Tüüpiliste vastuste kõrval – nagu kultuurikontaktide edendamine ja teineteisemõistmise süvendamine – võib tuua ka poliitilisi, kui mitte lausa geopoliitilisi kaalutlusi.


Goethe Instituut loodi pärast Teist maailmasõda selleks, et kuidagimoodi parandada Saksamaa täiesti katastroofilist mainet naabrite hulgas. Vahetult pärast viimast sõda keskendus instituut välisajakirjanike kutsumisele Saksamaale, et need saaksid seal oma silmaga veenduda: sakslased pole inimsööjad, minevikule on selg pööratud, ollakse demokraadid ja humanistid.

British Councili (BC) loomise aeg langeb Teise maailmasõja eelsesse perioodi, täpsemalt 1935. aastasse. Ühe legendi järgi loodi BC võitluseks pealetungiva fašismiga (mis on 30. aastate meeleolu arvestades liiga ilus, et olla tõsi), teised aga seostavad seda Briti diplomaadi Edgar Vincent d’Abernoni nimega, kelle ettekandest saanud kõik alguse.


D’Abernon oli pärast Esimest maailmasõda Briti saadik Berliinis. Tema ettekandes, mis saadeti Whitehalli 1929. aastal, arutleti muu hulgas põhjuse üle, miks mõned välisriikide poliitikud ja majandustegelased paistavad silma britimeelsusega. Põhjus oli ilmselge – nad olid noorpõlves mõnda aega õppinud Inglismaal. Järelikult oli tulevikku silmas pidades tark tegu õpihimulisi noori teadlikult aidata, et nad omandaksid vähemalt osaliselt hariduse Briti koolides.

 
Kultuuriinstituutide otstarbe

seletamiseks võiks kasutatada mõistet soft power. Termini käibelelaskja on Harvardi ülikooli professor Robert Nye, kes töötas teooria välja läinud sajandi 80. aastate lõpus. Riigid võivad oma eesmärkide teostamiseks mõjutada teisi riike ja rahvaid kaudsel teel, hariduslike ja kultuuriliste programmide, mõttemallide ja hoiakute eksportimisega.

Kuna kultuuriinstituudid tekkisid ammu enne Nye loodud terminit, on see taas näide sellest, kuidas praktika käib enne teooriat.


BC-l on 7900 kaastöötajat, ta tegutseb 110 riigis üle maailma. Aastaeelarve on 551 miljonit naelsterlingit, millest kolmandik tuleb Suurbritannia välisministeeriumilt. Ülejäänud raha peab BC ise teenima. Keelekursused on neil tasulised. Kui 2004. aastal algas Venemaal vaenukampaania BC vastu, siis kõlas süüdistus, et britid ajavad kokku priskelt raha, aga maksusid selle pealt ei maksa. Süüdistatavad ei vaielnud pikalt ning tegid järgmise aasta detsembris Vene maksuametile ülekande 1,4 miljoni naelsterlingi ulatuses. Möödus vaid kuu, ning maksuameti süüdistused toodi jälle esile. Neid pole tänase päevani maha võetud.

Muidugi on BC ka Moskva võimuga praegu opositsioonis olevate poliitikute rahaline toetaja.


Analüüsides madinat Venemaal tegutseva BC ümber, tuleb arvestada ka venelaste esitatud süüdistusi spionaažis. Ajalooliselt vastab tõele, et Briti haritlased on teinud meelsasti koostööd Briti luurega. Nii mõnedki arheoloogid, orientalistid, lingvistid, botaanikud ja nii edasi, kes liikusid ringi mööda laia maailma, tegid koostööd Tema Majesteedi salateenistusega. Midagi autut selles ei nähtud. Pigem vastupidi.


Kas kunagised traditsioonid jätkuvad tänase päevani, ei saa kindlalt öelda. Seda, et põnevuskirjaniku John Le Carré j uttude s on BC spioonide vari­organisatsioon, ei saa süüdistustoimikusse köita. Tõendusmaterjale selle kohta, et Venemaal tegutsevad BC bürood on luurega seotud, pole Moskvas esitatud.


Samamoodi jääb (väljastpoolt vaadates) arusaamatuks, kas BC süüdistamine Vene maksuseaduse rikkumises on põhjendatud. Võib-olla ongi. Sest Venemaa seadustest ei saa naljalt aru.


Küllap on lähedal tõele need vaatlejad, kes leiavad, et vaenamise põhjus on “silm silma, hammas hamba vastu” põhimõtte rakendamine.


Tuuakse esile, et BC ahistamine Venemaal sai alguse siis, kui Briti võimud keeldusid välja andmast pagulast ­Boriss Berezovskit. Edasine teravnemine toimus pärast seda, kui Londonis mürgitati polooniumiga endine Vene luuraja Aleksandr Litvinenko ning Briti ­uurijad esitasid süüdistuse selle eest teisele Vene luurajale Andrei Lugovoile. Vahepeal jõudsid mõlemad tülisse segatud riigid teineteise pealinnast diplomaate ära saata (spioonidena mõistagi) ning teha mõningaid muid ebasõbralikke žeste, nagu näiteks Vene kaugpommitajate patrullreidide taastamine Briti ranniku suunas.


Uusim meetod on Venemaal töötava BC personali füüsiline ahistamine. BC Peterburi büroo juhatajal olid ebameeldivused kohaliku liiklusmiilitsaga (eeskirjade rikkumine väidetavasti jääknähtude mõju all), sellal kui tema kohalikud kaastöötajad viidi sinna kuhu vaja ning nad pidid seal vestlema FSB inimestega mitmesugustel ettejuhtuvatel teemadel. Väidetavasti olevat neid hoiatatud võimalike provokatsioonide eest. On vihjatud veelgi ängistavamatele asjaoludele: vestluse käigus olevat julgeoleku inimesed pärinud BC kaastöötajatelt perekonnaliikmete ja isegi koduloomade tervise järele.


17. jaanuaril
toimus Briti parlamendi alamkojas tundeline istung, kus välisminister David Miliband olevat lausa etendanud urisevat Briti buldogit, kes on valmis rinda pistma ülbeks läinud Vene karuga. “Kogu alamkoda on koos meiega üksmeelselt vihane ja nördinud Vene valitsuse tegude pärast,” teatas minster.


Neil Kinnock (kunagine leiboristide liider, siis ELi volinik ja nüüd BC juhataja) kommenteeris Venemaal toimuvat juba parlamendi ülemkojas järgmiste sõnadega: “Tundub, et Orwell kohtub Gogoliga.”


BC Peterburi bürood juhatanud ­Stephen Kinnock on tema poeg. Kuna Kinnock juunioril oli just olnud ebameeldiv kokkupuude Vene miilitsaga, siis võib seeniori urisevat tooni mõista.

Jagatakse vastastikku hoope.


Õli valas äsja tulle Briti ajaleht Daily Mail, kes väitis, et tehakse ettvalmistusi tervelt kolmekümne nelja Vene diplomaadi väljasaatmiseks Londonist. Järelikult pidi kohale jääma vaid saadik ise ja valvemeeskond. Midagi niisugust juhtus 1971. aastal, kui Suurbritanniast saadeti välja korraga 105 spionaažis süüdistatud Nõukogude diplomaati.


Kuuldused hulgiväljasaatmisest varieerusid täpsemate ning vähem mahukate nimekirjadega, kus nimetati paari kõrgel positsioonil olevat saatkonnatöötajat. Üks neist, saatkonna poliitilikaosakonna juhataja Aleksandr ­Sternik, teatas samale ajalehele, et ei tema ega tema kolleeg pole seotud Venemaa välis­luurega, “kuigi kuulumine sinna on igale Vene patrioodile auasi”.


Sündmuste käik
tekitab mõneti nõutust. Vladimir Putin on olnud aastaid Venemaa president ja kogu selle aja sees, kuni 2004. aastani, polnud BC-le maksutehniliselt justkui midagi ette heita. Süüdistused spionaažis tulid üldse alles Put ini seitsmendal valitsemisaastal. Kas Vene vastuluurajad on kole pikatoimelised või hakkasid britid luurama alles viimastel aasatel või on koer maetud kusagile mujale?


Kõige üldisemalt võib oletada järgmist: Venemaa tunnetab oma jõudu, ta tahab näidata kogu maailmale, et on üleilmsel areenil tagasi ning taas kõva tegija nagu ennemuiste. Selle näitamiseks tuleb heita vaenukinnas Läänele. Aga mitte tervikuna kogu Läänele. Ameerika Ühendriikidega ei maksa norida, sest ameeriklased on liiga võimsad ja neid on võib-olla tulevikus vaja Hiinale vastukaaluks. Saksamaaga on venelastel ühine gaasitoru projekt. Prantsusmaaga on Moskval traditsiooniliselt olnud erilised suhted ja uue presidendi võimuletulekuga Prantsusmaal näikse need ainult paranevat. Pealegi on Moskval Pariisiga arvamuste kokkulangevusi nii mõneski küsimuses, Iraani suhtes näiteks. Jääbki üle vaid rünnata Suurbritanniat (sest Eesti on liiga väike, et meie peedistamisega enesetunnet parandada).


Kõige mugavam sihtmärk brittide rinnaesisel on British Council. Tugeva sümboolse tähendusega organisatsioon, eelarveliselt seotud Briti välisminsteeriumiga, samas pole tal diplomaatilist puutumatust. Kuna BC eesmärk on võimaldada Venemaa vähem jõukatel rahvakihtidel saada osa Inglise kultuurist – piirkondlike büroode kaudu ka Venemaa kaugematest kolgastest –, siis ei riiva BC represseerimine kuidagi Venemaa eliidi heaolu.

Mis on oluline aspekt kogu loo juures.


Nii Vene (sõltumatud) kui ka Briti vaatlejad märkavad BC kiusamises teatud silmakirjalikkust.


Venemaa välisministri Sergei ­Lavrovi tütar Jekaterina õpib London ­School of Economicsis. Kremli noorteorganisatsioon Naši, mille liikmed on muuseas hakanud taas ilmutama suurenenud huvi Briti suursaadiku ­käikude vastu Moskvas ja mujal, propageerib oma koduküljel õppima minekut ­Briti ülikoolidesse, sest seal saavat maailma parima hariduse.


Vene eliit saadab oma lapsed õppima Inglismaale. Nende laste vanemad soetavad seal kinnisvara, nad püüavad Briti majanduses kanda kinnitada. Nad käivad seal lõõgastumas ning restorane arvustamas. Sisseoste tegemas. Majandusfoorumeid korraldamas. Vene eliit võib end tunda anglofiilsena või britimeelsena või üldse Lääne austajana, ent Vene alamkihid pole selle tunde jagamisele teretulnud. Nende osaks on inglaste vihkamine. Sest inglased on imperialistid, nad on Venemaa vaenlased ja üldse...


British Council aitab igal aastal 2500 Vene noort Briti ülikoolidesse eri pikkusega kursustele. On raske uskuda, et välisminister Lavrovi tütar Tatjana aetakse Londonist mingi nipiga minema. Vastupidi, kuuldavasti on britid oluliselt kergendanud Vene noortele viisa saamist õpinguteks Suurbritannias. Miks?


Tulles tagasi d’Abernoni ettekande juurde – Inglismaal õppinud inimesest võib saada anglofiil. Võib-olla isegi demokraatia ihaleja. Seda tasub igal juhul proovida.


Ideaalis peaksid kõik Vene noored saama Inglismaa õhku nuusutada. Siis saabuks rahu ja armastus maa peale.