25.01.2008, 00:00
Briti Nõukogu Kolgata teel
Venelased väänavad Briti õpetajate ning kultuuritöötajate käsi. Sellel võib olla varjatud mõte ja sõnum.
Milleks on kodukohariigist väljaspool tegutsevad kultuuriinstituudid
head? Sellised nagu sakslaste Goethe-Institut, prantslaste Alliance
française, itaallaste Società Dante Aligheri või siis
Vene-Briti suhetes viimasel ajal kõrgeid laineid lööv British
Council.
Tüüpiliste vastuste kõrval – nagu
kultuurikontaktide edendamine ja teineteisemõistmise süvendamine
– võib tuua ka poliitilisi, kui mitte lausa geopoliitilisi
kaalutlusi.
Goethe Instituut loodi pärast Teist
maailmasõda selleks, et kuidagimoodi parandada Saksamaa täiesti
katastroofilist mainet naabrite hulgas. Vahetult pärast viimast
sõda keskendus instituut välisajakirjanike kutsumisele Saksamaale,
et need saaksid seal oma silmaga veenduda: sakslased pole inimsööjad,
minevikule on selg pööratud, ollakse demokraadid ja humanistid.
British Councili (BC) loomise aeg langeb Teise maailmasõja eelsesse
perioodi, täpsemalt 1935. aastasse. Ühe legendi järgi loodi BC
võitluseks pealetungiva fašismiga (mis on 30. aastate meeleolu
arvestades liiga ilus, et olla tõsi), teised aga seostavad seda Briti
diplomaadi Edgar Vincent d’Abernoni nimega, kelle ettekandest saanud
kõik alguse.
D’Abernon oli pärast Esimest
maailmasõda Briti saadik Berliinis. Tema ettekandes, mis saadeti
Whitehalli 1929. aastal, arutleti muu hulgas põhjuse üle, miks
mõned välisriikide poliitikud ja majandustegelased paistavad silma
britimeelsusega. Põhjus oli ilmselge – nad olid noorpõlves
mõnda aega õppinud Inglismaal. Järelikult oli tulevikku
silmas pidades tark tegu õpihimulisi noori teadlikult aidata, et nad
omandaksid vähemalt osaliselt hariduse Briti koolides.
Kultuuriinstituutide otstarbe
seletamiseks
võiks kasutatada mõistet soft power. Termini käibelelaskja
on Harvardi ülikooli professor Robert Nye, kes töötas teooria
välja läinud sajandi 80. aastate lõpus. Riigid
võivad oma eesmärkide teostamiseks mõjutada teisi riike ja
rahvaid kaudsel teel, hariduslike ja kultuuriliste programmide,
mõttemallide ja hoiakute eksportimisega.
Kuna kultuuriinstituudid
tekkisid ammu enne Nye loodud terminit, on see taas näide sellest, kuidas
praktika käib enne teooriat.
BC-l on 7900
kaastöötajat, ta tegutseb 110 riigis üle maailma. Aastaeelarve
on 551 miljonit naelsterlingit, millest kolmandik tuleb Suurbritannia
välisministeeriumilt. Ülejäänud raha peab BC ise teenima.
Keelekursused on neil tasulised. Kui 2004. aastal algas Venemaal vaenukampaania
BC vastu, siis kõlas süüdistus, et britid ajavad kokku
priskelt raha, aga maksusid selle pealt ei maksa. Süüdistatavad ei
vaielnud pikalt ning tegid järgmise aasta detsembris Vene maksuametile
ülekande 1,4 miljoni naelsterlingi ulatuses. Möödus vaid kuu,
ning maksuameti süüdistused toodi jälle esile. Neid pole
tänase päevani maha võetud.
Muidugi on BC ka Moskva
võimuga praegu opositsioonis olevate poliitikute rahaline toetaja.
Analüüsides madinat Venemaal tegutseva BC ümber, tuleb
arvestada ka venelaste esitatud süüdistusi spionaažis. Ajalooliselt
vastab tõele, et Briti haritlased on teinud meelsasti koostööd
Briti luurega. Nii mõnedki arheoloogid, orientalistid, lingvistid,
botaanikud ja nii edasi, kes liikusid ringi mööda laia maailma, tegid
koostööd Tema Majesteedi salateenistusega. Midagi autut selles ei
nähtud. Pigem vastupidi.
Kas kunagised traditsioonid
jätkuvad tänase päevani, ei saa kindlalt öelda. Seda, et
põnevuskirjaniku John Le Carré j
uttude
s on BC spioonide variorganisatsioon, ei saa süüdistustoimikusse
köita. Tõendusmaterjale selle kohta, et Venemaal tegutsevad BC
bürood on luurega seotud, pole Moskvas esitatud.
Samamoodi
jääb (väljastpoolt vaadates) arusaamatuks, kas BC
süüdistamine Vene maksuseaduse rikkumises on põhjendatud.
Võib-olla ongi. Sest Venemaa seadustest ei saa naljalt aru.
Küllap on lähedal tõele need vaatlejad, kes leiavad,
et vaenamise põhjus on “silm silma, hammas hamba vastu”
põhimõtte rakendamine.
Tuuakse esile, et BC
ahistamine Venemaal sai alguse siis, kui Briti võimud keeldusid
välja andmast pagulast Boriss Berezovskit. Edasine teravnemine toimus
pärast seda, kui Londonis mürgitati polooniumiga endine Vene luuraja
Aleksandr Litvinenko ning Briti uurijad esitasid süüdistuse
selle eest teisele Vene luurajale Andrei Lugovoile. Vahepeal
jõudsid mõlemad tülisse segatud riigid teineteise pealinnast
diplomaate ära saata (spioonidena mõistagi) ning teha
mõningaid muid ebasõbralikke žeste, nagu näiteks Vene
kaugpommitajate patrullreidide taastamine Briti ranniku suunas.
Uusim meetod on Venemaal töötava BC personali füüsiline
ahistamine. BC Peterburi büroo juhatajal olid ebameeldivused kohaliku
liiklusmiilitsaga (eeskirjade rikkumine väidetavasti
jääknähtude mõju all), sellal kui tema kohalikud
kaastöötajad viidi sinna kuhu vaja ning nad pidid seal vestlema FSB
inimestega mitmesugustel ettejuhtuvatel teemadel. Väidetavasti olevat neid
hoiatatud võimalike provokatsioonide eest. On vihjatud veelgi
ängistavamatele asjaoludele: vestluse käigus olevat julgeoleku
inimesed pärinud BC kaastöötajatelt perekonnaliikmete ja isegi
koduloomade tervise järele.
17.
jaanuaril
toimus Briti parlamendi alamkojas tundeline istung, kus
välisminister David Miliband olevat lausa etendanud urisevat Briti
buldogit, kes on valmis rinda pistma ülbeks läinud Vene karuga.
“Kogu alamkoda on koos meiega üksmeelselt vihane ja nördinud
Vene valitsuse tegude pärast,” teatas minster.
Neil
Kinnock (kunagine leiboristide liider, siis ELi volinik ja nüüd BC
juhataja) kommenteeris Venemaal toimuvat juba parlamendi ülemkojas
järgmiste sõnadega: “Tundub, et Orwell kohtub
Gogoliga.”
BC Peterburi bürood juhatanud Stephen
Kinnock on tema poeg. Kuna Kinnock juunioril oli just olnud ebameeldiv
kokkupuude Vene miilitsaga, siis võib seeniori urisevat tooni
mõista.
Jagatakse vastastikku hoope.
Õli valas
äsja tulle Briti ajaleht Daily Mail, kes väitis, et tehakse
ettvalmistusi tervelt kolmekümne nelja Vene diplomaadi
väljasaatmiseks Londonist. Järelikult pidi kohale jääma
vaid saadik ise ja valvemeeskond. Midagi niisugust juhtus 1971. aastal, kui
Suurbritanniast saadeti välja korraga 105 spionaažis süüdistatud
Nõukogude diplomaati.
Kuuldused hulgiväljasaatmisest
varieerusid täpsemate ning vähem mahukate nimekirjadega, kus nimetati
paari kõrgel positsioonil olevat saatkonnatöötajat. Üks
neist, saatkonna poliitilikaosakonna juhataja Aleksandr Sternik,
teatas samale ajalehele, et ei tema ega tema kolleeg pole seotud Venemaa
välisluurega, “kuigi kuulumine sinna on igale Vene patrioodile
auasi”.
Sündmuste käik
tekitab mõneti nõutust. Vladimir Putin on olnud aastaid
Venemaa president ja kogu selle aja sees, kuni 2004. aastani, polnud BC-le
maksutehniliselt justkui midagi ette heita. Süüdistused spionaažis
tulid üldse alles Put
ini seitsmendal valitsemisaastal. Kas Vene vastuluurajad on kole pikatoimelised
või hakkasid britid luurama alles viimastel aasatel või on koer
maetud kusagile mujale?
Kõige üldisemalt võib
oletada järgmist: Venemaa tunnetab oma jõudu, ta tahab näidata
kogu maailmale, et on üleilmsel areenil tagasi ning taas kõva
tegija nagu ennemuiste. Selle näitamiseks tuleb heita vaenukinnas
Läänele. Aga mitte tervikuna kogu Läänele. Ameerika
Ühendriikidega ei maksa norida, sest ameeriklased on liiga võimsad
ja neid on võib-olla tulevikus vaja Hiinale vastukaaluks. Saksamaaga on
venelastel ühine gaasitoru projekt. Prantsusmaaga on Moskval
traditsiooniliselt olnud erilised suhted ja uue presidendi
võimuletulekuga Prantsusmaal näikse need ainult paranevat. Pealegi
on Moskval Pariisiga arvamuste kokkulangevusi nii mõneski
küsimuses, Iraani suhtes näiteks. Jääbki üle vaid
rünnata Suurbritanniat (sest Eesti on liiga väike, et meie
peedistamisega enesetunnet parandada).
Kõige mugavam
sihtmärk brittide rinnaesisel on British Council. Tugeva sümboolse
tähendusega organisatsioon, eelarveliselt seotud Briti
välisminsteeriumiga, samas pole tal diplomaatilist puutumatust. Kuna BC
eesmärk on võimaldada Venemaa vähem jõukatel
rahvakihtidel saada osa Inglise kultuurist – piirkondlike büroode
kaudu ka Venemaa kaugematest kolgastest –, siis ei riiva BC
represseerimine kuidagi Venemaa eliidi heaolu.
Mis on oluline
aspekt kogu loo juures.
Nii Vene (sõltumatud) kui ka Briti
vaatlejad märkavad BC kiusamises teatud silmakirjalikkust.
Venemaa välisministri Sergei Lavrovi tütar Jekaterina
õpib London School of Economicsis. Kremli noorteorganisatsioon
Naši, mille liikmed on muuseas hakanud taas ilmutama suurenenud huvi
Briti suursaadiku käikude vastu Moskvas ja mujal, propageerib oma
koduküljel õppima minekut Briti ülikoolidesse, sest seal
saavat maailma parima hariduse.
Vene eliit saadab oma lapsed
õppima Inglismaale. Nende laste vanemad soetavad seal kinnisvara, nad
püüavad Briti majanduses kanda kinnitada. Nad käivad seal
lõõgastumas ning restorane arvustamas. Sisseoste tegemas.
Majandusfoorumeid korraldamas. Vene eliit võib end tunda anglofiilsena
või britimeelsena või üldse Lääne austajana, ent
Vene alamkihid pole selle tunde jagamisele teretulnud. Nende osaks on inglaste
vihkamine. Sest inglased on imperialistid, nad on Venemaa vaenlased ja
üldse...
British Council aitab igal aastal 2500 Vene noort
Briti ülikoolidesse eri pikkusega kursustele. On raske uskuda, et
välisminister Lavrovi tütar Tatjana aetakse Londonist mingi nipiga
minema. Vastupidi, kuuldavasti on britid oluliselt kergendanud Vene noortele
viisa saamist õpinguteks Suurbritannias. Miks?
Tulles tagasi
d’Abernoni ettekande juurde – Inglismaal õppinud inimesest
võib saada anglofiil. Võib-olla isegi demokraatia ihaleja. Seda
tasub igal juhul proovida.
Ideaalis peaksid kõik Vene noored
saama Inglismaa õhku nuusutada. Siis saabuks rahu ja armastus maa peale.