15.02.2008, 00:00
Kiire tõde
Hitler ja Jeesus olid väga sarnased, leiab juba kümmekond aastat Nõmme raadiot juhatanud Margus Lepa.
Ma ei ole Nõmme raadiot kunagi kuulanud, kuid aastate jooksul on mul
tekkinud ettekujutus, et see on kõige ebanõmmelikum raadiojaam
üleüldse. Mitte vagur, roheline ja rahulik, vaid vali,
äärmuslik ja radikaalne.
Mitte et radikaalsuses oleks
tingimata midagi halba, kuid teatud tüüpi äärmuslus
pole lihtsalt minu maitse.
“Siin ei ole midagi
vaadata,” ütleb raadiojaama juht Margus Lepa, kui talle
helistan ja Ekspressi huvist räägin. “Siin ei toimu ju
kohe üldse mitte midagi: istume ja vaikime, siis läheme saatesse,
räägime oma jutud ära ja siis vaikime jälle.”
Kui jätta kõrvale nüanss, et Lepa kõneles
endast meievormis, oli ta Nõmme raadiot tutvustades hämmastavalt
tagasihoidlik.
HALL JA VÄSINUD TREPIKODA Nõmme
keskuses asuvas büroohoones. Koristaja tuuseldab väikses fuajees
lapiga ringi.
“Keskerakonna Harjumaa Piirkond”,
ütleb suur silt neljanda korruse valge metallukse juures ja paar sekundit
hiljem märkan ma ka väikest Nõmme raadio logo, mille juures on
Euroopa Liidu vastased kleepsud läbikriipsutatud tähepärgadega.
Sellel, miks Nõmme raadio nii ootamatu partneriga
ühist kontorit jagab, Margus Lepa pikalt ei peatu, kuid saab selgeks, et
Keskerakonna kasutada on üks tühi ruum “Pumbajaama”
nime kandva WC kõrval.
Nii nagu
“Pumbajaamas”, on ka Eesti “kõige radikaalsema
raadiojaama” kontori sisekujunduses
märgata seda 1980. aastate stiili, mida suudeti autentselt luua
ainult aastate eest. Seinu katab tumekollane puit, nurgas on
päevinäinud diivan Eva ja laes rippuvate
päevavalguslampide kõle valgus paneb kontori tunduma
endisaegse saunaeesruumina. Kuid siin on midagi, mida üheski saunas kunagi
pole – väike orvake või altar paremat kätt kohe
uksest sisse tulles. Selle riiulites on üksteise kõrval
Kaitseliidu karikad, tühjad mürsukestad ja lai valik
Führer-õlle ja Führer-veini pudeleid. Ma pole nimetatud
alkoholitoodetest kunagi kuulnud, kuid siin nad nüüd korraga on
– pudelite sees küütlemas tume või hele sisu ja
kõigi etiketil Hitler tervituseks kätt tõstmas.
Neid saab osta Itaaliast, seal on nad müügil, seletab Lepa.
“Need on kingitused.” Ja mina olen kindluse mõttes vait.
Füürer on samuti vait, jõllitades ruumi lae all
rippuvalt väikeselt söejoonistuselt, endal tukk sõjakalt
viltu. Ja mürsukestadest veidi allpool on salapärane valge liiva-
või tuhakotike sildiga “Siiri Oviir, Nr. 115”.
Vaimse tervise huvides on tähtis mõtteseoseid siinkohal mitte
liialt ulama lasta.
OLEME JÕUDNUD Lepa kabinetti. See on
sama tühi ja askeetlik kui kõik ülejäänud ruumid.
Päevavalguslamp laua kohal, sülearvuti laual ja
aknalaual üksik tuhatoos. Veidi maad eemal, eeskojas püüab
end toolil nähtamatuks nõiduda keegi siilipäine ja mustas
univormilaadses riietuses tusane noormees.
Pildile nooruk
jääda ei taha ja ligi kolme tunni jooksul toob ta
kuuldavale vaid ühe lause: temal pole Nõmme raadio asjadega
mingit seost.
Nii et te olete siin täna
üksi?
“Saatesse pole kedagi võtta. Peeter
Kreitzberg kirus-vandus, aga pidi sõitma sinna, kus ta käibki
– Brüsselisse. Teised vennikesed olid ka hõi-va-tud.
Iseseisvuslased tahavad ka mõttetalgud teha, aga k
uidas nad seda teevad, ma ei tea – kamba peale üks
mõte.”
Lepa räägib rabedalt ja vahel naljakalt
nägu krimpsutades. Püüan tema jutuvoogu võimalikult
kiiresti üles kirjutada, kuid vähemasti esialgu ei moodusta
kõik samas lõigus olevad laused täiesti arusaadavat
seost.
Kui palju inimesi Nõmme raadios
töötab?
“Koristaja töötab!
Ülejäänud on vabatahtlikud.”
Ja
koristaja ei ole vabatahtlik?
“Ei, koristaja on
palgal, tema saab... täiesti ametlikult. Koristaja on ju väga
tähtis inimene!”
Palju teie raadiojaama
kuulatakse?
“Ma ei tea! See kuulatavus ...
kõik see on täielik reklaamifirmade kamarajura.”
Te siis ei müü reklaami?
“Ikka veidi püüame müüa.”
Kui kaugele Nõmme raadio levib?
“Kurat seda
teab. Ardus on kuulda. Kose-Ristil on. Kuskil Kuusalu kandis hakkab
kaduma.”
Teie olete siin iga päev kohal?
“Viimasel ajal ma olen püüdnud
nädalavahetustel mitte käia, aga muidu ... jah. Hommikul tulen ja
õhtul lähen.”
Lõunat ikka
käite vahepeal söömas?
“Ei käi.
Söömine teeb uniseks!”
Siinkohal teeb Lepa
vahemärkuse, et sööb äärmiselt vähe, aga
“110 kilo on ikka kindlustatud” ja mina küsin, et no mida
ta siis sööb. Ja Lepa vastab: “No mis ma söön
– hommikul söön juustu ja leiba ja õllekruusitäie
kohvi ja õhtul liha, kartulit ja peotäie salatit. Võib-olla
väike saiake või jäätis ka veel vahepeal, sest
suhkrupuudus on see kõige hullem asi – ribide vahel hakkab
kraapima.”
Kes on kõige kuulsam isik, kes
Nõmme Raadios külaliseks käinud?
“Kroonika omadest mitte kedagi! Ei ole olnud siin neid
nokunäppijaid!”
“Te saate ju aru, mida ma
mõtlen,” täpsustan, ja Lepa muidugi saabki. “Risto
Teinonen... Aleksander Einseln...” loetleb ta veidi leebemal toonil.
“No ja kes siis veel? Enne valimisi tormavad siia poliitikud –
näiteks Juhan Parts on käinud. Aga asjalikumatest inimestest Peeter
Kreitzberg.”
(“Kreitzbergiga,” ütleb
Lepa hiljem, “on meil üks selline pikk teema – see on haridus.
Ta on ikkagi selline diplomaatiline, haritud inimene.” Ja siis
räägib Lepa pikalt, mismoodi lasteaiakasvatajad peaksid saama iga
kolme kuu tagant kolm nädalat puhkust, et reisida mööda maailma
ja saadud kogemusi hiljem ka lastele edasi anda. Ning nüüd ta juba
peaaegu karjub, põimides omavahel kokku lauseid nagu “Kui sa tahad
riigi kvaliteeti parandada, siis sa pead seda tegema”, “Ka
Aleksandria kukkus kokku” ja “Kas me tahame, et Eestit ootaks
Egiptuse saatus?”.)
Kuna ma pole Egiptuse saatuse osas kindel,
häälitsen vastuseks võimalikult
mitmetimõistetavalt ja Lepa istub arvuti taha. “Kui vaadata
Jeesust, kes oli ju Uue Testamendi vaat et peategelane, siis see, mida ta
tahtis, oli peaaegu seesama mida Hitler – rahavahetajad välja, oma
isa riik ja nii edasi,” teatab ta.
Kelle
mõte see on?
“Kus me seda arutasimegi, ja
kellega? (Lepa teeb ette kavala näo) Tont seda teab ... Aga niimoodi
tuleb ju välja mõnes m&
;oti
lde;ttes?”
Ma ei ütle midagi.
Pool minutit
hiljem on Lepa välja printinud paberilehe, millel olevad
hüüdlaused nõuavad “mittetöise tulu saamise
lõpetamist”, “intressiorjuse kaotamist”,
“haridussüsteemi muutmist” ja “kõigile
religioonidele võrdset vabadust, kui mõni religioon ei ründa
rahva moraalseid tõekspidamisi”. “Millise partei seisukohad
võiksid need olla?” küsib ta võidukalt.
“Eks see natsipartei ole,” arvan resigneerunult ja Lepa
tundub pisut pettunud, et trikk läbi ei läinud.
“Jah, aga Igor Gräzin ütles, et need on täpipealt nagu
Reformierakonna seisukohad!”
KELL ON PEAAEGU 12. Lepa on
läinud stuudiosse, jättes ukse enda selja taga lahti. Oma mustade
saabaste, mustade teksade, musta särgi ja siilisoenguga näeb ta
välja ootamatult keskendunud ja militaarne. Kui poleks neid aeg-ajalt
välkuvaid kopraonu hambaid ja lapsepõlvefilmist tuttavat
naerunägu, hakkaks mul peaaegu et hirm.
Jalad rahmeldavad laua
all, käed visatakse rinnale kokku ja ikka veel ei leia asendit, mis
oleks see täiesti õige.
“Siioni tarkade
poliitiliselt korrektsed protokollid,” on bukletikese nimi, mis lebab
saatejuhi ees laual, kuid inspiratsiooni Lepa sealt ei otsi. Küllap teab
ta seda peast, sest see on ju tema välja antud raamat
(“Jätsime sealt välja juudid ja goid!”).
Siis
saab kell 12, kopsud tõmbuvad õhku täis, nägu
värvub punaseks ja suust paiskub mikrofoni hoogne, reibas,
naljatlev-kenitlev “Nonii-nonii-nonii!”. Selle esimese
hüüatuse intensiivsus, selle bravuursus ja lõbus laadalikkus
jääbki iseloomustama tervet saatetundi. Suust rabisevad faktid
vahelduvad retoorikaga ja anekdoodid hüüatustega nagu
“tõepoolest tekib küsimus” või
“jääb üle ainult imestada” või
“ütlen otse ja ausalt välja” või “kogu Eesti
rahvas”.
Peale selle, et Lepa jälestab öist
alkoholimüügi keeldu (käsi südamel, selles osas meie vaated
kattuvad), ei saa ma tõesti aru, mida ta päriselt öelda tahab.
Kuid võib-olla ongi peatähtis hoopis jutu toon.
Kui istun sauna eesruumis ja lehitsen stuudiost kostvat vatramist
kuulates “Siioni tarkade protokolli” originaalväljaannet,
kerkib mulle miskipärast silme ette rätsepa poeg Kiir, kes käed
jalgratta lenkstangi küljest lahti lasknud ning nüüd
lagedate põldude vahel vänderdades tähelepanu äratamiseks
mütsiga õhus vehib.
Tal on ees vapper
naljanägu, kuid ikkagi on see millegipoolest nukker vaatepilt.
KELL ON SAANUD ÜKS. Mikrofon on välja lülitatud.
Eetris on mingi vana lindistus, milliseid Nõmme raadio arhiivis on
sadade tundide kaupa. Lepa on oiatanud ootamatult valulikult
“Oi-jah” ja tagasi oma kabinetti tulnud. Tema näojume on
jälle endine.
“On teil plaan oma partei luua?”
küsin.
“Ei, ei ole. Radikaalid on olemas, aga nad
töötavad teistel alustel. Nad ei ole pannud paika hierarhiat, sest
ladvikul on meie oludes kalduvus hakata varastama,” vastab Lepa
ebamääraselt. Ja varsti kingib ta mulle hundipildiga bukleti
“Eesti Radikaalid”, kust võib lugeda, et Radikaalide kontori
aadress on Jaama 1a ehk seesama mis Nõmme raadiol, kuid veel ei tea ma
seda. See, kui halvasti ajakirjanikud vahel ette on valmistatud, ei jäta
mind kunagi hämmastamast.
“Miks te seda Nõmme raadiot teete?” küsin veel.
Ja Lepa on tükk aega vait, näol traagilisem ilme kui
ühestki koomikust ootaks.
“Vot oli mul selline
rõõm, et juba 1983. aastal muutusin ma vabakutseliseks –
see on selline töötu, kes abiraha ka ei saa,” vastab ta siis.
“Ja vabakutseline peab end kuidagi elatama. Mul ei ole kusagile mujale
minna. Ei pea ju lahkuma äkki, jalad maast lahti – võib ka
aeglaselt, vindudes, nautides pikalt kogu protsessi.”
Hiljem
lisab ta pika seletuse rahvuslusest, rahvusriigist ja asjadest,
mis teevad haiget ja on talumatud, kuid mulle jääb meelde ikkagi
just see esimene vastus.
“Väga huvitav oli,”
ütlen lahkudes abitult, ja see polegi mingi viisakusvale.
“Noh, sittagi, eks ta pikale venib,” vastab Lepa taas kord
reipalt. “Kui ma esimest korda hullumajas olin, siis oli ka algul
huvitav, aga pärast muutus igavaks.”
Ja sellega on meie
kohtumine ühel pool.