Tänavuse aasta üks enimräägitumaid Eesti
filme on Peeter Simmi “Georg”. Film Nõukogude Eesti
esimesest superstaarist Georg Otsast nautis kõvast kriitikast hoolimata
publikumenu ja tekitas ka uue eesti filminäitleja – lätlase
Renars Kaupersi. Läti popstaar Kaupers kehastas filmis Otsa
homoseksuaalset sõpra Caesarit. Kuid mida arvab Georg Otsast, filmist ja
oma elust Caesari prototüüp Garibaldi Kivisalu ise?

Garibaldi Kivisalu (83), Estonia teatri endine rühmatantsija ja Tallinna
Moemaja mannekeen, oli lahkelt nõus kõikidele
alljärgnevatele küsimustele vastama. Viisakuse piires, nagu ta lisas.

* * *

Estonia ooperiprimadonna, tulihingeline
kommunist Olga Lund kirjutas ükskord Georg Otsa plakatile, et Ots on
homoseksualist. Miks ta seda tegi? Kas Ots võttis seda väga
südamesse? Sellised tembeldamised olid ikkagi väga
ohtlikud.

Ma tõesti ei oska seda lugu kommenteerida.
Mäletan, et seal tõesti olid mingid segadused Olga Lundiga ja
inimesi kutsuti selle looga seoses ka välja. Kuid mind ei kutsutud. Jutt
oli, et Ots oli öelnud, et jätke Kivisalu rahule.

Soome filmikriitikud nurisesid Otsa filmi puhul, et tema väidetavast
homoseksuaalsusest oli seal nii vähe näha; et seda oleks pidanud
rohkem rõhutama. Mida teie arvate?

Aga polnud ka
põhjust! Caesari rollijoonis oleneb aga vaataja silmadest.

Nii et Renars Kaupers ei karikeeri?
Minu meelest mitte.
Need homoseksuaalsed inimesed olid sellega ka muust massist erinevad, et olid
kultuursemad, suhtlemises kenamad.

Kust teie meelest tulid
jutud, et Ots on “kahe otsaga”? Teie pärast?

Ma
usun, et see tuleb kadedusest. Me elasime küll samas korteris, aga ma ei
usu, et see põhjuseks oli. Teiseks, Ots oli Estoniasse tulles väga
kinnine, ei osanud istuda ega astuda, laval täitsa krampis. Mina siis
õpetasin Otsale privaatselt liikumist Estonia keegliruumis keldris, sest
Ots häbenes teiste silme ees harjutussaalis seda teha. Asta Ots muudkui
küsis, mis asja me ennast teiste eest peidame! Ja sellest võis
tulla palju kadedust ja kuulujutte.
Lahti läks Ots alles Aleksander
Vineri lavastatud Mozarti “Don Juanis”.

Palju
te Kaupersit õpetasite? Kas sobisite omavahel hästi
kokku?

Hästi sobisime. Esimene moment oli Salme
kultuurikeskuses, õpetasin Kaupersile natukene käsi ja jalgu, nagu
nad tahtsid, ja juhendasin ka natuke Marko Matveret.
Aga
kõigepealt lõi mul silme eest kirjuks, kui nägin proovis,
kuidas “Ots” oli riide pandud. Teate, Ots käis väga
ilusti riides, ta oli ikka härrasmees, ja tolle aja kohta võib
ütelda, et kandis ikka importi. Väga maitsekalt ja sportlikult
riietus. Ta ei kannatanud lipsu. Kandis seemisnahkseid pintsakuid ja
elegantselt salli. Ilona ajal tellis moemajast. Ma olen ka püüdnud
sedasi salli kanda, aga mul ei ole kunagi nii õnnestunud.
Nojah,
õiendasin siis nendega. Kuidas selle läti poisi nimi oli?

Renars.
Õige, Renars. See poiss mulle
õudselt istus. Ta oli täpselt nagu ma ise. Ta on väga
plastiline ja mul polnud talle vaja midagi eriti õpetada. Tal tuli
kõik kuidagi väga loomulikult. Tema nimi oli vist Caesar, kui ma ei
eksi (naerab), ja tema mäng oli väga kena. Siis ma konsulteerisin
neid lillepaviljonis, ja seal Renarsi, või õigemini Caesari
töö mind lausa üllatas. See oli taas väga loomulik.
Huvitav, et igaüks, kes meile tuleb, on täht. Näiteks see
venelanna, kes Astat mängis, oli haruldane näitleja. Ta sobis
ossa.

No mis ma oskan selle Marko Matvere kohta öelda? Ta on
üks haruldane materjal, aga ta meeldis mulle filmis rohkem kui muusikalis.
Mõtlesin kaua, millest see tuleb. Filmiga vaevasin ennast muidugi nii
palju, et ime, et infarkti ei ole (naerab). Marko meeldib filmis
sellepärast, et seal laulab Georg ja Marko saab mängida kuidagi
plastiliselt ja emotsionaalselt. Muusikalis pidi ta vaeneke ise laulma. Ta
laulis küll ilusti, aga kõik ta tähelepanu oli vokaalile
pandud ja ta oli nagu kammitsas.

Nii et te tundsite ennast
Kaupersi mängus ära?

Jah, mulle ta meeldis. Ilus poiss
oli lihtsalt! Vaatasin, et ta on tõesti hea näitleja, tal oli isegi
näitlemiskultuur filmis.

Aga millega ma pole üldse rahul,
oli Vadi muusikal. Ma mõtlesin – kulla mees, kui teed libretot,
võta kätte ja uuri asja. Näiteks pilt Georgi isast ja emast
oli selline, et mõtlesin, et tõusen püsti ja lähen
saalist välja. Nagu oleksid need olnud mingid vallavaesed: kaks
hädist vanainimest.

Kas libretist ei teadnud siis, kes on Karl
Ots?! Meie esimene professionaalne tenor. Alguses oli ta bariton, kuid Itaalias
õppis ümber dramaatiliseks tenoriks. Tema kutsus Eestisse kuulsa
lauluõpetaja Armanda degli Abbati. Ja nüüd näidati teda
muusikalis nagu mingit lolli popsi.

Teine kohutav asi muusikalis
– Georg Ots kui kalamees. Georg oli kalamees ja Võsul oli ta
kalameestega üsna ladna, kuigi muidu hoidis inimestega distantsi. Ega tal
teatriski mingeid sõpru olnud ja ta oli ka üldiselt kõigest
sellest massist kultuuriga üle. Aga muusikalis olid mingid KGB-mehed
akvalangidega teda vee all jälgimas, no kuulge, kullakesed, kuidas
võib sellist lollust mängida! Või siis
Hruštšovi ja Furtseva voodistseen – no tule taevas appi!

“Aidake naerda!”, nagu ütles professor
Voldemar Vaga.

No täpselt. Teate, ma käin ka
nüüd võrdlemisi palju teatris ja pean kahjuks ütlema, et
meil on lavakultuuri puudus. On andekat materjali, noori on, aga neid ei osata
juhatada. Sest noor tuleb paika panna. Mäletate, kui tuli Georg Malvius
siia ja tegi Estonias “Viiuldaja katusel”? Me kõik
jäime pahviks, milline etendus – Krjukoviga – see oli ju
fantast! Aga nüüd näiteks Neeme Kuninga “Rigoletto”
– piinlik. Ah …

Millal te Georgiga üldse
tuttavaks saite?

See on vana histooria – tundsime juba
lapsest saadik. Meie vanemad tundsid üksteist. Georg oli
üheksa-kümnene, mina viie-kuuene, palju tema minuga mängis
… Mängisin rohkem ta õega … Kokku saime uuesti
Estonias 1944.

Saksa ajal töötasite te Estonias
kordeballetis?

Jah. Jäin nii-ütelda 1941. aasta
augustis laevast maha (naerab). Aga mis ballett meil ka oli. Selline pantomiimi
ja vaba tantsu segu.

Kuidas te enda jaoks tantsu ja balleti
avastasite?

Ma läksin tantsu õppima ja teatrisse
tööle sellepärast, et aeg oli keeruline – kartsin, et
äkki võetakse mind Saksa armeesse. Ma olin lahtise kondiga pikk
sirge poiss ja ema tuttavad soovitasid tantsu õppida. Harjutasin Helmi
Tohvelmanni juures Töölisteatri tantsutrupis ja tegin isegi Enn Toona
lavastuses “Hannibal” kaasa. Ega mulle Tohvelmanni juures ei
istunud, mina tahtsin ikka klassikalist balletti. Tunde hakkas andma
pärastpoole Valentin Lind – kihvt mees oli. Tema soovitas mind Rahel
Olbreile ja Olbrei võttiski mind 1942 Estoniasse. Enne käisin
natuke ka proua  Tšernova balletikoolis.

Kas te
mängisite ka se
lles kuulsas “Krati” etenduses 9. märtsil 1944, kui pommid
Estoniat tabasid ja tantsijad kostüümides põlevast teatrist
põgenesid?

Jah, ja jooksin balletisussidega poolpaljalt
koju Koplisse, kahe häire vahel. Kodused jooksid keldrisse, aga mina
heitsin kohe magama.
See minu tantsuvärk – kui ma
nüüd ausalt räägin – oli nii. Vist 1946 saadeti mind
Moskvasse õppima Suure Teatri koreograafiakooli. Aga mida sa õpid
enam 22aastaselt? Kui nägin, milline on Moskvas ballett, läks mul
tuju nii ära. Ma olin tähtede sees, käisin kõiki etendusi
vaatamas. Liia Vink just lõpetas seal ja mulle tehti temaga ka
mõned numbrid. Aga see Estonia ballett polnud Moskva kõrval
midagi. Kõik tantsijad ühtmoodi kõverad ja kiidavad
üksteist. Mingil määral tasemel olid vanad baleriinid, ilusa
koordinatsiooniga. Saksa-aegne trupp oli veel küllaltki hea, Klaudia
Maldutis näiteks. Enne ei tulnud õiget balletti meil, kui tulid
esimesed Tallinna balletikooli lõpetajad. Siis tekkis meil tore
ballett.

1948. aastal Helmi Tohvelmanni lavastatud
“Kalevipojas” tantsis nimiosalist aga hoopis Ferdinand
Veike.

Me olime siis kõik üllatunud, et Tohvelmann
toob meile inimese, kes pole kunagi balletti tantsinud. Mina olin
Päike.

Kas nuhkimine inimeste eraelu järele oli
Stalini ajal väga suur? Või uuriti peamiselt poliitilist
meelsust?

Võib-olla et eraelu järgi ka nuhiti, kuid
seda ei lastud tollal välja paista. Hiljem olen küll oma toimikuist
lugenud enda kohta igasuguseid asju. Poliitilist oli väga palju. Kes
väga palju halba tegi, oli Inge Põder. Ta saatis teist korda
Siberisse tagasi priimabaleriini Valentina Vassiljeva, Maldutise Eesti-aegse
dublandi.

* * *

Elasite kolmekesi Georgi ja tema
kolmanda abikaasa Ilona Otsaga Kaarli puiesteel ühiskorteris. Kuidas te
ühiskorteris hakkama saite?

Väga hästi. Georgil
olid mingid segadused Astaga ja ta tegi ettepaneku, et annaksin oma korteri
Astale ja läheksin tema juurde elama. Minul oli tuba, Georgil oli tuba,
tema pojal Ülol oli tuba ja minu mammal oli tuba. Viies tuba oli tehtud
köögist ja teenijatoast kokku.
Siis Georg ja Ilona abiellusid
ja ma küsisin Otsalt, kuidas ma nüüd endale taas omaette korteri
saaks. See oli ainult üks telefonikõne ja saime mammaga korteri,
üsna lähedusse ka, sest mamma käis Otsal ikka abiks
majapidamistöödel. Ja see kümme aastat oli Otsal ikka ilus kodu
Ilonaga.

Ja kuhu te kolisite?

Väga peen
maja sai valmis (naerab). Pärnu maanteel viiekordne. Sain ilusa
kahetoalise korteri, aga toad olid läbikäidavad. Minusugune egoist,
kes tahab üksi olla, pidi seda nüüd mammaga jagama. Aga mul oli
haruldane mamma! Nii et kord elas tema tagumises toas, kord jälle mina.
Kõrval elas Eve Kivi Ants Antsoniga, kaks korrust kõrgemal Tiiu
Randviir oma emaga, all sotstöö kangelane Alfred Valdov. Minu peal
elas kultuuriminister Jürna.

Olen kuulnud, et Ots
võis kõrtsis mõnele solvajale lõuahaagiga vastata.
Kas Ots oli kerge käega?

Kas peab sellest kõigest
rääkima (paus). No oli küll kerge käega, oli küll.
Miks te tahate selliseid asju teada?

Et kokku panna pilti
ühe inimese olemusest. Et mitte rahulduda steriilse paraadportreega nagu
näiteks Karl Muru, kes kirjutas Betti Alverist täiesti verevaese
biograafia. Nii et kas Ots kaitses restoranis näiteks Asta au?

Kaitses küll. Ots oli väga egoistlik mees ja kergesti solvuv. See
ei paistnud vä
;lja, aga Georg oli küllaltki võimuahne. Vaadake, Asta oli
väga ilus naine. Kord istusime kambaga kunstiklubis (Kuku-klubi –
Toim.), väga süütus klubis ja napsitasime nagu artistid omavahel
ikka, ja Asta rääkis ühe ja teisega. Pärast aga öeldi
mulle, et miks sa Georgile ette ei kanna, et Asta oli selle või teisega
rääkinud.
Kadedus oli ümberringi kohutav. Minu
lihtsameelsust oli hea ära kasutada ja mind ärritada ning
ükskord ma siis Georgile ütlesin, et küsi Astalt, kellega ta
kunstiklubisse veel jäi. Läksin siis proovi ja äkki märkan,
et Ots on lavakardinate vahel ja tõmbab mind näpuga enda poole.
Algas vaheaeg ja Ots kutsus mu garderoobi, võttis mul rinnust kinni ja
tuuseldas tükk aega. Mina küsisin, et milles asi. Ots, et mida sa
Astast räägid? Ütlesin, et viimane kord, kui sulle midagi
räägin.

Millal esimest korda välismaale
pääsesite?

1974, Rootsi tädile külla. Ma olin
ka väga ülbe ja uhke ega palunud kedagi. Aga siis lõpuks
ütlesin Georgile, et kuule, kas sa ei aitaks. Georg ütles “no
problem” ja järgmisel päeval oli mulle kõne, sain kohe
välispassi ja läksin. Seejärel saingi käima hakata.
Lugesin kunagi oma teatritoimikust linnaarhiivis, et olen kinnine,
väldin teisi inimesi, et kuidas saab mul nii kallis auto olla nii
väikse palga eest jne. Ma ei saanud iialgi välismaale, kuigi olin
isegi nimekirja võetud! Isegi päevarahad olid minu nimel. Üks
kord läks minu eest noor arhitekt Oleg Žemtšugov, tore poiss,
pärast helistas ja nuttis, et “sinu eest käisin” jne.
Alles pärast avastasin, et selle kõige taga oli Estonia. Ainult
Estonia.

Nii et Ots oli teile justkui
kaitseingel?

Oli küll. Ots ütles ikka, et nii kui
Estonia uksest sisse tuled, pane endale hõbedest pesupulk huulte
külge, sest pidin pidevalt aru andma – jälle partorg küsib
või keegi teine. Ots ütles, et ta on minu kohta alati öelnud,
et Garibaldi on ekstsentriline tüüp, ärgu teda tähele
pandagu. Seal olid küll mingid jutud minu kohta kuluaarides, aga mina neid
eriti ei kuulnud. Asta Ots käis ükskord neid kuulujutte isegi
Käbini juures summutamas.

Kas te Stockholmis
mõnes homobaaris ka käisite?

Ühes baaris
vanalinnas, koos Rootsis elava koolivennaga. See oli fantast, mulle hirmsasti
meeldis – teenindajad võtsid jumala paljalt vastu, väiksed
lauakesed. Mina siis ütlesin sõbrale, et istume hästi nurka,
sest mina olen ikkagi nõukogude inimene ja midagi paha ei tohi siin
minuga juhtuda (naerab).


Olen kuulnud, et
Saksa-aegsetel tantsuõhtutel oli noortel saksa ohvitseridel menu nii
noorte daamide kui noorhärrade hulgas. Vastab see tõele?

Ega te ei liialda. Ütlen ikka, et minu elu lõppes
1944. Siis läksid junge’d Vaterland’i tagasi.

Ja kus Saksa ajal kohtuti?
Mina käisin
kodupidudel. Näiteks Klaudia Maldutis ja tema abikaasa, tantsija Kalju
Kõks organiseerisid oma suures korteris neid. Saksa ohvitserid, kes seal
käisid, need lõhnasid jube hästi. Eierlikör’i
(munaliköör – toim.) jõime, prantsuse šokolaadi
sõime – nagu muinasjutus.

1964 sai teil
tantsijana 20 aastat tööstaaži täis ja jäite pensionile.
Olite 40aastaselt noor pensionär. Ametlikult te enam töötada ei
tohtinud, muidu oleksite pensioni kaotanud. Kuidas te Tallinna Moemaja
mannekeeniks sattusite?

Moema
jas oli hea haltuurasid teha (naerab) ja Siluetile poseerida. Mulle tehti
ajutised töölepingud ja maksti hästi. Mannekeenitöö
sobis ju mulle ka.

Olete te koos Otsaga ka
reisinud?

Paar korda võttis ta mind vaikselt kaasa
Venemaale. Ükskord olime koos Leningradis, elasime Astorias. Mind pani Ots
Kirovi teatris looži istuma, koos mingite briljantidega kaunistatud
tsaariaegsete primadonnadega. Neil tulid pisarad silma, kui Georg vene keeles
Oneginit laulis. Otsa uksest ei saanud hotellis sisse – selle esine oli
nii lilli täis.
Paar korda trehvasime Moskvas nii kokku, et ka
moemaja oli seal reisil ja Georgil oli Majakovski saalis kontsert.
Georg
Ots oli sotsiaalne fenomen. Ta avaldas kõikidele muljet. Ta oli
absoluutne superstaar.

Kas ta oskas teie meelest
ühendada oma isikliku elu ja ühiskondliku staatuse?

Usun, et oskas küll. Ta oskas kõikjal kenasti käituda, ka
partei keskkomitees.

Kuid põhimõtteline
kommunist ta ju polnud?

Absoluutselt polnud. Georg pidi parteisse
astuma. Aga Karl Ots, muidu haruldane laulja, läks vanaduses vist segi ja
astus ise parteisse.
Mina ja tore kolleeg Vello Viisimaa olime aga kogu
aeg põlu all, üle päeva kutsuti meid partorgi juurde, et anda
aru, miks me käime baretiga, miks meil on golfipüksid, ruudulised
põlvikud. Seinalehes olin ma pidevalt.

Kes teie
sõpruskonda 1940. aastatel veel kuulsid?

Kui ausalt
öelda, siis ega mul neid sõpru siis väga palju polnudki.
Rohkem hiljem, näiteks Hans Nieländer. Esimesi, kellega väga
hästi ja ilusti läbi sain, oli vist Ago-Endrik Kerge, kui ta oli
balletikooli lõpetanud. Kui David Shuriga lõime varietee
Tallinna, siis kutsusime Kerge ka sinna. Ka Shuriga saime toredasti läbi,
meid kutsuti ikka, et valge juut ja must juut! Ja tantsija Väino Areniga
saime hästi läbi.

Kus kohas moemehed 1940.
aastate lõpul Tallinnas käisid?

Noored ja ilusad
käisid ikka Moskva kohvikus. 1950. aastatel käidi pärast
etendust Kukus joomas ja seal kokk Juku boeuf à la tartar’i ja
karbonaadi söömas.

* * *

Aktsepteeris
teie mamma teie eluviisi?

Täiesti aktsepteeris.

Naist ei sundinud võtma?
Ei.

Milline teie perekondlik taust on?
Isa poolt olen ma
Molokov, ema poolt Lung, niuke poluvernik olen. Isa tuli Venemaalt. Emapoolsed
esivanemad olid aga Laupa külast, mõisavalitsejad-aidamehed ka.
Kodus rääkisin eesti keelt. Isa tahtis mind panna eesti kooli, aga
ema saksa kooli, sest kuue-seitsme aastani rääkisin ma paremini saksa
keelt kui eesti keelt.
Tean eesti kultuuriloos kahte meest, kel Itaalia
revolutsionääri perekonnanimi eesnimeks.

Teine on
kujur Garibaldi Pommer. Kuidas teile nii vahva eesnimi pandi?

Ja
mõlemad on poollollakad!
Mind ristiti Kaarli kirikus. Kui 1924
sündisin, oli kirikuõpetajaks Stockholm, ja tema pani mulle selle
nime! Mamma ega papa Molokov ei julgenud vastu vaielda.

Mulle on jäänud mulje, et mees­tantsumaailmas valitseb
oma eriline kokkukuuluvus- või peretunne,  kuid tülide puhul
omasid ei reedeta. On see nii?

Ära unusta ära, kus me
oleme elanud ja kus elame nüüd. Nüüd võid aidsi ka
saada!

Kas ja kuhu te Tallinnas tahaksite nüüd
välja minna?

Angelisse! Mina muudkui loen ja loen sellest
kohast, aga keegi ei võta vaevaks mind sinna kutsuda.

 
Intervjuu ilmus 21.detsembril 2007