Tallinna ja Helsingi pommitaja
Nõukogude Liidu kangelast Endel Puuseppa mäletatakse neist eestlastest, kelle rinda ehtis kangelase kuldtäht, vaat et kõige paremini. Seda juhul, kui kõrvale jätta Arnold Meri. Paljuski aitas siin kaasa Puusepa välimus, tema tuules lehviv suur valge habe. Ja lood tema kangelaslikest lendudest.
Sõja järel oli Puusepp tehtud mees – 1950–1963 oli ta ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimehe asetäitja ning 1964–1974 ENSV sotsiaalkindlustuse minister. Tähtsale mehele vabastati maja, mis kuulus kellelegi Nagelile. Omaniku üle lavastati kohtuprotsess ja ta pisteti trellide taha.
Veteranlendur nautis elu kuni Nõukogude Liidu kokkukukkumiseni. Siis hakkasid avalikuks tulema Puusepa patud – Tallinna ja Helsingi julmad pommitamised. “Teenekas veteran suri 18. jaanuaril 1996, ta ei kannatanud välja Eesti võimude mõnitamisi,” seisab kirjas Venemaa sõjakangelaste kodulehel.
Kukkus Eesti kohal alla
Kui 22. juunil 1941
sõda algas, valmistus kapten Endel Puusepp parajasti
jääluureks. Krasnojarski krais 1. mail 1909 sündinud Venemaa
eestlane Puusepp sai lenduriks 1930. aastate algul ning aastast 1938 hakkas
sooritama polaarlende. Lennud Põhja-Jäämere kohal olid selleks
korraks lõppenud, juba järgmise päeva, 23. juuni õhtul
maandusid nad ühes komandör Mihhail Vodopjanoviga Moskvas.
Puusepp meenutab memuaarides, et kodus käisid tema naine ja tütar
ringi nutust punaste silmadega. Endel ise aga ootas kannatamatult
komandöri telefonikõnet. Kas ikka võetakse neid
lennuväkke? Telefon helises hilisõhtul – kõik oli
korras. “Lendame rindele!” hõiskas Puusepp.
Puusepp ja teised polaarlendurid määrati ühte polku.
Kaugpommitajate diviisi, kuhu see kuulus, komandöriks sai Vodopjanov.
“Mind määrati pommituslennuki komandöriks,” kirjutab
Puusepp. Lennuk oli võimas neljamootoriline raskepommitaja TB-7.
Esimese lahinguülesande sai Puusepp 1941. aasta augusti algul. 10.
augusti hommikul tõusid Leningradi lähedal asuvalt Puškino
aerodroomilt õhku raskepommitajad ja võtsid kursi vaenlase
pealinnale Berliinile. Juba mõni öö varem käisid Berliini
pommitamas ka Saaremaalt startinud pommitajad. Nüüd oli siis kord
Puusepa ja tema kaaslaste käes.
Umbes pool tundi enne
sihtmärgini jõudmist ütles üks mootoritest üles ning
lennuk hakkas paremale kiskuma. Kahe mehe, Puusepa ja Vodopjanovi jõul
suudeti pommitajat siiski kursil hoida ning pommid heideti Berliini kohal alla.
“See ta oli, Berliin, vaenlase pealinn.”
Tagasilennul
sai Puusepa lennuk Königsbergi kohal kuuma vastuvõtu. Pommitaja
jäi veel küll õhku, ent üks tema kütusepaakidest sai
killutabamuse ning sealt jooksis välja tonni jagu bensiini. Nüüd
oli selge, et kodulennuväljani kütust enam ei jätku. Nii oligi,
Virumaa kohal jäid mootorid seisma ja lennuk tegi Vasavere küla
lähistel hädamaandumise sohu. “Vaat nii ma sattusin
õnnetul kombel ja vastu oma tahtmist esmakordselt Eestisse, oma
esivanemate maale...”
Mõnda aega põhja suunas
kõndinud lendurid jõudsid taluni, kust otsustati teed
küsida.
Peremeheks osutus 10-12aastane poiss, kes
näitaski meestele tee kätte ja peagi jõudsid lendurid Orule
omade juurde. Puškinos tagasi, selgus, et pommituslend Berliini
läks maksma viis kaotatud lennukit. Puusepale aga kinnitati rinda Punalipu
orden.
Nõukogude Liidu kangelane
Kuni
kevadeni 1942 sooritas Puusep
p kolmkümmend öist pommituslendu vaenlase tagalasse: Berliini,
Danzigisse, Königsbergi. “Me pommitasime vaenlase vägede
tagalat, “töötlesime” fašistide
raudteesõlmi, aerodroome ja kindlustatud rajoone, aeg-ajalt heitsime
partisanidele täiendust, laskemoona ja ravimeid,” kirjutab
Puusepp.
Aprillis 1942 andis Jossif Stalin kaugtegevuslennuväe
ülemale kindralleitnant Aleksandr Golovanovile salajase ülesande.
Seni pomme vedanud lenduritel tuli sihtpunkti toimetada väärtuslik
“pagas” – Nõukogude Liidu välisminister
Vjatšeslav Molotov. Esmalt Londonisse Briti valitsusega arvamusi
vahetama ja seejärel Washingtoni, kohtuma USA presidendi Franklin
Rooseveltiga. Omamoodi kurioosne oli, et kindral Golovanov soovitas parima ja
ohutuma marsruudina üle vaenlase territooriumi lendamist. Kaaludes
kõiki argumente, nõustus Stalin selle ettepanekuga.
28. aprillil tõusis komandör Sergei Asjamovi lennuk Moskvast
õhku ja võttis suuna Inglismaale. Lennuki teine piloot oli
Puusepp. Kuigi lend üle vaenlase territooriumi (ühtlasi ka üle
Eesti) läks viperusteta ja lennuk Molotoviga maandus Londonis,
lõppes kogu reis traagiliselt - Asjamov hukkus Inglismaal
lennuõnnetuses. Kindral Golovanov kandis sellest ette Stalinile, kes
pika vaikimise järel küsis: “Kohtumine Rooseveltiga peab
kindlasti toimuma. Oskate te veel kedagi soovitada?” Kindral nimetas
Puusepa nime ning Stalin nõustus.
Vastutusrikkale lennule,
taas üle vaenlase territooriumi, asus Puusepp 15. mail 1942. Lend
Molotoviga Ameerikasse läks õnnelikult, vaid maandumisel sai lennuk
liiga järsu pidurdamise tulemusel veidi vigastada. Aga Molotovi toimetas
Puusepp tervelt kohale ja ka tervelt tagasi Moskvasse. Sellesama Molotovi, kes
ühes oma Saksa kolleegi Joachim von Ribbentropiga otsustas 1939. aastal
Baltimaade saatuse. Kompartei liikmel Puusepal oli see muidugi
ükskõik, pealegi valitsesid Eestit ju pursuid. Ja nüüd
fašistid.
Kuu aega pärast Ameerikast naasmist autasustas
NSVL Ülemnõukogu Presiidium Endel Puuseppa vastutusrikka valitsuse
ülesande täitmise eest Nõukogude Liidu kangelase aunimetusega.
Peagi järgnes ka tõus karjääriredelil. Oktoobris 1942
määrati alampolkovnik Puusepp 890. kaugtegevuslennuväepolgu
komandöriks, millisel kohal ta teenis maikuuni 1946.
Tallinna pommitama!
Puusepa juhitud 890.
kaugtegevuslennuväepolku kuulusid suured neljamootorilised pommitajad
Pe-8, mida Vene arhiivides töötanud Soome ajaloolase Carl-Fredrik
Geusti andmetel oli talvel 1944 üldse kokku umbes 20. Need lennukid olid
ära jagatud kahe polgu – Puusepa oma ning V. A. Abramovi 25.
kaardiväepolgu (endine 746. lennuväepolk) vahel. Sel Eestile
traagilise 1944. aasta algul kamandas kaugtegevuslennuväge marssaliks
tõusnud Golovanov, kelle käsul ja juhtimisel pommitati nii
Helsingit kui ka 9. märtsil Tallinna.
Tol kohutaval
ööl tampisid Tallinna ka Puusepa polgu pommitajad Pe-8. Ajakirjas Mir
Aviatsii (nr 2, 1996) ilmunud artiklis Pe-8 lennukite kohta heidab
lennundusloolane Vladimir Ratkin valgust ka Puusepa tegevusele. Kuu aega enne
Tallinna südalinna hävitamist osales tema polk Helsingi
lauspommitamises, mille käigus viskasid Puusepa poisid linnale ka
viietonnise hiigelpommi.
Ratkini artiklist võib välja
lugeda, et kaks viietonnist pommi heideti ka Tallinnale, neist ühe
viskasid taas Puusepa poisid. “Viimast korda heideti FAB-5000 vaenlase
objektidele 9. märtsil 1944 – Zelenski (25. kaardiväe polk) ja
Oleinikovi (890. polk) juhitud lennukitelt.” Kuigi Ratkin sihtmärki
otse ei nimeta, o
n Geust kindel, et tegemist oli Tallinnaga.
Et Tallinna pommitas
just Golovanovi kaugtegevuslennuvägi, pole mingi saladus ja seda
kinnitavad ka dokumendid. Säilinud on isegi kauglennuväe 6.
kaardiväediviisi päevik 11. märtsist 1944, kus linna
hävitamist üksikasjalikult kirjeldatakse ning mainitakse, et toimus
üheksa tugevajõulist plahvatust. Kokkuvõtteks
öeldakse, et “sihtmärgi pommitamine viidi läbi eriti
edukalt, tekitades vaenlasele suurt kahju”.
Üks
väheseid, kes Puusepa osalust Tallinna pommitamises ei usu ja lausa eitab,
on linnapea Edgar Savisaar. “Kuna Eesti
ajakirjanduses viimasel ajal väga hoolikalt levitatakse seda versiooni,
nagu oleks Puusepp osalenud Tallinna pommitamises Teise maailmasõja
ajal, siis me püüdsime ka selle kohta mingeid andmeid saada. Meie
niisuguseid andmeid ei saanud ja ma tahaks väga teada, millel
põhinevad nende inimeste väited, kes seda kinnitavad,”
ütles Savisaar möödunud nädalal. On kaheldav, kas
Tallinna linnapeaks sobib mees, kes võtab avalikult sõna Tallinna
ja Helsingi pommitaja kaitseks.