August Gailit
, “
Isade maa
”. Inimlik, sügavalt traagiline, hullumeelsuseni naljakas, absurdne, groteskne. Kunstiline tõde Vabadussõjast ja sõjast vabaduse pärast. Kui võimalik, teeks peale lugemise kohustuslikuks ka “Isade maa” filmindamise. Pigem “Sigade revolutsiooni” kui “Nimede marmortahvlil” võtmes.


Raamat, milleta lapsepõlv ei oleks täielik?


Charles De Coster
, “
Ulenspiegel ja Lamme Goedzak
”. 1947. aastal välja antud raamat jõudis juba minuni täieliku kapsana – 5–6 vihikuks lagunenuna ja tiitelleheta. Lugemise käigus selgus, et 3–4 sisulehekülge oli samuti vajaka ja siis võttis väike poiss jalad selga, kihutas raamatukokku ning kirjutas puuduvad leheküljed laenuraamatust käsitsi ümber. Raamat, milles oli kõike – heroismi, reeturlust, armastust, võikaid piinamisstseene, mehiseid laule, situatsioonikoomikat ja robustset sõnanalja.


Mõni raamat või autor, mis või kes on teenimatult ära unustatud?

Paul Kuusberg

, “
Enn Kalmu kaks mina
” – psühholoogiliselt usutav arenguromaan, mis räägib sõjast inimeste sees ja inimeste pärast. Kuusberg on üldse üks väheseid Nõukogude Eesti kirjanikke, kes oskas kirjutada “sotsiaalse tellimuse” teemadel head kirjandust.