, kes satub poeaknal nukumaja vaatama: “Oi, vaata, kui nunnu tool, täitsa nagu päris! Ja see vihmavari, appikene, see käib lahti ka!” No ta ei vaimustu ju tavalisest toolist ja tavalisest vihmavarjust. Aga nukul on mingi tõmme sees – ja sama on ka plastiliini-animaga – vaataja jälgib lugu, elab kaasa karakterile, aga samal ajal naudib ta ka seda, et näed, kui hästi see need nukud liiguvad, kui huvitavad nad välja näevad! See ongi see imeline asi. 3Dga niivõrd isiklikku suhet ei teki.”

Lavastaja Rao Heidmets ütleb selle peale, et kui teha hea ja edukas 3D anima, siis saab selle “isikliku sideme” luua nukkudega, mis varsti poodi müügile saabuvad.

Selle kinnituseks, et tänapäeval enam käsi tööga ei määrita ja see nimetu “miski” kaduma hakkab, demonstreerib Lord lõpuks oma stuudio parima animaatori tööpoosi – võimalikult horisontaalis, lõug laua peal, ja ei liiguta too mees enam muud kui arvutihiirt. Veelgi enam – arvutis tehes on ka tähelepanu ja fookus hajutatud – põhimõtteliselt võib animaator kahe liigutuse vahepeal teises tööaknas E-Bays shopata või lehte lugeda...

Lord teab oma pikast kogemusest, et nukk elab ja dikteerib võtteplatsil paljutki – oma peas võid ju valmis mõelda, et liigun puntkist A punkti B, aga see, kuidas sa “tegelikult” liigud, selgub alles siis, kui liikuma hakkad. Eriti siis, kui nukud on sellised mõnusad, 25 cm pikkused, maailma kõige paindlikuma plastiliinist kehaga olevused, haarad tal õlgade ja puusade ümbert kinni ja... Läks!

 

Jumal on suur ­animaator, animaator on ­väike jumal*
Nukufilmi kuldajal oli animaator tõepoolest nagu väike jumal, võlur, trikimees – tema käes oli saladus, talle jäi alati viimane sõna, ja tema otsustes ei tihatud ega osatudki kahelda – tegi ta siis reklaami või lastesarja või kunstilist autorifilmi. Praegu tehakse juba 90 protsenti animatsioonitoodangust arvutis. Kas 3D anima tapab nukufilmi? Eriti nüüd, kui järeltulev põlv on üles kasvanud arvutimängude peal ning pole kunagi nukkudega mänginud?
Arvamusi nukufilmi tuleviku kohta tuli laupäeval (24. novembril, toim) vestlusringis osalejatelt erinevaid. Kuid õhku jäi ikkagi veendumus, et nii nagu fotograafia ei tapnud maalikunsti (kuigi seda kardeti) ega televisioon ei tapnud kino (ka seda ennustati), nii pole ka mõtet karta, et 3D animatsioon surmaks klassikalise nukufilmi. Nad on erinevad kunstivormid. Neid võib miksida, kui tuju tuleb, ja neist kokkupuudetest võib sündida midagi erilist. Ning töövahendeid ei maksa karta, need ikka muutuvad ajas.
Paljud nõustusid, et piirid on need, mis loomingulist protsessi tagant tõukavad – arvutianimatsioonil pole täna enam ühtegi piiri ees ja see teeb ta paradoksaalsel kombel hoopis vaesemaks kui klassikalise nukuanima. Nukumeister on ikka veel võlur, kes paneb plastiliinimehikese läbi seinte minema ja põrandas ujuma, ta on (must)kunstik, ning vaataja elamusest poole moodustab küsimus – kuidas ta seda teeb?
M. T.

* Pealkiri laenatud Hardi Volmeri nukufilmist “Lõpuõhtu”.