15.02.2008, 00:00
Filosoof või kriitik
Miks arvustav kriitika eksib peaaegu alati? Ainult obskurantlikust kunstitautoloogiast vaba kriitika elab üle aja, selgitab Ilmar Raag.
Kas mäletate seda hetke, mil te vaatasite mõnd filmi koos
lähedase inimesega, aga hiljem muljeid vahetades rääkis tema
justkui ühest teisest filmist? See on kõige leebem asi, mis
võib juhtuda. Mulle näiteks tuleb vaheldumisi külla
hämmeldus ja siis hirm, kui kuulen eri filmisõprade hinnangutes
arvamusi, et mõne filmi see või teine näitleja mängis
lootusetult halvasti. Hämmeldus tuleb seepärast, et mina ei saanud
aru, et see mäng oleks olnud halb, ja hirm tuleb siis, kui kriitikud
kuulutavad ajalehes vanatestamentliku seaduselooja toonis hukatust, aga mina ei
ole kõnealuses filmis ikka veel seda halba näinud.
Jah,
enne kui edasi minna, möönan, et on hetki, mil olen nõus
sõpradega. Ja on ka kriitikuid, kelle arvamus langeb minu omaga kokku.
Aga kas inimestel, kes annavad kunstiteostele hinnanguid hea ja
halva skaalal, üleüldse saab olla õigus? Loomulikult on neil
õigus ütelda mida iganes, aga see ei tähenda automaatselt, et
nende tekst on tõeväärtusega. Seejuures ei ole vahet, kas see
hinnang on antud ajalehe autoritaarselt positsioonilt, interneti
kõikelubavast anonüümsusest või silmast silma suhtluse
jõumängus. Säärast hinnangut nimetan ma selle artikli
kontekstis “arvustavaks kriitikaks”, mis vastandub näiteks
“seletavale kriitikale”.
Vastuolu suhtelisuse
põhimõtte ja kriitika ühesuunalise lõplikuse vahel
Eksisteerib üks kummaline vastuolu. Ühest küljest
on meie ajale iseloomulikult domineerivaks muutunud arusaam, et
väärtused on suhtelised, ja teisest küljest loeme
kriitikalehekülgedelt pidevalt teisi jumalaid mittesallivaid
mõttevälgatusi. Näiteks möödunud Ekspressis ilmunud
Tõnu Õnnepalu “Flandria päeviku” arvustus algab
nii: “Head raamatud sünnivad valust;
vaimsest ja isegi
füüsilisest [–] “Flandria päevikus” on valu ja
vajadust väga vähe.” See tekst esitab kahte kindlas
kõneviisis fakti, aga mina näiteks ei julgeks iial sõna
võtta teise inimese valu suuruse või olemasolu üle. Seda
enam, et tean inimest, kes leidis Õnnepalu ürgängistuse
sellest raamatust kerge vaevaga üles. Probleem on selles arvustuses see,
et oma subjektiivset tajuspektrit esitatakse tekstis kindlas kõneviisi
ja lihtlauses, mille tavakasutuse funktsiooniks on tõese informatsiooni
edastamine.
Sama suhtelisuse mõõk tabab arvustajaid,
kes mõistavad üheselt hukka (või kiidavad) kunstiteose
vormilisi elemente. Näiteks kui kriitik peaks ütlema, et pildi
proportsioonid olid paigast ära, siis tuletame meelde, et isegi
kõige loomulikum kujutava kunsti vormikokkulepetest ehk perspektiiv on
samuti vaid moehaigus. Kogu keskaja vältel seda ei rakendatud ja alles
renessansi traditsioon Giottost Michelangeloni muutis perspektiivi arvestamise
kohustuslikuks akadeemilise maalikunsti jaoks. Seejärel heideti see
aga XX sajandi kubismi, abstraktsionismi jne saabudes taas üle parda.
Või mida arvata vabavärsi eluõigusest kogu eelneva
luuleajaloo valguses? Või mida arvab kompromissitu Rahmaninovi austaja
punk-rokist? Need küsimused on ju banaalsed. Kas me üldse saame
mingit kunstiteost hukka mõista vormiliste tunnuste alusel, ilma et
sellega ei laoks veel ühte kivi kultuuridevahelise sallimatuse
müüri? EI! Igaüks, kes ütleb mingi teose kohta, et see on
halb või hea, on põhjuseta autoritaarne ja teiseks
intellektuaalselt laisk. Põhjendan.
Tähendused
eksisteerivad ainult konkreetse sotsiaalse g
rupi sees
Kedagi ei üllata meeldetuletus, et
ühelgi tekstil ei ole iseseisvat tähendust, vaid see sõltub
alati konkreetse sotsiaal-kultuurilise grupi tõlgendamissüsteemist.
Mäletan, kuidas mina ja minu koolikaaslased püherdasime naerust, kui
me esimest korda nägime ühe jaapani Kaburik teatri traagilist
tükki. Samuti meenutan, kuidas ajakirjanik Andris Feldmanis arvas
murelikult: “Ilmar Raag pidas “Klassi” tegemise ajal blogi
ning kirjutas seal, et ta teab küll, et kriitikutele see film ei meeldi.
Kriitiku positsiooni diskrediteerimine looja/tegija poolt on Eestis väga
levinud.”
Vastuseks – ma ei arva, et tegemist on
kriitiku positsiooni diskrediteerimisega a priori. Pigem igas
eluvaldkonnas toimiva tõsiasjaga, et teades kindlat inimest, tema
vanust, haridust, sugu ja valikuid mõjutavat sõpruskonda,
võib vähemalt 75protsendise tõenäosusega arvata,
milliseks kujuneb selle inimese (kriitiku) suhe mingisse filmi. Eesti
filmikriitikud moodustavad sotsiaalkultuuriliselt suhteliselt homogeense
grupi, mille väärtuste kõikumisi on tõepoolest
võimalik ette aimata ilma seejuures neid hukka mõistmata. See on
pigem sotsioloogiline tõdemus. Niisamuti nagu see, et naised eelistavad
pigem suhete draamasid ja märulifilmide peamiseks vaatajaskonnaks on
mehed. See omakorda tähendab, et naised annavad märulifilmidele
meestest sagedamini negatiivse hinnangu.
Televisiooniauditooriumi
uuringud näitavad, et kuni 30. eluaastani on eelistatuimaks
teleproduktiks lavastuslik saade (film või telesari), mis tähendab,
et ajakirjanduslikul saatel on suurem soodumus saada just selles grupis
negatiivse eelhäälestuse ohvriks.
Ajakirjanduslikumad
saated muutuvad seda tähtsamaks, mida vanemaks inimene saab. Niisamuti ei
saa rääkida Meie mehe või Niki muusikast kui helidest
iseeneses, vaid kui teatud sotsiaalse subkultuuri imaginaarse maailma
peegeldusest. Kui keegi julgeks arvata, et intelligentsil ei ole stampe
hinnangute andmiseks, siis tähendaks see sotsioloogilise statistika
kahtluse alla panekut.
Filmiteoreetik Jacques Aumont,
püüdes jääda truuks tõdede paljususe ajastule,
ütleb, et filmiesteetika kui teadus tegeleb tähendustega filmi
tekstis. Mina julgeksin lisada, et tähendus on alati neutraalne. Kui pilt
filmis väriseb, siis võib see tähendada nii subjektiivset
vaatenurka kui ka lihtsalt kaamera värisemist, ilma et selles faktis oleks
midagi taunimisväärset. Normatiivne halb ega hea hinnang ei kuulu
universaalse esteetika valdkonda. Seega ei ole ükski film või
raamat hea iseeneses, vaid on seda ainult kindla subkultuuri
väärtussüsteemis. See aga tähendab, et iga
tekstitõlgendus, esindades üht kogukonda, astub automaatsesse
dialoogi ka teiste kogukondadega. Me ju oleme internetist lugenud, millise
vihkamisega suhtutakse teise kogukonna kunstieelistustesse ja seega ka teise
kogukonda. Nii muutub normatiivne kunstiarvustamine samas ka hinnangu andmiseks
mingile kogukonnale. See tähendab, et ka kunstiarvustamine on
eelkõige eetiline protsess.
Selle kõige lihtsam
näide on taas Ekspressist (mitte et teistes meediaväljaannetes
stambid erinevad oleksid). Arvustades pisukest siinkirjutaja osalusel tehtud
telesaadet “Gloria, endine Pariis”, sisestab arvustaja
implitsiitselt normi, mis annab talle aluse väita: “Ent see pole
kriitika Sanderi, vaid Raagi aadressil, kes tõenäoliselt eelistab
dünaamilist, kuid kunstlikku, lavastuslikku lahendust autentse, ent
staatilise dokumentaalmaterjali kasutamisele. [–] Kahjuks pingutab Raag
ka lavastuslike stseenidega filmi mahtu arvestades üle, oleksin hea
meelega näin
ud rohkem kunstiajaloolist materjali.” On ilmne, et arvustaja ei tegele
mitte konkreetse filmiga, vaid vastandab seda arvustajale teadaolevale normile,
kuidas ühest restoranist filmi teha. Filmi autoritel ei ole sellise
kriitikaga midagi teha, sest neil ei ole mingeid argumente, miks neile
pealesurutav norm on parem teistest. Mille poolest on halvemad need kogukonnad,
kes soovisid selles filmis näha rohkem söögitegemist, või
need, kes leidsid, et autentsed mustvalged dokumentaalkaadrid ei kanna endas
kogu seda fenomenoloogilise mälu kirkust, mida esindavad lavastuslikud
lõigud?
Kriitilise teksti võimalused?
Mida siis kriitik üldse kirjutada saab (juhul, kui ta
soovibki maha astuda oma kogukonna väärtuste autoritaarse ja
sektantliku kehtestamise positsioonilt)? Alustada tuleks ilmselt sellest, et
lugejale peaks selgem olema kriitiku nn usutunnistus, credo. See on see, mida
Aristoteles kutsub kõneleja eetoseks ja mis tänapäevases
kontekstis annaks lugejale võtme kindlas kõneviisis esitatud
väidete tõlgendamiseks.
Teiseks, ilma normatiivse
hinnanguta on võimalik analüüsida ka teosest
lähtuvate tähenduste kujunemist eri kogukondades. Mulle näiteks
meeldivad väga Variety tüüpi ajakirjade arvustused, kus
arvustajad spekuleerivad just nimelt sellega, kuidas eri subkultuurid filme
tõlgendavad. Sellest tulenevalt määratakse ära ka see
sotsiaalne grupp, kes filmi ilmselt kõige enam hindama hakkab.
See aga juhib meid ühe kummalise emotsioonide
võrdõiguslikkuse fenomenini. Ka kõige õpetatum
akadeemiline hinnang ei ole eetikakaaluliselt tähtsam kaheteistaastase
koolitüdruku rõõmust. Või teistpidi, kas meil oleks
õigust ütelda, et melodraama lõppedes pisarais
tüdrukuil ei ole õigust nutta, kui tunduvalt haritum kriitik
ütleb, et film on primitiivne. Pigem küsime kriitikult, milline
moraalne õigus on tal olla autoritaarne sellel
võimutribüünil, mida pakub talle meedia. Eetikakriteeriumid
tunduvad olevat universaalsemad kui esteetikakriteeriumid.
Eelnevast tuletatuna tundub mulle, et iga kunstiteose tähtsaim omadus on
kommunikatiivsus ehk võime tekitada resonantsi oma auditooriumis.
Kriitikul võib olla raske ennast sellesse paigutada, kuna see taandaks
teose tähenduse vaid sotsiaalseks fenomeniks. Seepärast on ja
jääb kriitiku ülimaks tekstivormiks arutlus kunstiteose
tajutud tähenduse mõju üle ühiskonnas. Sellest
vaatepunktist ei ole ju mingit tähtsust küsimusel, kas
raamat oli halb või hea, tähtis on vaid see, milline on selle teose
võimalik mõju meile. Halvimal juhul ei ole teosel mingit
mõju mitte üheski ühiskonnagrupis. Aga juba sellegi
põhjuste seletamine oleks põrgulikult huvitav, sest
säärane analüüs suhestaks igal juhul teose seda
tõlgendava ühiskonnaga. Sest kui me hindame mingi
kunstikonventsiooni orjadena normatiivselt mingit teost, oleme ära
vahetanud eesmärgi ja vahendi.
Need esteedid, kes tulid 20.
sajandi alguses välja loosungiga “Kunst kunsti pärast”,
olid süüdi just intellektuaalses laiskuses või pettuses. Isegi
kui iseendale kinnitatakse, et kunsti tehakse vaid täiusliku vormi
otsingul, siis tegelikuks tulemuseks on ikkagi oma eksistentsi
mõtestamine konkreetses sotsiaal-psüholoogilises-kultuurilises
sunduses. Kriitikud, kes langetavad hinnanguid vormianalüüsi
põhjal, käsitledes vaid loo mitmetahulisust, näitlejate
mängu, kaameratööd, on osa kasutust tautoloogiast, mis
defineerib kunsti kunsti kaudu. Ja just see on olnud ka modernse ku
nsti l
anguse põhjuseks, sest inimesel ei piisanud kunsti mõistmiseks
ainult elu tundmisest, ta pidi eelkõige tundma varasemat norme seadnud
kunstitraditsiooni. Kultuuriministeerium ei eksisteeri
lõppkokkuvõttes mitte selleks, et meil oleks võimalik
minna teatrisse, kinno, muuseumi jne, vaid selleks, et me sobiksime paremini
meid ümbritsevasse maailma.
Nüüd jääb vaid
viimane samm. See tähendab, et ideaalis saavad kunstiteosed olla vaid
ettekäändeks, et rääkida meie elust ja selle keskkonnast
tervikuna. Omal viisil on ju suvalisele kunstilisele tekstile ka juba täna
suurim tunnustus see, kui seda ei arvusta mitte kunstikriitik
kultuurilehekülgedel, vaid suvalise muu valdkonna esindaja omal
spetsiifilisel leheküljel. Nii nagu “Rehepapp” on juba ammu
kaugelt laiem nähtus kui kriitikute omavaheline diskussioon obskuursetes
kirjandusartiklites. Kuid kui keegi täna võtab arvata
“Rehepapist” midagi sisuliselt ja mitte tekstivormiliselt, siis on
ta automaatselt kultuurifilosoof. Just seda ma kõikidele kriitikutele
sooviksingi. Rääkida teoste tähendusest meie elule
väljaspool kunstitautoloogiat. Ajalukku lähevad ju ainult need
kriitikud, kes teoseid ettekäändeks seades on öelnud midagi
olulist aja ja ühiskonna kohta.