01.02.2008, 00:00
Jay-Z “American Gangster” (Roc-A-Fella)
Bossi comeback vol. 2.
Arvake, kes on jälle tagasi? Vana hea Jayku. Album, millest jutt, on
inspireeritud Ridley Scotti – Coppola, Leone, de Palma vaimus päris
ässast filmist. Loomulikult inspireeris see hip-hopi suurimat ässa
Jay-Z-d n-ö kontseptuaalplaadiks. Äss, s.t cool kangelane astub
libedasse narkoärisse, saab ebatavaliselt rikkaks, on ebatavaliselt rikas,
kaotab kõik ja kopitab vangitornis. Halva lõpuga muinasjutt. Jay
Z pole midagi sellist küll üle elanud (vangitorn on puudu) ja millegi
säärase jutustamiseks pole tarvis kujutlusvõimetki, aga on
vaja, et sa oleksid boss nigga nagu Jay-Z. Bossiks olemine tähendab, et su
hääl on kõrk ja laisklev, maneer suureline ja sõnal
kaalu + kavalust. Intelligent gangsta.
Muusika, kui sellest nii
isoleeritult kirjutada, on paraja purakaga. Neptunes näib treeninglaagrist
naasnuna suutvat jälle tulemusi teha. P Diddy, vihkajad, lööge
rist ette, produtseerib albommil õite õrnalt ja avaralt, suruks
tal kätt. Just Blaze, oh yes, on minu silmis aga kuramuse fungialkeemik,
isegi kui tema sämpeldamine on kõige otsekohesem. Nimilugu kuulates
tuletage meelde näiteks Jay eksprotežee Kanye Westi “Touch The
Sky”. Ja lõpuks rubriigist soovitused: kui sul on Alfa Romeo
või Opel, siis ära palun kuula seda plaati oma autos.
8