Ja ma tahtsin maalikunstnikust, kes pealegi kirjutab
varakristlikust kunstist, õpetab tudengeile anatoomiat ja õpib
nüüd veel semiootikat, rohkem teada.
Sellepärast ka
alljärgnev intervjuu.
Sinu maalide
värvikäsitluses kumab läbi midagi Tartu koloristlikule
maalikoolile omast. On see ka sinu kui autori arvates nii? Kas Pallase
traditsioonist saab tänapäeva Tartu maalis veel rääkida,
või on see kunstiajaloolase alateadlik stereotüüp, sest tuled
linnast, kus pallasliku traditsiooni elushoidmist Pallase kunstiühingu
kujul hindas kultuurkapital aastapreemiaga?
Kunstnikuna
Tartust on mul sellele raske vastata. See ei tundu mulle niivõrd
eneserefleksiooniküsimus kuivõrd küsimus sellest, millist
ideoloogiat kannan ja millesse usun. Tartu maalikooli traditsiooni
elujõulisus? Olen nõus, et mingist teatud lüürilisest
lähenemisest nii värvile kui kujutatavale materjalile saab
tõesti rääkida. Aga Pallase nime ei söandaks mina
siinkohal suhu võtta – lahkunud pallaslaste maised
jäänused hakkavad hauas lõhkuma.
On samuti
stereotüüp, et noor kunstnik on ühiskonnakriitiline ja
mässumeelne – nii üldkäibivate moraali- kui poliitiliste
tõdede suhtes. Kuidas ennast sotsiaalse kunstnikuna
määratleksid?
Ma ei ole kunagi tahtnud olla
sotsiaalne kunstnik, kuid annan endale aru, et mu looming võib
sotsiaalsena mõjuda. Nii et ei määratle, veel. Tahaksin olla
nagu elavhõbe: särav ja lummav, kuid raskesti käsitletav ja
ohtlik. Kaks esimest on kahtlased, kuid kaks viimast tunduvad täitsa
saavutatavad (naerab).
Sinu morbiidselt mõjuv
sari “Silent Tartu” tundus väga ausa ja vahetu, kuid ka
lohutu ülestunnistusena, et see linn ei meeldi sulle. Ja ka elu on lohutu.
Kas see kõik tõukaski sind seda sarja looma? Kus kohas mujal
tahaksid sa elada-töötada?
Pigem küsime, kas
ma üldse tahan elada. Tegelikult pole ju vastandus mina ja Tartu siin
peamine probleemipüstitus. Kui Tartu mulle nii talumatu on, mida ma siin
siis teen? Õigem oleks tõusta ja lahkuda, mitte musta värvi
lõuendile paisata ja seisukohti võtta.
Selle seeria
loomiseks oli palju ajendeid ja emotsioone. Tartu on minu tajumuses surnud
linn, aga seda saab vaadata üldisema probleemina. Samas on mul
“Silent Tartu” taga olemas n-ö lugu linnast, mis
on n-&
ouml; suletud pärast seletamatut katastroofi, ning selle loo tausta
ja arengujooni peaks aitama mõista pealkirjaline seos “Silent
Hilliga”. Sellega küsin ma tartlastelt ka seda, et kas nad teavad,
kuhu nad ootamatu ökoloogilise katastroofi või sõjalise
rünnaku puhul nad linnas varjuda saavad.
Pealegi on Tartu linn
olnud mitmel korral hävitatud, suletud (mäletame ju vene
sõjalennuvälja treeninglende) ja n-ö üles küntud
linn (Peeter I). Semiootiliselt on see selle linnaruumi ja -legendi osa. Vihjan
nii sellele, et ajaloos on omad korduvused, kui ka sellele, et mingis teises
mõõtmes ongi see linn surnud ja kohutav.
Minu
meelest on klassikalise kunstiajaloo tundmine ka tänapäeva
kunstiajaloo tudengile absoluutselt kohustuslik. Kui tähtsaks pead
tänapäeva kunstnikule traditsioonilist akadeemilist kipsi- ja
aktistuudiumi? Kas kunstnik peaks oskama inimest anatoomiliselt õigesti
joonistada?
Olen väga nõus. Kõik aastad,
mis olen töötanud Tartu ülikoolis ja õpetanud
joonistamist ning anatoomiat, olen olnud veendunud, et vähemalt algastmes
õigustavad traditsioonilised õppemeetodid ennast osalt
vägagi. Tehnika, oskusterminid ja mõtestatud analüüsi
võime on saavutatavad siiski vaid süsteemse õppega.
Kuid sellesse ei tohi kinni jääda. Olen kriitiline nende
mõtteavalduste suhtes, millest peegelduvad kujutlused, nagu oleks
tehniline oskus akadeemilises mõttes peamine, mis määrab
kunstniku headuse ehk tõsiselt võetavuse. See on siiski hulga
keerulisem. Loomulikult annab see kunstnikule suurema eneseväljenduse
mänguruumi, aga tänapäeval ei tähenda see vaid
hämmastavalt peent valguse-varju modelleeringut pliiatsiga paberil, vaid
oskust töötada tablet’i, photoshop’i ja videoga,
unustamata muusikat ja tantsu. Emotsionaalset IQd pean kunstniku puhul isegi
olulisemaks, kuid see on midagi sellist, mis saadakse lastetoas.
Viimased
kümme aastat on edumeelne eesti pere keskendunud pigem uue külmiku,
nõudepesumasina ja mullivanni omandamisele kui laste hingelisele
arendamisele. Kõrvalt vaadates on väga õõvas vaadata
noort üksildusse määratud indiviidide põlvkonda. Need
vähesed sotsiaalselt tundliku närviga loojad loovad sellest
tulenevalt veel pikka aega sisemiselt üha trööstitumat ja
kibestunumat kunsti.
Sooritasid paari nädala eest
edukalt anatoomiaeksami, õppides selgeks mitte ainult kõik
inimese luud, vaid ka nende ladinakeelsed nimetused. Kui raskelt see läks?
Millal hakkasid ise Tartu ülikooli maaliosakonna tudengeile anatoomiat
õpetama?
Õpetan anatoomiat Tartu
ülikoolis kunstiüliõpilastele kuuendat aastat. See eksam oli
vajalik minu n-ö kvalifikatsiooni tõstmiseks. Kui mina anatoomiat
õppisin, siis ei võimaldatud anatoomikumis tööd teha ja
inimkeha süvendatult õppida. Seda huvigi peeti kummaliseks ja
ebaharilikuks. Niipea kui sain ise anatoomia õppejõuks, kasutasin
võimalusi, mida pakub Tartu ülikool, ning läksin anatoomia
instituuti lootuses, et nad leiavad võimaluse kunstitudengitele
anatoomia loengut lugeda. See võimalus leitigi ning kõik on
kulgenud väga hästi. Koostöö jätkub ning see vajab
mõtestatud edasiarendamist.
Haiglateemat
interpreteerisid vägagi empaatiliselt, nagu Vaala näitusel ilmnes.
Kas oled anatoomikumis ka laipu lõiganud?
Minu
kokkupuuted prepareeritud kehadega on piirdunud lihastiku ja skeleti
joonistamisega nende organite tundmaõ
ppimiseks. See on juba väga suur õnn ja haruldane kogemus. Oluline
pole vaid reaalne võimalus näha ja kompida, millistele kohtadele
mingi lihas kinnitub, vaid selle õppe vaimne mõõde.
Haiglateema ehk “Clinical”-seeria on sellises vormis
kasvanud välja minu mälestustest ja lapsepõlvekogemustest. See
on väga isiklik ja füüsiline kogemus.
Pean
sind sinu põlvkonna üheks andekamaks inimesekäsitlejaks
– Tartu analoog Alice Kasele Tallinnas, kui nii võiks öelda.
Sageli oled ise, ka aktimaalidel, endale modelliks. Kuivõrd ja miks
autoerootiline vaatenurk mehe kehale sind huvitab?
Mulle
meeldib kujutada inimkeha. Ega ma muidu anatoomiastki vaimustuks. Inimkeha on
hämmastav organism tervikuna võttes. See võimaldab meil end
väljendada ja samas vangistab inimest piiratud meeleelundite tõttu.
Inimkeha on kummaline sümbol. Ökonoomne ja veider. Enda keha ja selle
kujutamine tekitab lisaküsimusi ja hirme. Füüsiline keha, see on
ajutine ja kaduv. Küll pidevalt uuenev ja sündiv, aga samas surev ja
lagunev.
Mulle polnud oluline esmalt kujutada ennast, vaid ma
tahtsin kujutada surma, kaduvust ja ängi. Seda eksistentsialistlikku
õudu annab mulle ja minu kaudu edasi vaid mu enda keha. Arvan, et
sellest paheliset surmaihalusest ja elutüdimusest käivitub omal
paradoksaalsel kombel ka erootiline mõõde. Seesama surev keha on
ju ka naudingute allikaks.
Siiski, miks maalid ainult alasti
mehekeha? Milline teine plaan sind alastust maalides inspireerib? Gay
sensibility? Klassikaline aktimaal? Antiiksed allegooriad?
Jah, on tõesti nii, et kui naist kujutan, siis napilt, aga kindlasti
riietatult. Naise keha ja naine on huvitavam, kui kõike pole lahti ja
avali kistud. See kõlab klišeena, aga ma usun seda, kuna mu
sooviks on, et naine säilitaks osa oma väärikusest ja
naiselikkusest. Seda saavutab maalis aga vaid teatud visuaalse
kättesaamatusega. Mehekeha kujutatakse maalis alasti harvemini, selle
erootiline esitamine on mõnevõrra pahelisema tähendusega
(natsiesteetika, pornograafia, saatanlikkus, lodevus, demoraliseerumine).
Ma pole endale seadnud eeskujuks antiikset mehekeha käsitlust. Aga
ma usun, et need arhetüübid elavad üldises kultuuriteadvuses
ning see on midagi, millest me ei pääse. See on teatud alateadlik
mimeesise protsess. Mehekeha kujutamine tähendab minu jaoks küsimusi
mehelikkuse kohta. Homoseksuaalsus või mitte, jäägu juba
vaataja tunnetada ja nimetada. Aga on tüütu, et minult kui mehelt
oodatakse, et ma peaksin a priori kujutama alasti naist. Mis mõttes?
Pealegi, minu kui kunstniku jaoks on need valikud ja liikumised väga
ettearvamatud.
Ma ei saa alluda sotsiokultuurilisele tellimusele.
Huvitav, milline on siis sinu suhe abstraktsionismi ja
grafitisse? Kujundi tasandil ja sageli ka metoodikas seob neid omavahel palju.
Minu suhe abstraktsionismi on aasta-aastalt emotsionaalsem
ja lähedasem, aga see kõik on saanud võimalikuks alles
pärast seda, kui olen aina sügavamalt tundnud, et realistlik
kujutamisviis esitab mulle tehnilises plaanis üha vähem
väljakutseid ja abstraktne võimaldab kujutada energiaid, mida
teisiti väljendada antud ajahetkes ei saa. Sama grafiti suhtes. Ma
tunnetan grafitit (unustamata stencil art’i) väga
elujõulisena ja oma teatavas pahelisususes erootilisena.
Aga kuidas põhjendad kunstnikuna enda akadeemilist huvi
semiootika vastu?
See kõlab pretensioonikalt, aga
semiootikata poleks ma kunstnik. Semiootikata poleks mul jõudu ega
motivatsiooni end kunstniku
na arendada, väljakutseid leida ja neid defineerida.
Ma ei näe,
et mul oleks mingit šanssigi hetkel ilma semiootikata. Aga siin tuleb
mõista, et ma räägin semiootikast kui kirjelduskeelest ja
metoodikast ning viisist maailma seletada, mitte visuaal- või
kunstisemiootikast kitsas mõttes.
Ja viimaks oleks
huvitav kuulda, milliseid kunstnikke sa hindad, kelle loomingust vaimustud. Ehk
nimetad mõned, ja põhjendada valikut.
Vaimustun sageli üldse mitte maalikunstist, pigem filmist, fotograafiast
või kohapõhistest installatsioonidest.
Mõned nimed:
Francesco
Vezzoli
– mulle meeldivad tema mängud ja manipulatsioonid,
neis on suursugusust, intelligentsust ja häbematust, samas saab
rääkida kindlast skeemist ja raamist.
Rick
Castro
– surm, erootika, seksipõhine ehk
kehamüügi kultuur ja fetišid.
Jacopo
Camagni
(alias
Dronio
) ja
Marco
Felicion
i – suurepärane joon, koloreering ja
häbematus, mis kõik on vormistatud süüdimatu naiivse
rõõmuga, mille taha aga peitub kibestumus ja sarkasm.
Nicola Samori
– keha, värv ja maalipindade
ilu.
Gaspar Noe
– tema teos
“Irreversible” (pöördumatu) on mind muutnud või
aidanud maailma mõista rohkem, kui oleksin seda varem arvanud.
Enki Bilal
– tema looming nii vormis kui sisus on
minus alati vaimustust tekitanud.
Ühesõnaga, raske on
kunstnikul vaimustuda sellest, mis on juba mainstream ja n-ö
semiootiliselt kodustatud. Uue sõnumi ja kvaliteedi sünd toimub
ikkagi vaid piiridel toimuvast dialoogist.
Rauno Thomas Moss
sündinud 1977
Hariduskäik - Tartu ülikool, kunstide osakonna maalikunsti eriala 2002
- Tartu ülikooli sotsiaalteaduskonna semiootika ja kulturoloogia magistriõpe (arvestatud õppeaja lõpp 2008)
Töökoht
- Tartu ülikooli joonistamise, plastilise anatoomia ja üldkompositsiooni lektor (0,5 kohta).
Alates 1997. aastast viis isiknäitust Tartus, üks Tallinnas.
Tartu Kunstnike Liidu liige aastast 2004
Eesti Semiootika Seltsi liige aastast 2001