“Me enam ei roni välja, me oleme püsti saanud!”

President Toomas Hendrik Ilves ütleb Ekspressi aastalõpuusutluses, et üleminekuperiood sai tänavu läbi. Eesti on kohale jõudnud, nüüd oleme tavaline riik.

Kas lõppev 2007. aasta oli teie hinnangul Eestile hea või pigem kehvapoolne?

Üldiselt päris hea, nagu ka mitu viimast aastat.

Vaatamata kõigele meie irisemisele ja kurtmisele ning muule rahulolematusele pole üldpilt Eesti riigile, Eesti rahvale kunagi varem ajaloos nii hää olnud.

Selle üle võib ju ironiseerida, võib öelda nii või naa. Aga sel aastal on Eesti jõudnud ostujõu pariteedi järgi samale tasemele, kus on üks "vana" Euroopa Liidu liikmesriik, Portugal. Võtkem arvesse, et 17 aastat tagasi oli Eesti üks okupeeritud osa Nõukogude Liidust, aga Portugal oli juba tol ajal Euroopa Liidu liige.

 

Eestist on tavaliselt olemas kaks pilti: valitsus räägib edulugu, valitsuse vastased ütlevad, et on väga halb...

Edusammud on siiski Eesti rahva teene, mitte valitsuste oma. Valitsuste poliitika on võimaldanud eestlastel luua väärtust ja üles ehitada Eesti riiki. Ja väga hea, et on võimaldanud. Kuid eelkõige inimeste enda töökus, ka riskivalmidus on meid aidanud. On ka selliseid riike, kus inimesed ei julge midagi teha.

Muidugi võib öelda, et meil on aids, meil on purjus autojuhid, meil on liiklusõnnetuste statistika. Kuid me saamegi keskenduda just nendele küsimustele, kuna mitmeid suuremaid asju oleme hästi ära teinud.

Võrreldes 1994. aastaga on liiklusõnnetustega olukord palju paremaks läinud, aga tundub halvem, sest taustsüsteem on muutunud. Eesti pole enam harjunud halbade teedega või sellega, et purjus autojuhtimine on lubatav.

 

Näete te Eestis mõnd põhimõttelist viga, mis on esimese presidendiaasta jooksul silma paistnud?

Meil seisab ees veel üks mõtteviisi muutus. Võiks öelda, et üleminekuperiood on läbi ja peame kohanema uue olukorraga.

Eestis käib totaalne hüsteeria selle pärast, et kui tuleb viis-kuus protsenti majanduskasvu, siis see justkui oleks majanduse langus. Ei, absoluutselt ei ole! Jah, kasvutempo ei ole enam 11 protsenti. Aga see 11 protsenti on omane üleminekuriikidele.

Meie oleme jõudnud Portugali tasemele, kelle kohta keegi ei ütle, et nad oleksid üleminekuriik. Lihtsalt üks vähem jõukas ELi liikmesriik.

Ka Eesti ei ole enam odavtööjõu riik. Me ei saa öelda, et tulge siia, sest siin saate toota odavamalt kui kusagil mujal.

Seega peame oma majandust veel kord restruktureerima. Võibolla see sõna on mõnes mõttes liiga karm, kui võrrelda, mis toimus erastamise ajal. Kuid Eesti on nüüd riik, kes peab hakkama saama samadel alustel mis teisedki riigid.

Peame ära harjuma, et 11protsendilist majanduskasvu enam ei tule. See tuleb ainult siis, kui sa ronid kusagilt välja. Meie enam ei roni välja, me oleme püsti saanud.

 

See võib olla harjumatu, sest kiired muutused on olnud aastaid igapäevane asi.

Jah, kuid see ei saa igavesti kesta. Kui jätkata meie viimase kahe aasta majanduskasvu tempos, siis oleksime sajandi lõpuks maailma kõige rikkam riik. Ma usun, et seda ei saavuta me eales.

Nüüd oleme ka osa tavalisest majandustsüklist. Meie madalam majanduskasv ei tulene Eesti majanduspoliitikast. USAs kehtis viimase ajani eluasemelaenu poliitika, kus inimestel võimaldati esimestel aastatel maksta tagasi üksnes intresse, mitte põhilaenu. Keegi arvas, et see on väga tark viis stimuleerida majandust. Nüüd, kui see enam ei toimi, on see mõjutanud panku ka Ühendkuningriigis ja Saksamaal. Hispaanias on meeletu probleem, kuna nad on investeerinud USA pankade väärtpaberitesse, kes on sellist praktikat harrastanud. Ka Rootsi pangad on sama teinud. Me oleme üks osa sellest ühisest süsteemist, ja seeläbi mõjutatud maailmamajanduse arengust, mille väljavaated 2008. aastal ei ole enam nii head kui tänavu.

 

Kas saab ikka Eestit pidada juba "normaalseks" lääneriigiks, kui inflatsioon ei luba eurole üleminekust mõelda ja inimesed tunnetavad hinnatõusu oma nahal rängalt?

Võime alati leida valdkonna, kus üleminek veel kestab. Jah, siin on meil puudujääk, aga vaadates näiteks infotehnoloogia kasutust Eestis, selles saime siirderiigi staatusest välja juba 1998. aastal, kui kõik koolid ühendati internetti.

Ma ei ole majandusteadlane, aga loen erinevaid prognoose, mida eri institutsioonid toodavad nii era- kui ka avalikus sektoris. Arvamused langevad kokku, et kõrgem inflatsioon kestab. Osalt tänu üldisele hinnatõusule, osalt tänu jaanuaris kehtima hakkavatele uutele aktsiisidele, on 2008. aastal inflatsioon kõrge. Aga valdav enamik prognoose näitab ka, et seejärel tuleb inflatsioonitaseme langus.

 

Kas pole just 2007. aastal inimestesse naasnud teatav ebakindlus? Majanduses seisavad ees keerukamad ajad, Venemaa tulevik on küsimärgiga, maailmas on üldse palju segast. Inimesed vahest näevad ja tunnetavad seda?

Jah, meil oli paar aastat, kus me võibolla tundsime end kindlamalt, kui tasus end tunda.

Mul on selgelt meeles, kuidas väga tõsised inimesed väitsid 1990. aastate keskel, et seni kehtinud majanduse reeglid interneti ja dotcomi ajastul enam ei kehti. Kõik, mis on seotud arvutite, IT ja internetiga on niivõrd uudne, et siin ei ole mingit tsüklit. Mitu aastat oli täielik eufooria. Siis selgus 2001. aastal, et paraku majanduse reeglid kehtivad ka internetimaailmas.

 

Danske Bank kasutas sellist metafoori, et Eestile põleb fooris punane tuli.

Peame aru saama sellest, et pankadelgi on omad huvid. Mitte kõik öeldu ei ole puhtalt objektiivne, vaid võib olla turuhaaramise poliitika osa.

Kui ma võrdlen Danske panga analüüsi Nordea panga omaga, siis on need üsna erinevad. Nordea analüüs Baltimaade ja eriti Eesti kohta on positiivne, pigem proovib kahtlusi hajutada ja Eesti puhul on soliidselt positiivne. Võibolla mõne teise riigi puhul on neil natuke raskem kriitika. Seda ütleb üks pank, aga teine, kes on turu osas muul positsioonil, ütleb midagi teistsugust.

Seegi näitab, et võiks natuke kriitilisemalt suhtuda "teised meist" tüüpi arvamustesse. Mitte nii, et võetakse seda kohe puhta kullana.

 

Mida te peate aasta 2007 kõige olulisemaks sündmuseks Eestis?

Ma ei ole mõelnud nendes kategooriates.

 

Ajakirjanduses tundub olevat konsensus, et kõige olulisem oli pronksiöö. Peaminister Ansip on rõhutanud hoopis Schengeniga liitumist, mis tema vaatepunktist on mõistetav. Mis on teie seisukoht?

Kuna Eestis pole selliseid rahutusi, rüüstamisi ja märatsemisi iseseisvusajal varem olnud, siis pronksiöö kindlasti oli üks väga eriline sündmus. Kõik need emotsioonid. Ma usun, et paljud tunnetasid: siin on mingi asi, mis võib minna halvasti, ja riik võib destabiliseeruda.

Samas kas see oli nii suur sündmus võrreldes rahutustega Saksamaal, Taanis, Prantsusmaal, Soomes Oulus? Praegu on võibolla vara hinnata.

Pronksiöö mõjud on väga kahetsusväärsed. Esimene halb tagajärg oli igasugustel inimestel võimalus öelda, et integratsioon on läbi kukkunud. See oli odav võte. Ei ole!

Teiseks mul on väga kahju, et juhtunu tagajärjel on tekkinud inimestes arusaam, et eriarvamused seostuvadki rüüstamisega, vargusega, laamendamisega, märatsemisega. Ja nendesamade inimeste õigustajate ja pooldajatega.

See on üks suuremaid karuteeneid, mis Eestis elavatele muulastele on tehtud. See töötab nende kahjuks väga tõsiselt.

 

Te peate silmas, et laiemalt Eesti muulased on saanud külge rüüstajate sildi?

Ma usun, et see seos ei ole kindlasti õigustatud, aga kui vaadata Eesti ajakirjandust, siis see on tõsine probleem.

On ka väga selge, et eestlastele on solvav ja vastuvõetamatu, kui võõrvägede poolt Eesti territooriumil toimepandud kuritegusid nimetatakse vabastamiseks. Igasugune selline nending on solvav. Ka igasugune väide, et meil on fašistlik valitsus [on solvav].

Inimesed võivad arvata Eestis valitsusest mida nad tahavad, et meeldib või ei meeldi, aga nimetada valitsust fašistlikuks töötab kindlasti igasuguse lõimumise vastu.

See on kõige pikaajalisem tagajärg. See on kõik väga halb.

Kas see oli 2007 aasta tippsündmus? Sündmus ise ei olnud see suur asi, pigem on tagajärjed olulised. Ka 11. september aastal 2001 oli kohutav ja kole sündmus, aga tagajärjed maailmas on veel palju rängemad.

 

Kas pronksiöö oli riigipöördekatse?

Ma usun, et pronksiöö oli osa katsest muuta Eesti ebastabiilseks või vähemalt selliseks riigiks, mille suhtes on kahtlusi, kas ta on stabiilne.

Samas kuna Eesti langes pronksiöö järel küberrünnakute alla ja kuna asjatundjad vaatasid, et me tulime päris hästi nendega toime, siis vaadati ka Eesti taotlusele saada siia NATO küberkaitsekeskus märksa positiivsemalt. Me tahtsime seda keskust juba enne, aga võimalused olid nii ja naa. Tänu nendele rünnakutele saab Eesti tugevamini integreeritud olulistesse NATO struktuuridesse.

 

Kuidas olete rahul sellega, kuidas aprillirahutusi on hiljem analüüsitud? Näiteks läinud neljapäeval toimus Riigikogus mitme komisjoni ühisistung pronksiöö küsimuses, samas sealne arutelu ei olnud avalik. Kas selliseid asju ei võiks avalikult rahva ees arutada?

Tava kohaselt on parlamendis ka asju, mida arutatakse kinniste uste taga. Samas, avalik pikem kuulamiste sari kulunuks ära juba ammu. Parlament ise otsustab, mida ta teeb. Ütlen vaid, et minu kontseptsioon parlamentaarsest tööst on, et see pole üksnes seadusandluse ettevalmistamine, täpsustamine ja vastuvõtmine, vaid ka üldisemate küsimuste arutamine. Näiteks kuulamistega, millel osalevad eksperdid ja tunnistajad.

 

Mis hinde te riigiasutuste tegutsemisele seoses pronksiööga paneksite?

See ei ole koolitund, et õpilased ühel ja õpetaja teisel pool lauda ning keegi saab hindeid.

 

Või te jagate oma hinded 24. veebruari eel teenetemärkidena?

Väga paljud inimesed töötasid ennastsalgavalt selleks, et säilitada või taastada kord riigis. See on esmane ülesanne juhul, kui mingid tüübid hakkavad märatsema ja vägivallatsema. Minu hinnangu järgi tegi Eesti politsei seda väga hästi.

 

Te ütlesite, et lõimumine pole läbi kukkunud. Mis seisus see tegelikult on?

See on väga erinev. Meil on väga palju mitte-eestlasi, kes on nii hästi integreeritud Eesti ühiskonda, et neid võibolla ei pane tähelegi. Nende väärtussüsteem on selgelt euroopalik, nad räägivad eesti keelt. Nad on Eesti riigile truud.

Lõhe ongi pigem nende, kes vaatavad Euroopa poole ja teiste vahel, kes nutavad kadunud Nõukogude Liitu taga. Eurooplased ja sovjeedid.

 

Riigiduuma valimiste ajal täitis Pika tänava pikk inimeste saba. Kui neid usutleti, siis oli väga selge, et nende president ei asu küll Kadriorus...

Nad on Vene kodanikud, kes elavad elamisloaga teises riigis. See on nende otsus.

 

Eesti muulased on ju märgatavalt vabamad oma valikutes kui Venemaal elavad Vene kodanikud. Nad võivad elada siin, kas Eesti kodanikuna, Vene kodanikuna elamisloaga või ilma kodakondsuseta. Võib järgida Putini kutset, et kaasmaalased koliksid Venemaale tagasi. Võib minna tööle mujale Euroopasse. Ja nüüd Schengeniga suurenevad liikumisvabadused veelgi.

See on võibolla elu paradoks, et kõik inimesed ei ole üles leidnud oma õigusi ja vabadusi, mis neil tegelikult on olemas ja mida mujalt oleks neil isegi raske leida.

 

Või oodatakse ikkagi, et riik nende eest kõik ära otsustaks, kuna vanasti riik seda tegi?

Ma ei tea, mida nad ootavad. Kui Eesti riik on osa läänelikust, Euroopa kultuurist, siis see ei tähenda ainult seda, et meil on gooti arhitektuuriga kirikud. Vaid ka seda, ei igaüks langetab enda kohta käivad olulised otsused ise. Eestis ei tule riik kellelegi ütlema, et nüüd pead nii arvama. See on üks meie riigi põhialuseid.

 

Hiljuti te käisite välja uue asutuse, Mälu Instituudi loomise. Miks seda vaja läheb?

Meil on väga palju uurimata lähiajalugu. See uus institutsioon koondaks neid teemasid. Näen ette, et seal tuleks luua üks komisjon, nagu on töötanud nn Max Jakobsoni komisjon, kuid nende ülesanne oli tegeleda inimsusvastaste kuritegudega, mis on defineeritud Rooma statuudi järgi. Stalini surmaga lõppesid küll kõige suuremad õudused, ent siin ei olnud vaba ühiskond. Poliitilised repressioonid jätkusid.

 

See komisjon koosneks välisekspertidest?

Mitte ainult, kuid ma tahaksin, et osaleksid ka väliseksperdid. Siis ei saa öelda, et see on ainult eestlaste mingi oma värk,

Komisjon võiks tegeleda näiteks venestamisega. Kus ja kuidas see poliitika kujunes, mis oli eesmärk. Sundajateenistus Nõukogude armees. Mis juhtus teisitimõtlejatega. Tsensuur, sõnavabaduse piiramine.

Vaidlused kindlasti ei lõpe ka komisjoni töö valmimisega, aga praegu me ei tea siin isegi, mille üle vaielda. Pigem võime lugeda tõlgendusi, mis täiesti eiravad fakte. Arvestades, kui palju on kasutatud ajalugu ka Eesti sisepoliitikas relvana, me võiksime siiski sellise asja koostada, mis ütleks, mis asjad juhtusid ja millised ei juhtunud. Et need asjad on müüdid, aga need asjad pole usutavad, nende kohta puuduvad tõendid.

Seda mõtet on sõimatud uskumatu viha ja erapoolikusega. Õigemini mitte uskumatu, aga naljakas. Mõned artiklid on olnud ebapädevad, mõned eputavad. Aga miks? Kas me ei taha teada, mis toimus? Piirdume müütidega?

 

ENSV on tõesti paljus käsitlemata, aga miks peab selleks looma uue asutuse?

ENSV ajaloo alal on nii Tartu kui ka Tallinna ülikoolis mitu rahvusvaheliselt tunnustatud spetsialisti, kellele tehakse kindlasti ettepanek uurimistöös osalemiseks. On aga selge, et ülikoolide inimesed ei saa pühenduda ainult sellele tööle, sest neil on suur koormus ka üliõpilaste õpetamisel. Samas on selle tööga kiire, sest paljud tunnistajad on eakad.

 

Tuleval aastal seisab teil ees visiit Venemaale soomeugri maailmakongressile. Mida sellest oodata?

Ma ei ole praegu veel kutset saanud, eks vaatame. Eesti on kogu aeg soomeugri hõimurahvaid toetanud. See teema on ka mulle südamelähedane.

 

Kas tolle ürituse käigus võiks toimuda teie kohtumine Vene presidendiga?

See on spekulatsioon, mida on raske kommenteerida. Praegu me ei teagi veel, kes sel ajal on Venemaa president.

 

Kui on olemas teatud võimalus, et kohtumine võiks aset leida, siis ilmselt ei tasu hellitada lootust, et see tähendaks ka läbimurret Eesti-Vene suhetes?

Need Eesti poliitikud, kes on välispoliitikaga paremini kursis, ilmselt saavad aru, et selline asi nagu läbimurre ei toimu kunagi. Need asjad, mida peetakse läbimurdeks, on väga pikaajaliste protsesside tulemused. „Läbimurre" on termin, mis tuleks üldse välispoliitilisest dialoogist kustutada.

 

On teil öelda mõni lühike soov lugejatele jõuludeks ja aastavahetuseks?

Ma soovin kõigile rahulikku meelt. Suhtuge paniköörmeediasse külmalt, saades aru, et ka paanika võimaldab kellelgi teenida kasumit - aga see ei ole sinu kasum! See ei olnud kuidagi etteheide Eesti Ekspressile.

Me oleme jõudnud uude arengufaasi, mis ei peaks enam olema niisugune meeletu rabelemise faas. Muidugi on meil palju tõsist tegemist, aga soovitan inimestele algaval aastal rohkem mõelda oma perele, oma lastele, kaasadele, oma vanematele. Mõelge rohkem oma tervisele! Kui oleme jõudnud oma elustandarditega vana Euroopa riikide lähedale, siis meie eluiga võiks samuti sinna jõuda. See on me enda asi teha.

Peame realistlikult mõtlema - kui me ei suuda toota palju rohkem eestlasi, peaksime vähemalt omaenese elu tegema pikemaks.