Kirglikkuse vajalikkusest teatris

Madli Pesti kaalub ­bergmanlikkust kahes Eesti teatri ­kummarduses lahkunud meistrile.

Kui võrrelda kahe Eesti teatri Bergmani-lavastusi, siis üheks märksõnaks võiks olla “kirg” – ühes seda on, teises mitte. Roman Baskini lavastuses “Lärmab ja veiderdab” veavad näitlejad end kohusetundlikult etenduse lõpu poole, Pedajase “Sügissonaadis” on aga näitlejad hingega oma tegelaste küljes.

Bergmani tekst “Lärmab ja veiderdab” võimaldab mitmete teemade esiletõstmist, kuid lavastuses ei kerkinud oluliseks neist ükski. Võimalik on tõsta peategelaseks onu Carl, kes “hullu leiutajana” oleks küllaltki pikantne kuju. Võiks küsida suveräänse looja positsiooni kohta, inimese eksistentsiaalse üksinduse kohta maailmas või rääkida egoistist, kes on võimetu ümbritsevaga suhtlema. Aivar Tommingas onu Carlina paljusid teemasid välja ei mänginud. Ilmselt ei antud lavastaja poolt näitlejatele piisavalt huvitavaid ülesandeid, et oma tegelastest innustuda.

Näidend oleks võimaldanud liikuda ka metatasandeid pidi. Inimeste koosnemine erinevatest minadest ning nende minade omavahelised konfliktid. Reaalsuste põimumine laval ja põrkumine saalireaalsusega. Seda kahjuks polnud. Kui Carli ringirändava kino seanss tehnika jupsimise pärast vussi läheb, hakkavad asjaosalised väljamõeldud lugu helilooja Schuberti õnnetust lõpust ise ette kandma. Siinkohal lavategevus veidi elavneb, kuid siiski ei tekitanud erinevate reaalsuste põrkumine oodatud särtsu. Näitlejatest suutis tähelepanu haarata vaid Raivo Adlas hullu professorina – tema mängus vilksatasid Undi-lavastustes nähtud groteskinoodid.

Priit Pedajase lavastus “Sügissonaat” haakub tema Noréni-lavastusega “Vaikne muusika” – autorid ju mõlemad rootslased ning teada-tuntud inimhingede kaevurid. Ka vormiliselt on nood lavastused vennad: minimalistlikud, näitlejatele rõhuvad, ka kaks tippnäitlejat – Ülle Kaljuste ja Ain Lutsepp – on ühised. Sisuliselt räägivad mõlemad lavastused sassis suhetest ja üksindusest.

“Sügissonaat” on kõrgtasemel näitlejateater ning sobib ideaalselt Draamateatrisse, mis on valdavalt ju traditsiooniline teksti esitamise teater. “Sügissonaadi” trupil tuleb see “teksti esitamise teater” välja puudutavalt, veenvalt, kaasahaaravalt, kuigi teraapilist puhastumist ei tasu oodata (seda sai ilmselt omas ajas öelda Bergmani filmi kohta). “Sügissonaadis” on aga kirge, mida etendusest “Lärmab ja veiderdab” – pealkirjale vastuoksa – ei leidnud.

Pedajase viimased lavastused on olnud kuidagi loiud ning tihti olen pidanud küsima, miks ta selle või teise materjali on lavastada võtnud. “Sügissonaadi” puhul sellist küsimust ei tekkinud. Rolli mängib ilmselt ka see, et lavastus sündis näitlejate Kaljuste ja Avdjuško initsiatiivil ning oluline on, kas materjal tegijat-vaatajat isiklikult puudutab või mitte. “Sügissonaadi” puhul julgen ennustada, et peresuhete (kitsamalt ema ja tütre suhete) teema puudutab väga suurt osa publikust.

Pedajas ise rõhutab ka laiemat küsimust: kui tegeleda ühe alaga süvenenult, nõuab see suurt pühendumust (“Sügissonaadis” on peategelaseks kontsertpianist, prototüübiks Käbi Laretei) ning isiklikud probleemid võivad seega väga teravaks minna. “Küsimuste küsimus on, et kas see hind, mida selle eest makstakse, tasub end ära. Ja mis üldse on see hind,” küsib lavastaja (Postimees, 9. veebruar).

Ülle Kalju ste mõisamajja saabuva ema, pianist Charlotte’ina teeb taas tipprolli, mis ei jää alla tema auhinnatud osatäitmisele lavastuses “Minu ­oivaline lahutus”. Kaljuste on nüansseeritud, täpne, oma valikutes põhjendatud.

Hea, et erinevalt tavapärasest “ilusa naise” rollist saab Britta Vahur mängida Charlotte’i teist, puudega tütart Helenat, kes ilmub lavale küll vähestes stseenides, kuid kellel on oluline roll peategelaste suhete avamisel. Maria Avdjuško tütar Evana, kellele Charlotte külla sõidab, vajab võrreldes Kaljuste rolliga võib-olla rohkem küpsemist, kuid tasase, endassetõmbunud ja sissepoole elava pastoriproua rolli esitab ta väljapeetult. Ain Lutsepp Eva abikaasa Viktorina on murest murtud ja vankuva usuga kirikuõpetaja. Erinevalt Baskini lavastusest teadsid näitlejad “Sügissonaadis” väga täpselt, miks nad laval on ja mida nad vaatajani tuua tahavad.

“Sügissonaadi” kunstnikutöö Reet Ausilt on ääretult sümpaatne: minimalistlik must lava, kuhu klassikalist mõisatuba pole õnneks ehitatud ning kus saavad maksimaalselt hingamisruumi näitlejad. Laval on mõned toolid, vaip, maalid. Ühes lavanurgas must tiibklaver, teises punased oksad mustas vaasis. Enamasti on näitlejatel seljas mustad riided, mis on ka sisuliselt põhjendatud. Kaljuste Charlotte ilmub üliefektse punase kleidiga – riietus saab oluliseks peategelase mõttemaailma edastamisel. Ka imekaunil plakatil ja kavalehe fotol on Kaljuste sellesama kleidiga. Ei juhtugi nii tihti, et plakat annaks üsna täpselt edasi lavastuse atmosfääri – üksik efektne naine klaveriga suurel tühjal laval.

Pedajase “Sügissonaat” on stiilipuhas, nüansipeen lavastus, kus pikkadele monoloogidele vaatamata suudetakse hoida tempot. Pedajase lavastus on palju bergmanlikum (kui on üldse oluline autoritruudust rõhutada – ning filmilikkus või täpsem filmiga võrdlemine oleks siin ülearune) kui Baskini “Lärmab ja veiderdab”, mida hõigati välja kui austusavaldust Bergmanile.