25.01.2008, 00:00
Koonduslaagri elu fotodes
Eesti Ekspress avaldab ainulaadsed fotod natside koonduslaagrist Kiviõlis 1943–44. Fotod tulid hiljuti välja Saksamaalt.
Eestis Saksa okupatsiooni ajal 1941–1944 tegutsenud koonduslaagritest on
tuntuim Klooga. Vahest ka seetõttu, et just sellest laagrist on
säilinud kohutavad fotod hukatud vangide tuleriitadest. Teistest
siinsetest koonduslaagritest teatakse märksa vähem.
Rääkimata fotodest – need pärast sakslaste
põgenemist Kloogal tehtud ja lugematuid kordi avaldatud pildid ongi vaat
et ainsad seni teadaolevad ülesvõtted. Ei midagi laagritest nende
tegutsemise ajal. Ilmselt oli koonduslaagrite pildistamine rangelt keelatud.
Seetõttu oli väga üllatav, kui Saksamaal tuli hiljuti
välja ja läks müüki hulk fotosid Kiviõli
koonduslaagrist. Kuigi fotod pole dateeritud, on pildistamist ilmselt alustatud
1943. aasta sügisel, mil laager loodi – üks
ülesvõte kujutab koonduslaagrisse saabuvaid vange. Mitmed fotod on
laagri igapäevaelust, sellest, kuidas vangid Saksamaa heaks
tööd teha rügavad. On ka Kiviõli koonduslaagri
üldvõtteid ning hulk fotosid arvatavasti laagri juhtkonda
kuulunutest.
Fotodest võib järeldada, et need tegi keegi
koonduslaagri ülemustest. Kas ta on nende seas, kes ühel pildil
Kiviõli jaamahoone ees poseerivad?
Stammlager
Vaivara harulaager
Andmeid Kiviõli koonduslaagri
kohta pole palju. 21. juunil 1943 andis Reichsführer-SS Heinrich Himmler
korralduse luua sõjalis-tööstuslikeks vajadusteks laagrid
Eestis ja Riias ning transportida sinna juute Ostlandi getodest. Septembris
asutati raudteede sõlmpunktis Vaivaras koonduslaager Stammlager K.L.
Vaivara, mis oli tegelikult laagrivõrgustiku pea- ja ühtlasi
jaotuslaager. Õigemini oli siin kaks laagrit – üks
raudteejaama lähedal, teine viis kilomeetrit eemal utmisvabriku juures.
Vaivarast saadeti vange edasi ligi paarikümnesse enamasti
Virumaal paiknevasse harulaagrisse, aga ka Kloogale. Miks Virumaale, on selge
– vange vajati Baltöl GmbH kaevandustes põlevkivi
kaevandamiseks. Millest omakorda valmistati kütust puuduses vaevlevale
Saksa sõjamasinale. Vaivara ajaloo uurija Ivika Maidre väitel oli
vange vaja ka Tannenbergi liini ehitamisel – metsa- ja
teetöödel, kaevikute ja kindlustuste rajamisel.
Ajaloolaste
Toomas Hiio ja Meelis Maripuu andmetel toodi 1943. aasta sügisel Eestisse
umbes 10 000 juuti Kaunase ja Vilniuse getodest, mõnedel andmetel ka
Riiast ja Bystritzast Transilvaaniast. Kõik need juudid koondati Vaivara
koonduslaagrisse, kust nad saadeti edasi harulaagritesse
(töölaagrid). Osa neist jõudis ka Kiviõli laagrisse.
Vaivara võrgustik koosnes järgmistest laagritest: Auvere,
Aseri, Ilinurme, Ereda, Goldfields (Kohtlas), Hungerburg (Narva-Jõesuu),
Vaivara (kaks laagrit: raudteejaama ja utmisvabriku juures), Viivikonna,
Jõhvi, Lagedi (kaks transpordi-vahelaagrit), Narva, Sonda, Soski, Putki,
Kunda, Kuremäe, Kiviõli, Klooga (harulaagrid Laokülas ja
Paldiskis), Kukruse, Petseri ja Kudupe (Põhja-Lätis).
Kiviõli laager kuulus teadaolevalt suuremate hulka.
Vaivara
ühes harulaagritega allus SSi Majanduse ja Halduse Peaametile. Laagri
ülem oli Hans Aumeier, laagriülema abi Josef Philipp Brennais ja
laagri arst Franz von Bodman. Teada on ka Kiviõli laagri ülema nimi
– SS-Untersturmführer Wilhelm Werle. Pole võimatu, et
nimetatutest on keegi ka siin avaldatud fotodel.
Kuigi laagreid
kamandasid sakslased, kasutati nende valvamisel ka eestlasi, teadaolevalt 287.
politseipataljoni. Selle üksuse kolmas kompanii valvas Kiviõli, aga
ka Klooga, Lagedi, Ereda, Narva, Vaivara, Viivikonna, Ahtme ja Auvere
laagreid.
Nii Vaivara kui ka Kiviõli laagri lõpp
saabus 1944. aasta
suvel, kui rinne oli jõudnud ohtlikult lähedale. Vaivara
laagrivõrgustikus olnud juudid evakueeriti Saksamaale enamasti Stutthofi
koonduslaagrisse. Osa aga hukati Eestis. Ajaloolase Riho Västriku
hinnangul hukati või suri umbes kümnest tuhandest 1943. aastal
Eestisse toodud vangist ligikaudu pool (nende seas 1800–2000 Kloogal 19.
septembril 1944 tapetud vangi).
Kiviõlis asus ka
sõjavangilaager Dulag 377, mis tegutses aprillist 1943 kuni augustini
1944. Ühele fotole on jäänud ka kaks selle laagri
punaarmeelasest vangi. Ka neid vange kasutati töödel – Kohtla,
Küttejõu, Ahtme, Käva ja Kukruse harulaagrites.
Ellujäänu jutustus
Iisraelis elav Benjamin
Anolik kuulub nende väheste sekka, kel õnnestus koonduslaagrites
ellu jääda. Ta oli üks neist Vilniuse juutidest, kes toodi
Vaivara laagrisse. Eestis käis Anolik läbi kuuest koonduslaagrist,
nende seas ka Kiviõlist. Viimaseks laagriks Eestis jäi Anolikil
Klooga, kust ta imekombel pääses eluga. Oma läbielamistest on ta
kirjutanud raamatu “Mälu missioon”, mille üks
peatükk räägib Eestist. Siit saab ka ettekujutuse Kiviõli
koonduslaagrist.
“Meid laaditi maha Vaivaras. Laager oli piiratud
okastraadiga, selle taga oli näha barakke. Silmasin tuttavaid
nägusid, need inimesed olid varem Vilniuse getost ära viidud. Nad
rääkisid, et see on läbikäigulaager. Sakslased
käskisid asjad ära anda. Kui keegi käsku ei täitnud, lasti
ta kohapeal maha.
Olukord laagris oli halvem kui getos. Nälg
vaevas meid niigi, aga iga väiksemagi üleastumise eest jäeti
ilma päevasest toiduportsjonist. Mõne päeva pärast viidi
meid üle teise laagrisse – Viivikonda. Siin hoiti meid peaaegu kuu
aega. Komandant oli sakslane, suurem osa valvureist aga eestlased. [–]
Viivikonnast viidi meid edasi Auveresse. See laager asus endise Vene
piiri lähedal üksikus kohas soode keskel, millesse võis
kaelani sisse vajuda. [–] Elasime suures barakis –
kolm-nelisada vangi ühe katuse all. [–]
Töötasime metsalangetamisel. Tuli ehitada raudteed: rajasime
raudteetammi ja panime liipreid. Koos meiega töötasid ka naised.
Ühel päeval tuli käsk laager likvideerida. Ja järjekordne
üleviimine – seekord Kiviõli laagrisse. Sinna saadeti
kakssada inimest. Liikusime jalgsi. Eestlastest valvurid panid asjad vankrile
ja rakendasid meid sinna ette.
Oli talv, ümberringi lumi.
Uppusime lumme, lumi lämmatas meid, magasime, sukeldunud lumme. Sada
kilomeetrit piina. Olin vaevalt elus, sest pärast tüüfuse
põdemist olin veel nõrk. Pea käis ringi. Taarusin
vaevaliselt, ühtelugu peatudes. Teadsin, et mahajääjad lastakse
maha, kuid edasi minna ei jõudnud. Nisan nägi seda. Viimased
kilomeetrid kandis ta mind kätel. Päästja. Nii me läksime:
päeva, öö ja veel ühe öö, kuni lõpuks
jõudsime eesmärgini – Kiviõli laagrisse.
Minu
esimene töö seisnes kütte hankimises. Läksime laagrist
tuhamägedele ja kaevasime seal. Kütust veeti vagunites. Israel
Tšipelevitš – laagri komandant, juut – oli korralik
inimene ja tegi kõik, mis oli tema võimuses, et meie olukorda
kergendada. Sakslased tapsid ta.
Julmad saksa naised
Suurem osa vange laagris olid üksikud, ilma perekonnata.
Mehed ja naised. Meestel lubati vabalt minna naiste barakki. Siin oli palju
Vilniusest deporteerituid, sealhulgas igasugust rahvast, ka kurjategijaid.
Mõned naisvangid igatsesid meest-kaitsjat, kuid
see ei olnud ainus põhjus. Kurjategijad kasutasid juhust ja kohtlesid
naisvange kui armukesi. Kuid leidus ka tõelisi kaitsjaid.
Selles laagris olid ka vene sõjavangid. Nägime neid ainult
tööl – nad elasid eraldi barakkides. Siin oli ka mustlasi,
Saksa juute ja Poola prostituute.
Mõne aja töötasin
sööklas. Naabruses elasid Saksa insenerid perekondadega. Minu
ülesannete hulka kuulus muu hulgas nendele küttepuude varumine. Nende
majades olid koristajateks juuditarid. Saksa naised suhtusid viimastesse eriti
julmalt, kuid meestelt võis vahel kuulda ka lahket sõna. Ka
sakslased said leiba jaopärast. Nad hoidsid seda kastis voodi all.
Mõnikord, kui ma majas töötasin, õnnestus mul sealt
tükike näpata.
Laagrite vangide vahel toimisid
mitmesugused kavalad sidepidamisviisid. Kord saadeti mind vagunitest puid
välja laadima. Ühes laastudega kotis leidus nimekiri: inimeste nimed
ja kohanimed, kust nad saabusid ja kuhu neid viiakse. Otsisin ahnelt tuttavaid
nimesid ja oh imet! – leidsin oma isa nime Klooga laagri juutide
nimekirjas. Kuidas sinna pääseda? 1944. aasta mais teatati meile, et
sada inimest viiakse üle Kloogale. Meie vennaga panime end
kirja.”
Mõni kuu pärast Anoliki saatmist
Kiviõlist Kloogale tuli koonduslaagreid kamandanud sakslastel Eestist
jalga lasta. Ka meie loo tundmatu sakslasest peategelane pakkis oma fotoalbumi
Erinnerungen aus Estland kohvrisse ja kadus Saksamaa suunas. Võib-olla
jätkas teenistust mõnes sealses koonduslaagris. Pärast
sõda tundis ta igal juhul end nii turvaliselt, et ei vaevunud fotosid
põletama. Nüüdseks on see sakslane kindlasti surnud, sest
vaevalt ta nii rumal olnuks, et ise neid fotosid levitama hakata.