Undusk ja ­absurdiinimene

Jaan Unduski tekstist on sündinud (meeldivalt) üllatavalt ­teatripärane lavastus.

“Boulgakoff”

Autor Jaan Undusk.

Lavastaja Margus Kasterpalu.

Osades Hendrik Toompere jr, Merle Palmiste, Jan Uuspõld, Mait Malmsten, Guido Kangur, Raimo Pass, Külli Reinumägi.

Esietendus Draamateatri väikese saalis 13. jaanuaril.

Pühendatud Mati ­Undi ­mälestusele.

Jaan Unduskit huvitab absurdiinimene, toosama Camus’ Sisyphos, kes veeretab mäetippu kivirahnu, teades, et see tippu jõudnuna sealt jälle alla veereb. “Valides absurdi, näitab inimene oma eetilist üleolekut mistahes metafüüsilisest loogikast ning tõestab oma võimet vastutada täielikult iseenese eest,” kinnitab Undusk (“Eksistentsiaalne Kreutzwald”, Areen 5.12. 2003). Absurdiinimene on tema meelest näiteks dr Kreutzwald, kel polnud küll eestlastesse kui kultuurrahvasse usku, kuid andis neile ometi eepose “milleta kultuurrahvas olla polnud mõeldav. See paradoks ei ole sõnamäng, vaid Euroopa kultuuri üks reaalse käitumise traditsioone.”

Selline Unduskile armas Sisyphos on ka kirjanik Bulgakov (Undusk kirjutab oma autorivabaduse rõhutamiseks Boulgakoff), mees, kelle näidendit “Turbinite päevad” oli Stalin näinud 19 korda, aga kelle muud tekstid trükki ega lavale ei pääsenud. Kirjanik – absurdiinimene –, kes kirjutas lootuseta avaldada.

Undusk on natuurilt ja talendilt eeskätt esseist, kes suudab arendada oma mõttekäike poeedi nõtkuse ja tundeinimese meelelisusega. Teda huvitab inimolu metafüüsika kõrval ka selle kehalisus ja erootika. Tema tekstis on mõttemängude paradokse ja himude virvendusi. Kole haritud on ta niikuinii. See tähendab, et näidendikirjutajana võib ta olla tülikas. On mõtteid ja tunnet, aga puudu jääb tegevust ja löövust, pinget ja plakatlikkust.

Eelöeldu on pärast Unduski esiknäidendi “Good bye, Vienna” lugemist sündinud eelarvamus. “Boulgakoffi” etendus ületas mu ootusi, oli igas tükis teater, mitte kirjandus, kuigi lavastajaks oli rohkem kirjandusinimesena tuntud Margus Kasterpalu. Tegu oli Kasterpalu teise lavastusega riigiteatris ning võrreldes esimese, mullu kevadel Pärnus valminud “Karge merega” oli “Boulgakoff” hoopis hoogsam. (Mitte et “Karges meres” poleks ilusaid kujundeid olnud, aga pisut jäi pinget puudu.) Draamateatri lavastuses oli nii efektseid stseene kui ilusaid teatrikujundeid, kas või lõpus olev lend kroonlühtril – justkui Meister ja Margarita Moskva kohal. Muidugi ei tea ma, kui palju neist teatrileidudest on Kasterpalu looming, midagi sarnast oli ka neis Viinistu etendustes, kus Boulgakoffi osatäitja Hendrik Toompere juhtivalt kaasa lõi.

Ei saa öelda, et Toompere Boulgakoff ja Konrad Mägi oleksid just väga erinenud. Toompere mängib hästi orgaaniliselt põhilises sarnast jõulist ja oma ideedele elavat tegelast. Nagu Evald Hermaküla omal ajal. Vahest mängibki Toompere Hermaküla? Aga ega see pole etteheide Boulgakoffi rollilahendusele. Pealegi – kui autor on juba reaalsest Bulgakovist distantseerunud ja kujutab absurdiinimese heitlusi, siis oleks täitsa asjata näidendi peategelast tegeliku Bulgakoviga kõrvu seada ja erinevusi otsida.

Siiski ei saa mööda tõsiasjast, et Bulgakovi kolmas naine Jelena oli Margarita prototüüp, eesti keeles 2003. ilmunud “Meistri ja Margarita päeviku” pidaja. Etenduse Sidonija Merle ­Palmiste kehastuses just päris päikesenaine ei ole, aga püüab piinatud geeniuse eest igati hoolt kanda. Vahest võinuks ta olla veelgi malbem ja pühenduvam? Aga teisalt on ta väga ilu s ja h ästi pikk, uhke muusa kesk eluvalega heitlevaid kirjanikke. Ta on siiski reaalne naine, mitte ideaalne Margarita.

Faddejev (Mait Malmsteni kehastuses) pole mingi tundetu parteisõdur, vaid kannatav inimene, kelle vastu Sidonija vist päris ükskõikne pole. Guido ­Kangur vana küüniku Aleksei Tolstoina mõjub värskelt. Talle on see ammugi selge, mis Boulgakoffile alles näidendi lõpus selgeks saab – pole olemas head tsaari ja halbu ametnikke. Boulgakoffil oli aga Stalini suhtes teatud lootusi. Millel need küll põhinesid? Jah, Stalin helistas talle... Ja Boulgakoff kirjutas temast näidendi.

Boulgakoff on teatav koondkuju kõigist neist vene loojatest, kes, kannatades küll vene elu õuduste all, uskusid, et ilma Venemaata ei saa. Alates Gorkist ja lõpetades Tarkovskiga.

Kuigi Stalini režiimi olemusest ning tema vahekorrast oma aja loojatega on tänaseks palju kirjutatud, on Unduski tekst piisavalt haarav, et veel mõnd huvitavat vaatenurka lisada. Ainult peategelase lõpumonoloogis oleks söandanud lavastajale veel pisut kärpimist soovitada. Niigi selge, et sõnarohke absurdiinimese vabanemishetk on nüüd käes. Kokkuvõttes on tegu kahtlemata silmapaistva teatrisündmusega.

Undusk on oma näidendi pühendanud Mati Undi mälestusele. Unduski meelest sündis mõlemas mehes “alkoholi spiritualiseerimine”, ning mõlema tekstid olid täis “metafüüsilist rahuldamatust”. Ja lõpuks võlus mõlemat “teatrikunsti vahetu kehaline lummus”. Paistab, et see võlub õpetatud akadeemikut Unduskitki.

Ka Mati Undi jaoks oli “Meister ja Margarita” väga oluline raamat, ennast kutsus ta Meistriks, abikaasa Kersti ­Kreismannit Margaritaks. Ja kahtlemata leiab ka Undilt ja Unduskilt ühisjooni. Mõlemad on otsinud tegelikkusest salapäraseid märke, mis avaksid elu varjatud süvikuid. Ja mõlemad on olnud minu jaoks tülikad intervjueeritavad, kes ei taha küsimustele selget vastust anda, vaid kukuvad müstifitseerima ja fabuleerima.